Jeg elsker Sverige!

ahoi!mina siin. See et ma viimasel ajal pole endast märku andnud ei tähenda, et ma oleks töörüppe uppunud. Vastupidi, hetkel on nii koolist vaba kui ka tööd pole. Nimelt mu iraani ylemus sõitis Prantsusmaale puhkama ning mul on nüüd 1.5 nädalat vabadust. Algselt oli plaan semestri vaheajal just töötada, töötada, et tagada endale parem põli töötuna, kui nüüd Eestisse tagasi saabun. Kuid see vaba nädal tegelikult andis hoopis parema idee. Nimelt sai spontaanselt tehtud otsus hoopis Stockholmi sõita ja külastada sõbrannat, keda pole pea pool aastat läinud. Tänu Mari ettepanekule aidata mul hankida soodsam pilet Stockholmi, läbi ühe rootsi oksjoni portaali, tuli otsus kergelt. Paari tunni pärast jooksin juba Kopenhaageni bussile, olles eelnevalt tutvuste tutvuste kaudu leinud Kopenhaageni eestlased, kes olid nõus mind ühe öö majutama. Tuleb nentida, et siinsed eestlased, keda tean on ikka äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Kuna ma Kopenhaagenis polnud ka käinud, siis sai ka pisut Kopi rongisüsteemiga tutvutud ning Rootsist tagasitulles oli tunnike aega ka linnas jalutada.

Kuid sõit Rootsi läks väga kummaliselt ja samas põnevalt. Õige rongi asemel tuli asendusrong, kuna tehniliste probleemide tõttu jäime lennujaama piirkonnas liiga kaua passima, siis jäime hiljaks ka järgmisele rongile mis läks Malmöst Stocki. Kõik see oleks võibolla olnud mulle pisut dramaatilisem kui ma ei oleks kohtunud 2 toreda reisikaaslasega. Yks oli mata õpetaja, kes juhtumisi läks Stocki matemaatikute konverentsile ning Malmöst rongi vahetades sai ta shoki osaliseks, kuna jättis oma kohvri eelmise rongi peale. Tundsin pisut süüd selles, sest enne Malmös mahaminekut käis ta minuga suhtlemas ja kuna me ei teanud täpselt mis rongiga edasi, siis kõigil oli selline kerge hämming. Kuid jah..tal õnnestus enda tooli ees olev kohver niimoodi maha unustada. Teine kaaslane oli väga tore üliõpilane, kellega sai terve tee koossõidetud ning teatud linnades ka kohti vahetatud (kuna me olime nö õigest rongist maha jäänud, siis olime nö nagu pilpa peal, et kui keegi kohta ära ei võta, siis saame istuda, kui kellegil on koht reserveeritud, tuleb rongis jälle uus istekoht otsida). Igatahes põnev oli ja emotsioonid tõusid veel kõrgemele kui Stockis Murksi nägin ning oma esimese Stockholmi linnatuuri tegime. Nüüd ma saan aru, miks mu õele Stockholm väga meeldib. Mõnusad saarekesed, arhitektuur, kohvikud, sõbralikud inimesed. Ja kõigele tipuks tundsin end nagu kodus, sest keeleliselt mul ei ole mingit probleemi stockis.

Järgmine päev sai pisut rohkem linnaga tutvuda. Vaatamate sellele, et ilm läks küll lumetormiks kätte ning fotode tegemiseks oli liiga külm ja nähtavus kehv, nautisin ma täiega igat hetke. Murksiga sai ettevõetud ka põnev külastus Stockholmi tehnika muuseumi kus sai vaadatud põnevat 4D filmi lindudes ja lennutehnikast. Väga tore kogemus, mesilane lendas silma, hobuste kabjaplaginat oli tunda tagumikus jne :-)

Igatahes tore, et ma väikese puhkusega sellise laengu sain. Suured tänud Marile, kes utsitas mind seda trippi ette võtma. Uuest nädalast hakkab teine semester, tunniplaan on küll lõpuks üleval, aga see on nii üldine, et konkreetsetest teemadest, ainetest ei tea veel me midagi.

Olge tublid ja veebruari keskel juba kohtub :-)

semestri lõpp

Jaanuar on suhteliselt hästi alanud. Alguses oli suhteliselt raske koolieluga ja vara tõusmisega ära harjuda, kuid nüüd õnneks juba sujub. Õnneks on praegu kõik väga kombes ja kontrolli all ehk siis üle pika aja on meil väljakutsuv loeng, mis nõuab pingutamist. Loeng annab meile ülevaade Actionscript 3.0-st, mis on programmeerimiskeel, millega saab flashi annimatsioonidele tegevusi anda. Tegelikult on see isegi suht kirves aine, sest see nõuab väga palju matemaatikat ja loogilist mõtlemist. Ja mis tunni eriliseks teeb, on see, et see õppejõud annab väga palju iseseisvaid harjutusi, kuid jah..võibolla isegi suudad selle harjutuse peas lahtimõtestada ja nö tegevusjärjekorra peas paika panna, kuid nö kodeerimisega jääd ikka hätta. Ei piisa sellise asja õppimiseks 5st päevast nagu meil graafikus sees on. Aga jah..õpetaja laiutas selle peale käsi ja ütles, et kahjuks näeb nii programm ette.

Põhimõtteliselt on meil homme selle semestri viimane tund ning sellele järgeb projektinädal ning sellele omakorda nädal aega puhkust enne uue semestri algust. Seekordse projekt on tervele kursale ühine, eesmärgiks teha üks flashi rakendus, mis on seotud globaliseerumise teemaga. Vaatame, mis sellest välja areneb. Projekti tiimis valisin suht madala positsiooni, kuid see on põhjendatud sellega, et ma olen eelnevates projektides olnud kogu aeg sisu kirjutaja ning alati tehnilisest poolest välja jäänud. Seekord otsustasin rohkem endas tehnilist külge arendada.

Ühika rindel tabas täna ebameeldiv üllatus. Nimelt on meil väikesed, mustad putukad köögi kuivained vallutanud. Tegelikult oli see uudis juba paar päeva väljas lipikutel mida mu taanlastest korrusekaaslased armastavad nii väga kirjutada. Kuid jah..olen nende suhtes juba immuunseks muutunud, ei tee suurt välja. Algsest arvasin, et minu kappi ei tule küll keegi ronima, kuid jah :-) hommikune vaatepilt jahupaki sisse oli õõvastav. Ehk siis viskasin suure kaarega kohe prügikasti. Olen siin paar päeva iga hommik Heleni kaerahelbeid söönud, ei tea kas nad sinna ka juba ronisid? Igatahes nüüdseks on kõik toiduained kapis kenast isoleeritud.

Kuna seekord fotokat enam kaasa ei võtnud, ei ole kahjuks uusi fotosid Taani elust lisada. Panen siia aga kaks videot meie detsembri video projektidest. Esimene neist oli nö harjutusvideo enne päris projekti, teemaks Armastus. Meie lähtusime vaatevinklist, et armastus on abstraktne mõiste ning sestap sellise lahendusega välja tulimegi. Teise video teema on Meeting (Kohtumine).





Pille

Puhkus läbi

Kodumaalt siia Taani tagasitulek kujunes ilma viperustata. Kuna varasemalt selgus, et minu esialgne plaan lennujaamast bussiga Aarhusi minna on lootuselt luhtunud, siis tuli ainsa varuvariandina kasutada rongi. Kuna mul ei olnud mingit aimu rongidest ja nende aegadest, siis oli väga tore ennast kleepekana ühe eesti poisi külge aheldada. Lennujaama automaadist sai ostetud rongipilet (325dkk!!! megakallis, olen küll tudeng aga sooduspileti saamiseks liiga vana) ning intercity rongis sai isegi istekoha. Sõit ise oli väga tüütu, võibolla juba sellepärast et pea oli magamatusest ja nohust paks. Aga enne südaööd jõudsime lõpuks ühikatesse.

Täna hommikul mõtlesin et hakkan rakendama oma uue aasta eesmärke. Üks punkt, mis mul kirjas ei ole iseenesest küll eesmärk, kuid hea soovitus. Nimelt loobuda olemast kõige kohusetundlikum inimene. Seda nii koolis kui ka mujal elus. Eelmise aasta koolipäevadele mõeldes arvan, et olin klassi nohik, puudusin vist kõigest 2 korda, üks vist oli tööpärast kui ma lihtsalt olin sunnitud päevasele ajale ühe tööotsa panema ja teine oli vist väikese haiguse tõttu, kuigi hullult põdesin et kooli ei läinud. Ühesõnaga mõtlesin et täna magan nii kaua kui und on, ja siis võib kooli minna. Kuid jah..lõpuks tuli välja, et magasin kõigest pool tundi kauem ja kooli jõudsin tunnike hiljem. Minule üllatuseks oli kursalt ainult 7 inimest kohal ja tunnis räägitav globaliseerumise teema ei olnud minu jaoks küll väga põnev. Sestap läksin lõuna ajal juba ära, et vaikselt kodus lõunatada (Eesti pelmeenid:) ning siis juba tööle. Ehk siis siin jõuamegi teemani, et mul on põhimõtteliselt ikkagi töökoht alles. Eile õhtul sain juba ta meilist shoki, sest ta ei vastanud kas mu pakutud töötundide ajad sobivad, vaid lihtsalt soovis minuga telefoni teel rääkida. Olin suht kindel teates, et ta leidis palju püsivama inimese. Kuid tegelikult läks hoopiski teisiti, mulle paistis, et tal oli isegi väga hea meel mind näha, tundus nagu ta oleks karuund maganud ja nüüd tuli lõpuks koopast välja. Elamine oli ka suht sassi.

Pisut Eesti emotsioonidest ka. Olen ülimalt rahul oma Eesti puhkusega. Lisaks suusatamisele ja muudele jõulude ning aastavahetuse üritustele sai kohtutud nii paljude toredate sõpradega ja tuttavatega. Ütleme nii, et puhkus oli äärmiselt rikastav:).Ja nüüd täna loengus ei tahtnud sugugi mu keel väänata neid inglise keelseid sõnu. Alguse asi. Teine ülemus loomulikult kirjutas mu inglise keelsele kirjale taanikeelse vastuse, olles väga huvitatud minu taanikeele oskuse arendamisest. Seoses sellega lõingi käed täna ühe korrusekaaslasega, kelleks on taanlanna, kes on Tallinnas Taani kultuuri instituudis töötanud ja nüüd septembris plaanib tulla Kalamajas kuhugi vene kooli õpetajaks. Tehingu sisu seisnes selles, et ma hakkan ühe tema tuttavaga tandemit tegema ehk siis tema tahab oma vene keele algõpet elustada ja mina saan jällegi vastu taani keele praktikat. Päris tore on oma vene keelt jällegi harjutada, ma arvan et viimased laused ütlesin vist viimati siseminnis telefonile vastates ja suurem praktika jäi ülikooli algus aastatesse kui sai palju ringi hääletatud.

Taanis on kusjuures ikkagi üllatavalt palju lund. Hea, et matkasaapad jalga sai aetud, sest päeval kui miinust vähe, siis on ikkagi suht vesine see pind. Ja see -2 kraadine ilm on ikka Eesti -16 kraadist palju hullem-rõske, märg, külm tuul. Aga saame hakkama.

Olgu kuuleb-näeb

Pille