Seda küll ei oleks usknud, et mu silmad sellist paksu lund siin Taanimaal näevad. Aga kõigile tuli üllatuseks kui kolmapäeva hommikul maa oli paksu lumega kaetud. Loomulikult autodega inimesed said kõige suurema shoki osaliseks, sest enamusel ju suvekummid all. Taanis ei ole kehtestatud korda, kus kõigil tuleb suvekummid talveomade vastu vahetada. Ja kui neil tulebki lund, siis tavaliselt on see ühepäevane lumi, mis on õhtuks lännu.
Esimene lumi valmistas ka mulle rõõmu, aga mitte väga kauaks, sest loomulikult sellise lumega valitseb siin kaos. Ja bussipeatuses ootamine ei olnud sugugi lõbus..peale poole tunnist maaliinibussi ootamist, läksime lõpuks linnaliini bussile, et sõita paar peatust edasi et võtta järgmine buss kooli. Kuid jah..siis jällegi ootasime pool tundi seda järgmist bussi ja jalad olid märjad, külm oli ja suur tahtmine oli üritus katkestada ning tagasi koju minna. Kuid lõpuks siiski saabus meie maaliinibuss, kus soojapuhurid käisid ning sai kena kolmveerand tundi kooli suunas mõnusalt aega veedetud. Loomulikult jäime hiljaks, kuid sellise ilmaga on kõik andestatav.
Täna juba on ilm pehmem ning bussid sõidavad taas ajagraafikus.
Aga täna on eriliselt tore päev, sest kool sai läbi ja samuti oli mul viimane tööpäev ning puhkus võib alata. Paistab et ma vaibakaupmehe juures kinga ei saanud, sest ta ütles, et uuel aastal kohtume :-) Kuid jah..alates kolmapäevast töötab seal nüüd uus tütarlaps. Kuid mulle vist sobib, ei pea nii palju rassima.
Nii, nii..järgmine nädal toob juba Estonian Air mind koju. Loodetavasti ei juhtu seekord kummalisi tehnilisi äpardusi, mistõttu lend edasi lükatakse. Arvan, et 20ndal õhtal viiakse mind ilusti Nõkku, nind 21sel olen kindlasti linnas ja valmis teiega kohtuma:-) Loodan, et lumi on ka maas, sest nädala alguse ilmateade lubas kõvasti miinuskraade ja lund. Ja mina tulen oma sügisjaki ja kingadega :-)
Mööduv nädal oli meeldiv. Koolis sai tehtud innovatsiooni ühisprojekti koos ehitusinseneridega, mis oli väga lõbus. Neljapäevaks organiseerisime aktivistide puntiga ekskursiooni kohalikku kunstimuuseumisse AROS-esse. Kui ma vihmasel päeval kella 3ks kohale jõudsin, selgus et olin ainus, minutid hiljem saabusid 2 osalist veel, kes tulid teatama, et teistel kadus huvi kui nad said teada palju pileti hind on ja võibolla vihmane ilm ka võis mõnda segada. Aga igatahes astusime 3kesi muuseumi uksest sisse ning see oli seda kahtlemata väärt. Püsiekspositsiooniga ei jõudnud väga tutvuda, kuid see eest tutvusime põnevate linnaehitusprojektidega, mis on Taanis tegemisel ning samuti olid eksponeeritud tööd, mis kandideerisid Singapuri 2010 expo jaoks. Väga suured ja mastaapsed. Eesti läheb jälle tagasihoidlikku rada ning see aasta paigutatakse rendipinnale hoiupõrsad.
Egas midagi, kohtumiseni peagi!
Ahjaa..üks uba minu vaibakaupmehelt, kui ma ütlesin bossile et ma tahan laupäeva vabaks, siis tema vaimukas vastus selle peale oli järgmine - "Kui sa tuled jõulupuhkuselt tagasi, siis ära arva et sul töökoht on alles" :-)
järjekordne tihe nädal hakkab lõpule jõudma. Nädal pakkus nii põnevust, tööd, kannatusi, rohkelt emotsioone ja kõigetipuks rahulolu:-) Nädal algas pingeliselt, teades, et meil on palju tööd 3 päeva kestva projekti jaoks ja samal ajal oli see see nädal kus mul oli korraga 3 tööotsa. Graafik, mille ma nädalaalguses endale silme ette asetasin nägin suht kreisi välja. Kuid õnneks oli keegi minu poolt. Nimelt teatas vaibakaupmees et talle sobivad rohkem nädalavahetuse päevad, mis tähendas et kolmapäev ja neljapäev oli mul seal vaba, seejärel tuli välja, et mu ühekordses projektitöös sai eesmärk täidetud, kõik vajalikud 100 intervjuud sai tehtud teisipäevaks, seega mu ülejäänud tööpäevad olid ka graafikust kustutatud ning sai rahulikult projektiga tegeletud. RAhulikult ei ole vast kõige õigem sõna, sest 4sest grupist oli meil ainult 3 töötavat inimest, samal ajal kui teised grupid olid isegi 5-liikmelised. Aga see eest sai jällegi maksimum antud ning tulemus oli vastav, meie grupi hinne kõikus maksimumi lähedal, aga sellegi poolest saime pügala võrra madalama. Kuid loomulikult olime kõik väga rahul. 'Sest grupisiseselt oli päris mitmeid ebakõlasid, eriti disaini vallas, kus desaineriks oli rumeenia poiss kes vältis meie soovitusi. Aga see selleks, tulemus oli super meie jaoks..eriti aga minu jaoks kuna mu eelmine grupitöö põrus ju täielikult.
Emotsiooni tuli eepool kõneldud kogemusest kuhjaga. Kuid eilse ja tänase päeva emotsioonid olid väga jõhkrad. Nimelt sain oma tungival nõudmisel lõpuks oma palgatseki kätte..just tseki, sest ülemus arvas, et mul ei ole taani kontot ja et tsekiga on mul kergem asju ajada. Siin Taanis, never :-) Aga kuna ma pidin ekstra vihmaga sinna kohale kõmpima, siis ei pööranud seal olles sellel paberilipakule eriti tähelepanu. Kodus avastasin, et nad on võtnud mul pea 46 prossa makse maha ja et saan mingi tühise summa, millega vaevalt maksan oma ühika üüri ära. Kuna seljataga oli juba pingeline nädal, siis see intsident ajas mind lausa keema. Sellele järgnesid mitu kõnet minu ja ülemuse ning ülemuse ja raamatupidaja vahel. nemad leidsid, et kuna mul on samal ajal 2 tööd, siis nemad võtavad 38 pluss muud maksud maha. Mul oli täiega selline las-minna tunne. Aga mis ma siin ikka sellest pikalt räägin, õnneks see on möödas..sest täna peale projekti kaitsmist sõitsin teise linnaotsa maksuametisse, kus sain teada, et mina olen seaduskuulekalt käitunud ja kõik on korras, lihtsalt tööandja ei oska mu maksuvaba kaarti kasutada. Läksin selle infoga täna tööle ja ausalt mingit motivatsiooni tööd teha ei olnud. Ja ega ma seda väga ei varjanudki. Aga päeva lõpus anti mulle siis sulas uus palgatsekk, kuigi jah..seal on mingi kummaline maks maha arvestatud, mille kohta ma tahan veel uurida, kas ma pean seda maksma. Igatahes asi lõppes märksa õnnelikumalt kui esialgne ehmatus välja paista lasi.
Igatahes tore on mõelda, et ma siiski saan lubada kulutusi mõningatele jõulukinkidele:-) Sellega tuli meelde, et homme olen kutsutud juba kuhugi jõuluüritusele. Väga varajane, aga peaosaline lahkub varem kodumaale ja sestap tahab koosolemise ürituse juba varakult ära teha. Muide näitan teile kuidas Taanis piparkoogid välja näevad :-)
Mõtted on tõesti hetkel nii segased...aurukatla peaküsimus haarab hetkel teemat mida ma tegelikult tahan, mis on primaarne antud hetkel ja mis mulle rõõmu teeb/toob. Mõtted muutuvad iga päev..olles mõjutatud ilmast, päeval rassitud töötundidest või muudest mõttevälgatustest.
Praegu on aga mõtted kooliteemal taas. Meil hakkas nüüd 3.projekt ja seekord õnnistati mind toreda grupiga. Vähemalt üks grupiliikmetest on sõbranna, kellega koolist vist kõige aktiivsemalt suhtlen, teisi tüüpe nii hästi ei tunne, kuid nad on aktiivsust ja töökust varemgi välja näidanud. Seega olen suhteliselt positiivselt meelestatud. Loodetavasti mu töötunnid koolitööd väga segama ei hakka, kuigi järgmine nädal paistab äärmiselt tihe. Telefoni intervjueerija töö läheb ka nii ja naa..õnneks ei võtnud ma palju töötunde, sest tänu sellele kogemusele tean kui jube on olla maailma kõige tüütavam inimene ning küsida klientide käest küsimusi veepumba markide kohta:-) Õnneks paljud Saksa ametiasutused kas keelduvad vastamast või siis inimene, kes oleks pädev vastama on koguaeg majast väljas. Paar lõpetatud intervjuud olen ikka saanud ka, kuigi see protsent kogu kõnede arvu kohta on väga väga madal. Ma juba andsin oma hinnangu tööandjale kogu selle uuringu kohta. Mõttetu viis teha sellist uuringut telefoni teel. Aga see selleks, vähemalt väike sissetulek on tulemas..seda küll jaanuaris, kuid ongi hea..muidu järsku kulutab jõuludega ära :-)
Jõuludega seoses, paar nädalat tagasi isegi tuli korraks jõulutunne, aga praegu on see küll üsna soojade ilmadega ja kiire elutempoga kaduma läinud. Uurisin siin ühika kaaslaste käest piparkoogi taigna kohta, mille peale öeldi, et osta valmistehtud küpsised poest. Sain nimekirja 5 erinevast jõuluküpsise sordist ja õnneks Eestis töötanud taani tüdruk teadis mida ma tegelikult otsin- peppernodder'eid. Vaatab, detsembri teisel nädalal võiks juba jõulumeeleolu vaikselt tekitada piparkookidega.
Seniks kuki-muki, kes geograafia instituudi aastapäevast osa võtavad, neile mõnusat pidu! võin mõtteis teiega (veini)klaasi kokku lüüa :-)
Lubasin postitada siia pildid oma uuest kodust. Tuba on suuruselt päris paras, ainuke asi millel kallal viriseda oleks toa positsioon koridori suhtes. Nimelt asub minu tuba kohe köögi kõrval, mis on aktiivsete köögiürituste tõttu väga heas kuulderaadiuses. Ja mitte ainult, nädalavahetusel selgus ka, et mu tuba asub esimese korruse köögi peal, mistõttu selle seltskonna köögipeod on samahästi kui minu toas. Reede ja laupäev oli selge märk sellest, et mingid abinõud tuleb tarvitusele võtta. Või siis peaksin ise aktiivselt iga reede ja laupäev väljas käima ja jõudma öösel koju kui neil pidu läbi või siis saabuma tina täis nii, et mitte pöörata lärmile ja valjule muusikale tähelepanu. Vaatab kuidas järgmine nädal kujuneb.
Tuleb välja, et mu korruse seltskond on valdavalt taanlased ja loomulikult käib köögis aktiivne taani keele suhtlus. Naiste kontsentratsioon on ülikõrge, olen täheldanud, et paaril meesterahval kes meil korrusel, on mõningad naiselikkud jooned juba :-)Võibolla oli juba ennem..seda ma ei tea. Igatahes tunduvad need naiskad täielikud kodukanad, istuvad köögis, vahivad telekat või lobisevad niisama, koguaeg käib köögi puhastamine ja akent ei tehta kunagi lahti..Selline haudumise ruum. Ükspäev teen katse, kuidas nad reageerivad kui teen akna lahti.
Aga toa sisustamisest veel. Sai nädalavahetusel ISKUst soetatud laud ja põrandalamp. Kuna olin ISKU's üksinda ning kirjutuslaua valikul sai määravaks suurus ja raskus, siis tegin otsuse söögilaua kasuks. Tassisin oma jõul 16kilose laua 2 bussiga koju. Kõige raskem oli busse vahetada ja pärast bussipeatuses koju tassida, sest see suurus ei olnud selline mida saaks kaenlaalla panna. Iga 10 m tagant tuli teha peatus ja puhata. Aga ära ta tõin ja praegu on väga mõnus lõpuks ometi laua taga koolitööd vm asjatoimetusi teha.
Vasakpoolne pilt on siis kui ma oma pampudega sissekolisin, paremal olev pilt on 3 päeva pärast sisse kolimist ja alumine pilt on täna tehtud.
Tervitused! Tiba vähem kui kuu aja pärast olen Eestis!
Niisiis teine päev uues kodus. Kodu tunnet veel pole, sest tuba näeb suhteliselt kõle välja kahe mööblitükiga. Ühe ja kõige olulisema sain ühika poolt- voodi. Õnneks on nad seda rada läinud, et hakanud uut inventari ühikate jaoks hankima ning sestap sain tuttika voodi. Minu teistele soovidele kahjuks vastu ei tuldud, lauda ja tooli ei pakutud. Kasutasin juhust, et mul on veel selle eelmise ühika võtmed ning läksin uurima mis neil seal keldrisse veel alles on jäänud, lauda küll ei saanud kui see eest ühe Vincent van Gogh'i tooli küll. Ja ülejäänud toasisustusest võtab enda all igasugune tavaar, mida ei ole veel jõudnud loogiliselt kuhugi ära paigutada.
Üldsegi on väga kummaline olla kell 18 kodus. Viimasel ajal lahkun hommikul kell 8 ja kodus alles 7 ja 8 ajal. Täna, siis kui sulle vaatab vastu tühi tuba ja väljas kallab, tuli rammestus peale ja selline kahtlane tunne, et väike haigusevimm hakkab ligi tulema. Võtsingi tee kõrvale ühe pitsi viina, loodetavasti aitab. Ema kootud ja postiga saadetud villased sokid tõmbasin ka esimest korda jalga. Sossu!
Aga uuest elukohast veel rääkides olen eile õhtu ja täna pisut tutvunud korruse kaaslastega ja nad on äärmiselt toredad. Kui mu eelmise ühika rahvas paistis silma sellise üksiku hundi rolli poolest, a la keegi tegi süüa ja siis köögis söömise asemel eelistas seda teha oma toas, siis siin on vastupidi köök on koridori keskus. Põhimõtteliselt on nagu elutuba ja köök ühes, sest telekanurk on äärmiselt mugavaks tehtud ja mis kõige hullem- see ruum on piinlikult puhas. Ma lausa kardan seda,. Valamu kohale oli riputatud silt, et kui sa oled tõbine-haige, siis palun desifitseeri enne käsi, kui hakkad nõudega tegelema. Täna kui 1st korda süüa tegi pesin piinlikult kasutatud nõud ennem puhtaks kui oma söögi kallale läksin. Aga inimesed on väga sõbralikud ja toreded, paistavad minu ealised ja õpivad ülikoolis. Hoopis intelligentsem seltskond. Eile tutvusin ühe toreda trullaka taani tüdrukuga, kes on töötanud Eesti Taani Instituudis ja spetsialiseerunud vene keele õpetamisele, lisaks ajaloohuvile. Ja mis kõige ägedam, tal oli kaelas sini-must-valge sall ja seljas skaudi särk, kus oli hunt kriimsilma logo:-) Maailm on ikka väike. Ja ta lubas mind kõiges aidata ehk siis arvan et enne taani eksamit lähen temaga vestlema, ta jättis sellise tüüpilise õpetaja mulje. Kui midagi tähtsat öelda oli võttis paberi ja pastaka ning kas joonistas või kirjutas ülesse. Teised on ka väga toreded, üks taani tüdruk kellega külmkappi jagan, kirjutas juba mulle esimesel päeval tigukirja, et loodetavasti ma ei pahanda, et ta külmkapis asjadele parema paigutuse leidis:-) Tore. Kui nüüd laua ka saaks, siis oleks bueno. Käisn täna kasutatud asjade poes vaatamas, aga leidsin sealt ainult selliseid madalaid telekalaudu, aga kirjutuslauda ei olnud kuskil kohata. Eks ma kannata nädalavahetuseni, siis jõuab rohkem ringi vaadata.
Egas midagi, olge ka tublid!
Ahjaa..pesumasina teema..selle ühika inimesed on ikka väga usinad. Olen täna mitu korda jooksnud alla keldrikorrusele et pesu pesta, aga kogu aeg jõuab keegi ette. See on väga kummaline olukord, sest eelmises ühikas oli võibolla ainult nädalavahetusel selline seis, kus peab võibolla ühe pesu järgi ootama. Lähengi tsekin nüüd, kas saab löögile või ei.
Tänase sissekandega tahaksin anda märku, et igasugused postkaardid, kirjad ja muud pakid on teretulnud nüüd uuel aadressil- Risdalsvej 40-118, 8260 Viby J, Aarhus, Denmark.
Alates homsest saan lõpuks ometi oma elamise ehk siis toa ja dushiruumi ning muid ruume jagan teiste korrusekaaslastega. Selgusetu on veel kas ma pisut mööblit ka saan, aga jah..loodetavasti sealsed keldrid peidavad midagi sobilikku. Nädalavahetusel sai JYSK'i ja IKEA'd külastatud ning selline mõnus kodu sisustamise tunne tuli peale, läksin nii detailseks, et mul on romantikaks isegi küünlad ja veiniklaasid nüüd :-) Lisaks on mul nüüd suured ootused õppimise suhtes, et suudan omas kodus end pisut rohkem motiveerida. Loodetavasti saan ikka laua ja ei pea põlvedel oma koolitööd tegema nagu senini peaaegu toiminud on. Eelmine nädal kolis siia kanti veel üks kursavend, eestlane, nii et kui endal viitsimist pole, siis saab alati koos süüa teha või siis ühiselt filmiõhtuid korraldada jah..põnev.
Koolirindel ei ole midagi põnevat pajatada..järgmine nädal 2 vaba päeva ja siis tuleb vist 2 uut loengut. Aga jah..tunnen et elan rohkem tööinimese elu kui tudengi elu. Vaibakaupmehe pajatustest ei taha väga pikalt rääkida..mul oli väike intsident ta pojaga ja palgamaksmise küsimuses. Tahtis teine mulle natsa tünga teha, aga ma ei jätnud oma jonni..ning siis loomulikult jooksis ta ülesse isa käest küsima, et kas tal on õigus..ning teades et ta niikuinii tuleb alla tagasi väitega, et isa ütles sama mida tema, lippasin talle kohe järele. Isal oli tegelikult suva..küsimus oli tunnipalgas ja 5 taani krooni erinevuses, kuid jah..põhimõtte küsimus, kui isa oli sellise veksli välja käinud ja ta isegi kirjutas selle numbri paberile, siis miks ma ei tohiks jonnida. Loomulikult sain oma tahtmise ja kui ma too õhtu sealt poest lahkusin, pea pisut norgus, ütles mulle see noormees "You don't have to be sad!!!" (ehk siis, ma ei peaks olema õnnetu!). Ok võibolla pisut näitlesin ka, aga selline valmisolek pettusteks pisut muserdab ju ikka. Vaatamata selle perekonna friiklustele, olen avastanud, et tegelikult see peremees on päris terane ja tark, teab väga palju maailma asju ja Eestist ka päris huvitavaid fakte. See eest ta 26-aastane poiss jätab küll rumal mulje, arvan et tal pole õrna aimugi kus Eesti asub. Kui on mingi Eesti teema arutelus, siis ta alati võtab mingeid vene näiteid. Õõvastav.
Sain veel ühe tööpakkumise reedel, see on pisut teistlaadi, kontoris töötamine ja turu-uuringu korras saksa kundedele helistamine. Põhimõtteliselt 2-nädalane projekt ja lubasin anda ka oma osaluse selles. Loodetavasti mu saksa keele oskus on selleks piisav.
Kuigi praegu ei ole elul midagi viga, tunnen siiski et tahaksin Eestis olla (võibolla see vihmane ilm muserdab pisut..ja räägitakse selline pidigi Taani talv olema). Hirmus kahju, et geograafia instituudi aastapäeva juubel jääb tänavu mul nägemata. Aga jah..elab üle:-)
Möödumas on ülikiire nädal, lisaks koolitundidele tegin ka nädala lõpul meeletu tuhinaga töötunde. Võin öelda, et selle nelja päevaga rassisin kahel töökohal nii palju, et peaaegu kuu üür sai kokku, kuigi jah..makse ei ole ma veel maha arvestanud.
Selle vaibakaupmehe juures on kummaline, kuid samas jällegi huvitav kogemus. Kui ma alguses arvasin, et ainult peremees on kiiksuga pedant ja et poeg normaalne, siis tänase päevaga võin küll möönda, et nagu isa nõnda ka poeg. Mõlemad teevad head nägu ja iga lause lõppu panevad "Please" kuid samas see kuidas nad targutavad, käske jagavad on küll väga sarnane üksteisele. Ausalt öeldes esimestel päevadel mõtlesin küll, et sellises kohas ma kaua vastu ei pea, sest ma ei suuda oma suud kinni hoida, kui mul on midagi tagataskus vastuseks öelda. Aga nüüd ma isegi naudin mingeid hetki. Täna näiteks oli põnev kokandustund. Esiteks aitasin peremehel lõunat teha, ok minu panus oli pikem olla köögiviljade jm kraami tükeldaja. Õhtul aga oli tal mingi klient all ning siis ta andis mulle juhtnöörid väikeste frikadellide või kotlettide tegemiseks. Ühesõnaga nagu alati, näitas ja seletas mulle ette ja taha kuidas sõtkuda ja kuidas pallikesi teha. Kui mul kõik kuulikesed olid valmistehtud ja juba potti tulele pandud, astus ta sisse ning teatas, et kas ma käskisin sul nii suured teha! Niigi tegin hullult pisikesed. Tuli välja, et ta tahtis mingeid imetillukesi ja need minu suured ju ei sobi tema planeeritud toidu jaoks. Ma ei tea mis ta plaan täpselt oli. Ühesõnaga võttis poti tulelt ja tegime minu pallikesed pooleks, nii et saime topeltkoguse. Siis kontrollküsimused, kas sa ikka sõtkusid 5 minutit?miks sibulatükid nii suured on? jne..Ta käskis mul sibulat riivida, aga see oli nii kreisi, kartsin et riivin endal sõrmed otsast, sestap kasutasin nuga tükeldamiseks. Ok pani siis teine tulele ning järgnevad uued kommentaarid: "No vaata millised nad välja näevad, sa ikka ei sõtkunud 5 minutit? tänu suurtele sibulatükkidele ei ole kuulikestel enam vormi. Ma pean oma külalistele uue laari tegema, et võibolla saab neid kunagi hiljem kasutada (lubas külmikusse panna)." Väga naljakas, loomulikult pobisesin ma iga kommentaari järgi midagi enda poolt:-) Temast ja tema perekonnast oleks jube palju rääkida, võiks isegi raamatu kirjutada.
Võin veel mainida, et üks päev oli mul üleesandeks teda aidata auto pesemisel ja automobiiliks ei ole miskit muud kui süsimust Bentley. Mõni võibolla annaks selle kogemuse eest ma ei tea mida, aga mind see väga ei erutanud, ei osanud väga hinnata seda võimalust. Mäletan keskkooliaegsest seltskonnast ühte poissi, kes reisipilte vaadates ei jälginud mis esiplaanil toimub, vaid pigem mis autod liikusid või seisid objekti kõrval või taustal. Loomulikult tuli poisi suust ka välkkiirelt andmed mootorsõiduki nime, silindermahu jne omaduste kohta. Lisaks nendele tööülesannetele käin ma veel koeraga jalutamas:-) (tundub ära hellitatud koer), koristan, aitan poes neid- kui kliend on poes ja tahab sortimenti näha, siis abistan vaipade tõstmisel:-) Töö paistab vähemalt mitmekülgne.
AGa nüüd on aeg punkt panna. Ahjaa...ükspäev juhtus veel midagi kummalist. Nimelt minu esimene ülemus uuris kas mul elukoht on juba olemas, sest ta tahtis mulle pakkuda oma kinnisvarast ühte keldrikorterit. Miks see pakkumine nii hilja pidi tulema. Mul ju kõik deposiit ja üür juba makstud ja peaksin järgmine esmaspäev ühikasse sisse kolima. Ühesõnaga oli ta plaan selline, et ma käin tema kinnisvarades koristamas ja nende töötundide eest saan seal korteris elada. Loomulikult ei teeni ma niipalju, et see üür oleks näiteks võrdväärne sellega mis ma nüüd ühikas maksma hakkan. Aga jah..kurb on see, et mul depo makstud ning homme helistan ja uurin kas vajadusel on võimalik seda tagasi küsida, kuigi kahtlen selles. Korter ise asub kesklinna lähistel, nii et hiiglama hea võimalus jookseb käest ning loomulikult ei mingit deposiiti kah.
Igatahes kuuleb-näeb, nüüd panen küll punkti ärr, ja siit ta tuleb.
Võib öelda, et minu töö kannab lõpuks vilja. Nimelt täna kui me parasjagu oma fotoseltskonnaga tulime pildistamisretkelt (külm, rõske, terve päev sadas vihma) helises mu telefon. Voila!järjekordne tööpakkumine! Tuli välja, et üks noor naisterahvas otsib oma isale koristajat ja kuna nad leidsid mu kuulutuse poest ja ma oskan saksa keelt, siis sellepärast nad mulle helistasidki. Kuna nad tahtsid minuga kohe vestelda, siis läksin läbimärjana ja külmavärinaid trotsides nende poole. Tuli välja, et see peremees kes otsib koristajat peab vaibakauplust 3.korrusel pluss siis erakorrus, kus ta ja ta 2 täiskasvanud last elavad.
Väga kummaline oli vestlus selle Prantsusmaalt pärit kuid araabia sugemetega peremehega. Ta teavitas miks ta mind valis. Nimelt: a) olin kuulutuses märkinud, et oskan saksa keelt, b) ta vaatas mu facebook'i!!! ja leidis, et mu sõpruskond on väga laiahaardeline ja huvitav :-) c) mul on sõbraks 4 iraaklast, d) ma olen eestlane- ta olevat 4 korda Tallinnat külastanud ja võrreldes 3 balti riigiga tundus talle Eesti kõige sümpaatsemana. Kiitis Eestit maa ja taevani, mingi hetk hakkasin juba kahtlema kui ausad need araabia inimesed on? Eriti siis kui ta väitis, et nad panid ametliku kuulutuse välja ja said 180 vastust, aga nad valisid hoopis mind!
Igatahes alustan juba neljapäeval ja töö on väga laiahaardeline, sest mul tuleb isegi poes neid aidata. Vaatab kui suure osa see moodustab. Kui ma pean hakkama ka müügiinimeseks, siis tuleb tunnitasu küll ümber mängida :-) Kusjuures esimeselt ülemuselt sain veel paar väikest tööotsa, nii et olen varsti väga bisi, kuid loodetavasti leian mahti blogisse ikka paar rida kirjutada.
Väike tutvustus Taani muusikamaailma. Tegemist on tegelikult suhteliselt vana hittiga, mida müüdi meeletutes kogustes. Üks kursakatest tuli ükspäev sellega välja, mõtlesin et saadan ka teile tutvumiseks. See bänd on noppinud üsna palju auhindu Taani muusikaturul.
ja eelnevale sissekandele lisaks kolmapäeval lõppes meil selle semestri teine projekt, mis seisnes HTML ja CSS kasutades oma portfooli loomises. Kuna hinnatakse ainult koodi, siis ma väga suurt sisule tähelepanu ei pööranud. Ja lõpuks läks üldsegi nii, et lõpetasin oma projekti tund aega enne tähtaega, sest olles perfektsionist palusin ma õpetajalt pisut nõu paari iluvea parandamiseks ning asi päädis sellega, et õppejõud keeras mul ühe lehe täitsa tuksi ning siis laiutas käsi ning ütles, et ta ei tea kuidas seda parandada. Kenakene küll..pusisin pool tundi ning siis sain taastada esialgse versiooni, mis ei olnud tegelt sugugi nii hull. Aga siis saabus jällegi õppejõud mu juurde, kes teatas, et oli mu koodi uurinud ning leidis arvatava vea ning keeras jälle lehe tuksi. Õnneks suutsin ta õigel ajal peatada, nii et ctrl Z mitukorda tehes sain oma kättetöö tagasi. Ühesõnaga postitan selle lehe aadressi siia, kuna see on peaaegu esimene koduleht, siis loomulikult on see väga tagasihoidlikult tehtud. Järgmine nädal hakkavad Dreamweaveri tunnid, siis saab hakata normaalsel viisil veebilehti looma. Ehk vaatab siis kas hakkan täiendama vana või loon uue ja parema.
Tänase sissekandega tahaksin ma pajatada jällegi Taani iseärasustest seda kaubandus-turundus-teeninduse vallast. Olen pikemat aega jälginud poodides olevaid hinnapakkumisi ning jõudnud järeldusele (tegelikult juba ammu), et üksi elava inimese majapidamise ja toidukulud Taani riigis on suhteliselt kõrged. Kogu Taani kaubandusvõrk on ülesehitatud superpakkumistele. Nt nad ei müü hambapastat ühe kaupa, vaid pakend on tehtud 2 jaoks. Kui tahad osta veini, siis ostes 3 või 6 veini saad hea hinna, tahad osta lakritsa pulka, võta 8, siis saad tükihinnaks 2.50 3.50-ne asemel. Kui elaks suuremas kohas ja rohkem inimesi, siis võibolla tõesti oleksid need superlahendused, aga mul, kes ma elan veel ikkagi riidehunnikuotsas, pole kuhugi seda tagavaratoitu pista. Ühesõna üksikule tarbijale on elu väga keeruliseks tehtud. Täna plaanisin kartuliroa sisse osta mingit lihakraami-mission impossible, pakendid on nii suured, et pool sellest hakklihast tuleb mul ära visata või see lihtsalt läheb hallitama. Osta 2 pakki kanafileed, siis tuleb pakihind soodsam, aga mida ma teen 2 paki fileega, mis seisab maksimum paar päeva. Lõpuks lahendasin olukorra ning ostsin peekoniviile.. märkasin kollast silti- Tilbud (tähendab allahindlust), ahjaa..sain lausa 2 pakki:-)Vahest võib ju lubada.
Teiseks mis mind kummastas on Taani raamatukogude nahaalsus või siis äriiva. Nimelt puhtjuhuslikult kui ma läksin järjekordset filmi Aarhuse linnaraamatukogust võtma näitas iselaenutusekraan, et olen raamatukogule 20dkk võlgu. Alguses ei saanud ma tuhkagi aru, et mis see on nr 20 tähendab, kuid jah..hiljem mõikasin, olin laenutanud 2 teavikut ning jäin vist ühe päeva hiljaks tagastamiga ning selle päeva eest kukkus kohe 20raha. Pärast kui tutvusin raamatukogu maksude sedeliga tänasin end, et raamatud ühel päeval võtsin..muidu oleks mõlema teaviku eest 20 raha küsitud. Njah..sellega tuli loomulikult meelde Eesti raamatukogude maksud, Tartu linnaraamatukogus on/oli see vist 1kr. Hiljem rääkisin ühe taanlasest multimeedia tudengiga, kes väitis et lausa üks raamatukogu saal olevat ehitatud rahade eest, mis saadi võlgnike käest. Vot niimoodi distsiplineeritakse ja pressitakse tudengitelt raha välja.
Kolmas lugu oleks panganduse teenindusvallast. Kolisin oma paberitega lõpuks teise panka ning lasin seal konto avada, mis läks koos pangakaardi ja paroolide saamisega 2 nädalat. Nordea pangas, mille klient ma nüüd olen, käib väga kummaline teenindus. Suures saalis istuvad töötajad kirjutuslaudade taga ning esireas on 2 teeninduslauda, millest 1 töötab. Võtan lipiku, et minna teenindaja jutule. Ootan, sest seal on järjekord. Saan letti ning teatan näitsikule, et soovin kontot avada. Näitsik vastab, oi siis te peate mu kolleegiga rääkima, minge sinna laua taha, näitab käega tühja baariletitaolise laua poole. Lähen sinna, passin..lõpuks suvatseb üks kaugel istuv naisterahvas telefonikõne lõpetada ning minu poole astuda. Kõik see stsenaarium kordub kui ma lähen oma dokumentidele järgi (ps kui mind nädala pärast tagasi kutsuti, siis loomikult ei saanud ma ei pangakaarti ega pin koode). Nii hämmastav, et kas pangakliente ja potentsiaalseid pangakliente käib seal nii vähe, et ei ole mõeldud eraldi luua nupp a la muud pangateenused vms, et ma ei peaks passima nagu loll seal tühja laua tagasi. Aga jah..mis seal ikka..that’s how it goes in Denmark. Sellised iseärasused teevad juba nalja. Järgmises Taani iseärasuste numbris võin pajatada miks on õige ja täpne elukoha aadress Taanis nii vajalik. Seniks kuulmiseni!
Tegelikult tahtsin pajatada teile oma fantastilisest nädalavahetusest kui ma külastasin 2 uut linna ja maapiirkonda siin Taani riigis, kuid uued uudised tulevad nii kiirelt peale, et ei jõua vanugi enam lahata. Kurioosumiks võiks nimetada seda, et minu laupäevase töö otsingute aktsioonile tuli lõpuks vastukaja. Valisin mereäärse kandi, kus on uhked villad ning postitasin seal laupäeval oma tööotsimiskuulutusi (taani keelseid!). Kuna enamus olevat seal ettevõttete villad, siis ei lootnud ma ennem kui esmaspäev mingit tagasisidet saada. Ja üllatus oli suur kui eile täpselt taani keele loengu ajal tuli mulle taanikeelne kõne ja esimene tööots. Lahe.
Läksin täna uurima- mis ja kuidas ning juhtus nii, et hakkasin ka kohe tööle. Koristasin paar tundi ühe Aarhuse muusiku/kunstniku kodu-stuudios. Pole ammu nii agaralt koristanud, et lausa lihased on väsinud. Peter'il olevat eelmine koristaja kuhugi rändama läinud ning nüüd vajas uut. Ma ei küsinud millal viimati koristati, aga jäi mulje, et päris ammu, sest koerte s..a junnid olid vaibakülge nagu keevitatud. Tegelikult meenutab kogu see lugu mulle pisut Iirimaad, kus ma siis samuti olin nö koduabiliseks ühe üksiku meesterahva juures, kelle parimateks seltsilisteks on koerad (seekord siis Malla ja Kalla). Vestluses selgus, et tegelikult on sellel meesterahval ka 22-aastane laps, kes olevat väga andekas veebidisainer, iseõppinud. Tütar olevat tal ka 2 plaadikogumiku kaanekujundused teinud. Sain ühe plaadi täna kaasa, kuulan mis muusikaga see mees viljeleb. Ja ei saa mainimata jätta Steinway klaverit, lisaks 6 kitarri ja igas toas 3 maali pluss maalid, mis seisavad lihtsalt seina ääres. Huvitav. Kahju ainult, et mul nädalas nii vähe tunde tuleb, järgmine külastus alles nädala pärast.
Lisaks veel üks uudis, ei tea kas olen sellel juba peatunud, kuid sain ka eelmine nädal ühika pakkumise. Loomulikult vastasin, et olen nõus selle vastu võtma, kuid rohkem tagasisidet ei ole sellele järgnenud. Ühikas on see sama kus ma praegu viibin, ainult teine hoone, nii et kolima ei pea väga kaugele. Aga oma elamist ootan juba pikki silmi, paistab, et oleme vaikselt korterinaabriga üksteisest väsinud.
Vot sellised toredad uudised. Ilm on ikka kena, kuldne, päikseline. Koolis tutvume HTML-iga, mis on samuti põnev. Järgmine nädal juba uus projekt, seekord ainult 2-päevane ja individuaalne.
Aeg pikutisse minna.
Lisan kunagi ka oma nädalavahetuse tähelepanekud koos mõningate piltidega.
Ma ei soovi oma blogist teha vahendit oma negatiivsete emotsioonide välja elamiseks, kuid paraku oli blogi kirjutamine mu tänases päevakavas ja tuju on mul selline nagu ta praegu on, siis olge valmis mõningaseks virinaks ja vinguks. Kogu selle Taanis oleku ajal pole ma kordagi tundnud end nii vihasena ja solvununa kui praegu. Kindlasti teeb teile see nalja, aga mu esimene porgandikook, mida ma tegin leedukeelse retsepti järgi laideti nii haledalt maha. Tegelikult ei tohiks ma üldse end puudutatuna tunda, sest mu korterinaaber on nõus teiste korrusekaaslaste ees veidi napsuses olekus alati kõike suust välja ajama. Aga kui keegi ütleb et su kook on sitt, siis see pisut riivab küll. Samas kõige rohkem õgis neid koogitükke just see sama isik, kes sellele koogile selle eelpool mainitud nime pani. Paistis, et talle sitt väga maitses. Midagi läks selle retseptiga tõesti nihu, google translator ei olnud just kõige parem abimees ka. Minule maitses igatahes küll:-)
Muidu kooliteemadest nii palju, et meil algas töö projektiga. Töö käib tiimis ning mul on kokku 3 tiimikaaslast. Ülesanne, mille me saime on väljakutsuv. Lisaks olemasoleva veebisaidi analüüsimisele erinevatest vaatenurkadest, tuleb meil luua oma ettevõte, kes pakuks enam vähem sarnaseid lahendusi, kuid muidugimõista effektiivsemalt. Seega lisaks organisatsiooni väljamõtlemisele, identiteedi loomisele, tuleb meil ka oma ettevõttele veebilehe esileht ja üks lisaleht kujundada, pluss veel logo. Aega on selleks kolmapäevani. Olen pisut mures nagu alati, sest tiimitöö on äärmiselt keerukas erinevatest kultuuridest ja erineva taustaga pärit inimeste seas. Kõige raskem on teha koostööd nö kõige nooremaga meie tiimis, kes on äsja keskkoolist tulnud ja ei tea ööd ega mütsi mida tähendab aeg, planeerimine, analüüs, iga ühe panuse andmine. Teistega on pisut toredam ja põnevam diskuteerida, kuigi aega ei oska samamoodi hinnata ja kodutöid ka ei tee, vaid kommenteerivad olemasolevat (ehk siis minu poolt juba kirja pandut). What can i do? Kahjuks pean ma olema kuri nõid ja piitsutama neid ning tuletama neile meie eesmärki meelde.
Muidu on kõik bueno. Sain siin vahepeal Eestist paki, aga ennem paki saabumist jõudsin loomulikult postimajas väikese skandaali teha, et kus mu pakk on!!!Aitäh koduaia pirnide eest, see oli nö see pirn (või üllatus), mida ma ootasin oma nimekirja väliselt. Aga olgu..loodetavasti tuleb põnev nädal.
Andke märku mis põnevat teil seal Eestis toimub (mida meediakanalid ei edasta)?
Ahoi! Mõnusat sügist teile! Nagu ma lehtedest lugeda võin ei ole Eestis sügisene ilm just väga kiita- raheterad ja lörts ja torm. Meil siin ilm samuti tormine, tuul on nii tugev, et kisub lausa juuksed peast. Kaks päeva on mõnusalt sadanud ka. Käisin eile vihmaga poes, võtsin küll vihmavarju ühes, kuid paarikümne meetri pealt sain aru, et see oli küll väga mõtetu üritus. Vihmavari oli pidevalt tagurpidi ja tuul pritsis vihma igast ilmakaarest, nii et märjaks sai niikuinii. Kuna täna pärastlõunal tuli päike välja, otsustasin jätkata oma pühapäevaseid fotosessioone ning võtsin fotoka ühes ning läksin sihitult linna. Niisama tundmatutes kohtades patseerides leidsin linnarattad, ma ei mäleta kas olen neist varem rääkinud, kuid need on linnavalitsuse poolt organiseeritud rattad, mida saab tasuta kasutada. Ehk 20-ka eest saad vabastada ratta lukust ning kui ratta tagasi viid rattapunktidesse saad oma raha tagasi. Väga mõnus idee. Neid ei kasuta mitte ainult turistid linnaga tutvumiseks, vaid näiteks ka hilised peolt koju minejad, kes on siis mõnest ööbussis mahajäänud. Ratas visatakse siis ükskõik kuhu ning õnnelik on see, kes selle hommikul rattapunkti viib ja 20krooni rikkamaks saab:-) Ma kasutasin täna ratast niisama piirkonnaga tutvumiseks, nii mõnus on ikka sõita, kui ratturitele on sellised ideaalsed sõiduvõimalused tehtud. Väga palju rattateid läheb kuskilt metsast läbi, peatänavatel ja suurematel teedel on alati mõlemas suunas rattatee, kusjuures jalakäijad on surutud väga väikesele lapile. Nii et kui mõni paarike lapsevankriga vastu tuleb, siis oled sunnitud astuma kõrvale rattateele ning võid suure tõenäosusega mõnele ratturile jalgu jääda. Kusjuures autod ei olegi siinses rattaliikluses kõige suuremaks kartuseks, olles sõitnud kõigest 2 korda selle rattaga, kardan ma hoopis teisi rattureid. Kuna liiklus rattateedel on väga tihe, siis tuleb alati arvestada, et pead võimalikult paremas ääres sõitma ning kui tahad kellegist eessõitjast mööduda tulebl veenduda, et tagant kedag ei tule. Iseenesest tundub loogiline, kuid jah..selle linnaratta kolakaga on päris raske sihti hoida, kiskus koguaeg keskele. Aga täna oli selles suhtes mõnus, et pühapäev, igapäeva sõitjaid ei olnud nii palju, piirkond, kus ringi uitasin oli samuti kesklinnast pisut kaugemal nii et väga mõnus oli sügisest pühapäeva nautida. Sattusin rattaga kohta nimega Den Gamle By, mis on Taani ja Aarhuse üks silmapaistvamaid linna ajaloo ja kultuuri vabaõhumuuseume. Kuna ma jõudsin sinna umbes kella 5 paiku, siis avastasin, et piletimüügiputka oli kinni ja oh õnne, värav oli kõigile lahti tehtud. Väga mõnus! Majad, kus asuvad muuseumid, töötoad, muud atraktsioonid, olid selles keskaegses linnakus küll suletud juba, kuid niisama jalutamine andis samuti mõnusa positiivse laengu. Ootan, kes mulle esimesena külla tuleb, siis võib ka piletiraha loovutada, et täiskomplekti saada. Aga kui veel rattaliiklusest rääkida, siis arvan, et kiivrit oleks siin kohe kindlasti vaja. Mul veel oma ratast pole, kuid arvatavasti jõulude aegu kui koju satun, võta oma kaasa. Olen muidu vedelevaid rattaid näinud, kuid need on kõik väga kehvas seisus olnud. Mul pole nii palju macgaiverlikke oskusi, et 3-st rattast üks korralik kokku panna. Kuigi omaette väljakutse oleks see küll!
Selle nädala kolmapäeval alustasin lõpuks taani keelega. Esimene tund tekitas küll parajalt shokki, olin 1 tunni puudunud ja tundus nagu kõik teised oleksid juba nädal aega õppinud ja teavad palju rohkem kui mina. Aga jah see oli pete. Homseks on mul vaja 3 õppetundi vaadata, praegu juba tunnen, et jää on murdunud ning taani keel pole üldsegi nii õudne. Hääldusreegleid õpikute alguses ei olnud, need tulevad meil iga õppetunniga, sest reegleid kui selliseid tegelikult pole, konsonante, vokaale hääldatakse väga erinevalt ehk sõltub mis täht ja sõna sellele järgneb. Üks näide teile, mis sinu nimi on? kirjutatakse nii- Hvad hedder du?, aga hääldus on umbes nii [hva hjäller dü]. Tunnid hakkavad olema 2 korda nädalas õhtuti, nii et programm läheb tihedamaks. Seni kui tööd veel pole sobib mulle küll.
Elukoharindelt: sain ühe pakkumise, mille järjekorras ma olin, kuid see ei olnud üldsegi koht mida ma oleks nii väga tahtnud. Ma olin selles järtsis 37s ja sain kolmapäeval pakkumise. Tuba on iseeneset suhteliselt normaalne, kuid asukoht on jama. Asub linnast väljas ning sinna minekus peaks soetama 4 tsooni kuupileti, mis maksab 540dkk!!! Ütlesin neile jah, kuid tahan esmaspäeval sinna kontorisse helistada ja nendega pisut suhelda. Vaatab!
Värvikat sügist!
September 29, 2009
Njah..tegelikult olen ma juba sellest üle saanud, aga sellegi poolest tahaksin rääkida pisut Taani täpsusest,kohusetundlikkusest ja abivalmidusest. Võibolla ei saa siinkohal väga üldistada, kuid Taani ja Eesti ametkondade teeninduskultuuri võrreldes teeb Eesti küll pika puuga ära. Seda just kiiruse, kohusetundlikuse ja arvutitundmise vallas.
Üks juhtum on kohe varnast võtta. Nimelt olles suur taani keele huviline, registreerisin ma esimeste seas end keelekursustele, mida uutele välisüliõpilastele pakutakse. Eelmise nädala alguses sain kirja, kus oli mainitud, et samal nädalal toimub mingi kohtumine ning tunnid hakkavad kas eile või siis täna (28 v 29.09). Kuna meil toimus see cabin trip samal ajal, siis sai ka varakult teatatud, et mina ja paar teist kursuslast ei saa osaleda, et kas saame varem läbi tulla või siis kunagi hiljem. Vastust ei tulnud. Kui cabin tripilt tagasi, siis reedel kirjutasin kirja, et millises grupis ma alustan, kas esmaspäevases või teisipäevases. Ei mingit vastust. Esmaspäeval helistasin..mingi ooteliin jällegi..katkestasin ning otsustasin ikkagi meili kasuks, seda enam, et mul oli selle meiliga lisada infot oma vast saadud cpr numbri kohta. Ei mingit vastust. Esmaspäeval läksin kella 16ks sinna kohale, jäin 1 minuti hiljaks, sest see koordinaator oli läinud. Tsekiti mind süsteemist ning öeldi haleda häälega, ma ei tea miks, aga teid pole siin listis. Vahva! Aga öelge oma nimi, ma homme uurin ja kirjutan teile kohe hommikul. Teisipäev, kella 1ks ei olnud ühtegi kirja saabunud. Kirjutasin jälle uue kirja, panin asutuse kõik kontaktid, mis ma sellelt lehelt leidsin (~3). No response. Olin seekord varajasem ning läksin kohale. Administraator päris uudishimulikult, kas tõesti Bent ei kirjutanud teile? Ju tal on siis väga kiire. Läksin selle Benti officisse ning leidsin ta muhedalt vestlemas oma kolleegiga. Minu küsimusele, et miks mind listis ei ole, vastas ta "Te olete 1ne ootelistis!" Mis mõttes, ütlesin et regasin juba ammmu, olen kirjutanud sada kirja, mis peale ta kostis, aga te ei käinud seal kohtumisel, mis eelnevalt toimus ja ma ei saatnud enda esindajat ka sinna. Gruppi saan siis kui keegi eelnevalt registreeritud tudengitest ei tule kohale. Nii et selline karistus, kui oled esimeste seast, annad endast pidevalt märku, aga jah..keegi ei loe kirju või lihtsalt teised reeglid. Olin väga nördinud. Pettununa kõndisin linna raamatukokku, kus siis 2 tundi hiljem leidsin postkastis kirja Bentilt nii mulle kui ka ühe mu kursuslasele, kes oli samas seisus ning meid kutsuti kolmapäevasele loengule. Vähemalt ei jäänud ma oma kursusest ilma..ptüi, ptüi..ei tea mis veel kõik homme toimuma hakkab. Taanlaste töötempo ja- kultuur ikka üllatab.
Olen mitu päeva üritanud pangakontot avada. Laupäeval see mul ei õnnestunud, sest need pangakontorid mis mulle teele jäid olid suletud. Raamatute tagastamine raamatukokku ka ei õnnestunud, sest need suleti juba kell 14. Esmaspäeval sain raamatutest lahti, aga pangakontot teha ei saanud, sest pangad suletakse kell 16, mil mina nõudsin õiglust seal keelekontoris. Kahtlemata on see praegu alguse asi, et ei ole jõudnud harjuda veel selle taani süsteemiga, kuid mind paneb ikka imestama kuidas taanlased oma asjaajamised saavad korda aetud.
Aga eks ma ürita vaikselt süsteemiga harjuda, muud moodi vist hakkama ei saa...
ps elukoharindel muutuseta. Kuulsin ühte kuulujuttu, et kui muidu alustab iga aasta Aarhuses umbes 40 000 tudengit, siis tänavu olevat see number olnud 70 000. Sestap ka selline elamispindade kriis.
Nädalake jälle möödunud siin Taani riigis. See nädal läks eriti kiirest eelkõige väikese ekskursiooni/ürituse tõttu, mis meile nädala sees korraldati. Tegemist oli multimeedia disaineritetraditsioonilise üritusega, mis sellel aastal tohutu massi tõttu (meid on vist kokku umb 100) korraldati kuskil Saksa piiri ääres asuvates kämpingutes. Väga tore oli Aarhusest paariks päevaks ära minna, seda juba sellepärast, et mul oli võimalus oma toakaaslasele anda paar päeva vabadust- Pillevabad päevad:-). Aga koht iseenesest oli väga tore, elasime kämpingutest, milles oli 2 tuba, kummaskis toas 10 kohta. Osad pidid ööbima ka kuskil peamajas, kus siis põrand oli kaetud madratsidega. Aga kõik oli bueno, kuigi ilma üle võib alati nuriseda. Ilusat sooja sügisilma me seal ei näinud ja kui me tagasi Aarhusesse jõudsime, siis tervitas meid vihmasadu.
Aga ürituse eesmärk oli siis tervitada uusi multimeedia tudengeid ning sotsialiseeruda omavahel. Kuna meil on 4st grupist kaks taani gruppi ja ülejäänud rahvusvahelised grupid, siis pandi rõhku ka sellele, et me integreerusime taanlastega, mis siiski jäi suhteliselt läilaks. Aga lisaks õhtuprogrammile olime tegusad ka päeval, kus toimusid võistlused-osavusülesanded gruppide vahel. Tuli tiimiga laulda kitarri saatel, sudokut lahendada, täpselt 1 kilo puulehti korjata kilekotti, orienteeruda. Põnev. Ma arvan, et rahvusvahelised klassid sulandusid nende mängude tulemusena päris hästi. Teisipäeva õhtuprogrammi ülesandeks oli nende poolt organiseeritud 6-liikmelise grupiga teha 2 minutiline etendus, andes varasemalt 20 minutit ettevalmistusaega. Kuna me saime 18ne võistkonna seas auväärse 3nda koha, siis mainin ka siinkohal meie etenduse sisu lühidalt. Nimelt tegime nii, et kuuest tiimi liikmest 4 on trummid, mis seisavad poeletil ning igal trummil oma hääl. Seejärel tulevad poodi kaks trummarit, kes siis tahavad endale trummikomplekti osta, mõlemad teistivad meie hääli ning siis kumbki võtab endaga 2 trummi kaasa. Järgnealt häälestatakse meid natuke ning siis üritavad 2 trummarit lugu alustada..iga trumm teeb oma häält..ning kui me oleme vaikselt seal juba häälitsenud tuleb muusikakeskusest Safari duo trummilugu peale, mis ei jäta kedagi tuimaks:-) väga lahe, kõigil olid nii erinevad esitused ja arvatavasti oli esikolmikut suht keeruline valida.
Aga paar sõna ka kolmapäeva õhtusest stiilipeost. Nimelt igal grupil oli oma teema, millega peol välja tulla, meie jumalate kõrval oli esindatud veel piraadid, inglid ja kuradid ning teine taani klass vist võttis teemaks multifilmi kangelased...vähemalt nii paistis nende riietusest välja. Kui ma esialgselt kodus olin mõelnud, et võiksin olla Kreeka jumalatest Hera, Zeusi abikaasa, taeva jumalanna, abielunaiste kaitsja, siis kohapeal lähenesin hoopis loovamalt. Nimelt käisin tiigi kaldal hoopis hundinuiasid korjama ning nendest punusin endale pärja pähe ja veel mõned kaunistused ning sündis Goddess of Nature ehk loodusejumalanna. Lina ümber, pärg pähe, vidinad siia sinna, sandaalid jalga ning pidu võis alata.
Väga tore oli näha, kuidas kõik olid ennast ettevalmistanud. Kostüümivõistluses saime neljast grupist teise koha ning ega ka seekord ei puudunud teatud vedelat sorti auhind. Nii mõnigi ei jõudnud reede hommikul kooli:-) Kusjuures need, kes ei tulnud üritusele, meie kursalt vist 3 inimest, on kohustatud kirjutama 3-5 leheküljelise essee teemal miks ma valisin multimeedia disaini kursuse, mis ma ootan sellest jne. Vot selline karistus:-)
Selleks, et väga pikaks ei kisu, teen siikohal pausi. Kuulmiseni!
PS picasawebis on avatud nüüd kaust, kus võib näha Taani pilte
Tegelikult jäi mul üks uudis elukoharindelt edastamata. Nimelt mängisin täna karmi mammit, kes otsustas seda ühikabürood rünnata ultimaatumiga. Eks ma ise uurisin algselt pisut tagasihoidlikumal moel kuna ma hinnanguliselt võiksin koha saada jne kus on väiksed järjekorrad. Aga siis järgmises kirjas alustasin ma nutulauluga, et mind visatakse praegusest elukohast välja ja et mul pole kuskile minna, kedagi ei tunne ja ma olen nii täbaras olukorras...et kas oskate aidata. Ning üllatuseks saabus kiri, mis näitas, et kõik on võimalik. Pakuti kohta alates 1.oktoobrist ühes ühikas, mis on Aarhuse suurim ja asukohal mitte just kõige paremas kohas. Põhimõtteliselt jälle samas araablaste linnaosas. Kuid jah..erinevuseks see, et see on suur ühikas kus on palju rahvusvahelisi tudengeid ning pisut turvalisem ka.
Peaksin vist õnnelik olema, ikkagi mingi oma elukoht paistab silmapiiril, kuid jah..lisaks asukoha mittesobivusele on seal veel vetsud ja dushid ühised mitme toa peale. Mis iseenesest ka pole just kõige hullem..aga jah..nüüd ma ikka mõtlen selle ühika peale mille järjekorras ma olen 44s (kuid mille järjekord ei kahane just kõige kiiremini). Igatahes olen nõutu..toanaabriga vestlesin, et kaua ta mind kannatab veel..ütles et pole hullu..kuigi samas mainis et kõik on selle nõmeda ühika läbi teinud..nii et miks ma peaksin erand olema..
Neile, kes saksa keelt ei mõista olgu ära tõlgitud, et lause blogi tiitlis tähendab, et mu läptop otsus pildi eest visata. Võibolla on põhjuseks salativesi mis jooksis klaviatuurile. Igatahes hakkasid mingid kummalised teated usb-i kohta iga 10 sekundi järgi tulema ning lõpuks kui ma arvutile restarti tegin siis ei andnud ta enam nöole. Lasen tal pisut puhata ja loodetavasti läheb kenasti. Vastasel korral oleks TÄPE! Kõik Adobe kallid programmid alla laetud ja puha. Aga nüüd ma siin istun korterinaabri uue läpaka taga, mis on maailma kõige ebamugavama klaviatuuriga. Siin pole kliendile kes oskab 10 sõrme trükki kohe üldse mõeldud..enamus aega kulub mul vigade korrigeerimisele. Nimelt klaviatuuri touchpad on ehitatud läpaka vasakusse nurka nii, et tahes tahtmata läheb sul vasakukäe pöial või käelaba selle vasta ning siis on kursor ma ei tea kus. Olen kuraazi täis ning võibolla kirjutan Acer'i firmale tagasisidet.
Aga tänase päeva eredaimaks hetkeks oli vast elamisloa saabumine postilteel. Sellks kulus "kõigest" 17 päeva!Eile olin juba ärevil, et 2 nädalat juba möödas ja ei miskit vastust. Võtsin numbri kätte ning helistasin. Pärast liinil järjekorras olemist sain ma ühenduse, kuid kui ma täpsustasin teemat millest vestelda taha, siis pandi mind jälle ooteliinile ehk umbes 20-25 minutit ooteliini muusikat kuulata ei ole eriti põn ev. Katkestasin ning tuli välja, et see kõne jällegi tühjendas mu telefoni arvet. Aga mis seal ikka täna see llõpuks tuli.
T2na oli ka erakordne päev, kus taani ametnikud töötasid linnavalitsuse registribüroos kella 19ni! Tavaliselt on Taani puhul büroode ja vastuvõtuaegade max kella 2-3ni. Kuid neljapäev on tehtud eriliseks..siis töötavad kontoriametnikud vastuvõtubüroodes kauem..tavaliselt kella 5ni..kuid see 19ne kellaaeg on küll täielik erand..isegi nende enda broshyyr rääkis sellele vastu. Sinna büroosse läksin taotlema endale CPR numbrit, mis on meie mõistes nagu isikukood, kuid eranditega, nt kui ma elukohta vahetan, siis antakse mulle uus CPR number. Kuid CPR avab uksed tööturule, saab keeltekursustele minna, annab tervisekindlustuse, kuukaardid, raamatukogud jne. Kui rääkida jälle targutamisest, oli mul väga lahe vestlus sealse meesametnikuga, kes elamisloalt väljalugedes täpsustas korrust:
- ma näen, et elate 1.korrusel?
* (mina) ei, ma ei ela 1.korrusel, elan 2.korrusel
- ma tean seda maja väga hästi, te elate ikka 1.korrusel
* ma elan selles majas, ma tean et elan 2.korrusel
Siis võttis see ametnik mingi faili lahti, kus oli minu maja numbrid teatud süsteemis, kutsus mind enda kõrvale ning ütles:
- näete numbrid 107-125 on esimesel korrusel
* (ma), ma ei tea mis need numbrid siin näitavad, aga ma tean et elan 2.korrusel
- kui te majja sisenete, siis on ju groundfloor ning siis lähete trepist ülesse oma korrusele?
* (naerdes), appi teil on ju see groundfloori süsteem..ma täitsa unustasin..siis küll elan 1.korrusel :-)
Igatahes mõlemad olime kangekaelsed ja jäime endale kindlaks ja mõnes mõttes oli meil mõlemal õigus, kuigi jah..mina pean siinkohal möödusi tegema. Igatahes oma CPR numbri saan juba järgmine kolmapäev kätte, loodetavasti hakkab nüüd kohe ka tööpakkumisi tulema (vastused minu saadetud meilidele).
Muuseas võin mainida, et soetasin lennukipiletid, nii et 20.detsembril olete kõik oodatud mind lilledega lennujaamas vastu võtma:-) ja küllakutsed, kus pakutakse mõnusat Eesti sööki, oleks ka teretulnud:-)
Viimasel ajal on juhtunud päris palju toredaid pisiasju, kuid samas ei midagi suurt ja põrutavat. Elu- ja töökoha rindel on sama seis, pole ühtegi pakkumist saanud. Ühika järjekorras olen triivinud nüüd 42ks.Töörindel olen vähemalt 5 asutusse viinud oma CV, pluss paar edastust e-mailiga ning kahes kohas passib minu cv koos teiste sadade samataolistega kuskil patakas töövahendusfirma lauaserval. Nagu mulle täna öeldi on nõudlus osalise töö järgi kehva majanduskeskkonna pärast tohutult langenud. Kuid mis sa teed? Igatahes loodan, et kui valimiseks läheb, siis kord ka minu elulookirjeldus sealt patakast välja tõmmatakse.
Nädalavahetusel sai pisut Aarhust avastatud. Võtsin fotoka ühes ning läksin mere äärde, kus siis ühe Eesti noormehega, kes samuti 1.semestrit siin, sai mõnusat vaadet nauditud. Lisan mõningad pildid. Arvatavasti avan oma picasawebi kontol ka varsti Aarhuse kausta, kuhu siis parimatest parimad jõuavad. Aga vaatlemisest nii palju, et ma olen ääretult õnnelik, et linn kuhu ma õppima tulin asub mere ääres. Kui nüüd elukoha leiaks ka sinna samma kanti, siis oleks priima. Pühapäeval tegin järelvaatlus seal kandis ning kõrval asuvas metsas leidsin toredad järvekesed mille ümber usinad taanlased jooksevad ning Tivoli, kus siis laste karjed ajasid atraktsiooni nägemata juba külmavärinad peale. Ma arvan, et minu lõbustuspargi külastused said läbi mingi 12 aastat tagasi ühe Tivoli tuuriga. Detailidesse ma ei lasku. Aga sealt samast metsast edasi jalutades, või õigemini läbi mõnusa pöögimetsa jalutades sattusin kohta nimega Mindepark, kus siis avanes idülliline vaade meeletult suure pargile, mida kaunistas 20.sajandi alguse härrastemaja. See muruväljak on seal umbes 2 jalka platsi suurune ning nädalavahetustel haaravad taani pered pikniku korvid ning lähevad mitme generatsiooniga sinna aega veetma. Väga tore oli näha kuidas vanaemad ja vanaisad koos väikeste põnnidega pesapalli mängisid.
Üleüldse olen avastanud enda puhul, et mulle meeldib kõigepealt üksi ringi käia ja uusi kohti avastada ning seejärel võtta seltskond või kamp kaasa ning neid kohti ka teistele tutvustada. Isegi linnapildis. Kui ma uurisin inimestelt, kes siin kauem on olnud, et kust kohast võiksin ma leida kaltukaid, siis kõik jäid mulle vastuse võlgu. Palju ei pidanud otsima kui pea iga päev nende otsa hakkasin komistama..nt täna tööotsingute ajal leidsin 2 kaltsukat. Kaltsuka uudiseid nii palju, et siin on neid 2 sorti, osad on moodsamad ehk siis loe s..ks kallid ning teised on heategevuslikud, kirikukaltsukad. Viimastes on hinnad küll vastuvõtlikumad, kuid see eest kaup on jama, enamasti vanainimeste rõivad ja keraamika pole just kõige huvitavam. Moodsamates kaltsukatest isegi leiaks midagi huvitavat, kuid hinnaklass algab alates 250 dkk-st (kurss on umb 1dkk= 2.1 eek), nii et peletab kohe eemale. H&M-st leiaks juba selle raha eest midagi uut.
Aga koolist ka pisut juttu. Eelmine nädal oli suhteliselt asjalik, meil oli kaks erinevat tundi nädala jooksul- business segmendist oli organisatsiooni kultuuri sissejuhatavad loengud ning intraction-i topicu all rääkisime projekti algfaasidest. Meie programm koosneb muide 4st põhisegmendist: interaction, business, visualization and communication. Visualiseerimise blokiga pidime juba täna algust tegema, aga kuna õpetaja jäi haigeks siis oleme ühe tunni maas. Õpe on väga praktiline, hästi palju kodulugemist, tunnis diskussioonid ning grupitööd antud teemadel. Interactioni tunnis sattusin väga vahvasse grupi, kus siin ungari poiss ei tahtnud üldse rääkida ning rumeenia noormees vähemalt vabandas, et tal oli raske õhtu eile, kuid vaikis samamoodi. Mõtlesin õudusega, kui hakkame projekte tegema ning sa sattud sellisesse "fantastilisse" gruppi. Teatud osas see arendab sind edasi, saad rohkem tööd teha ja õpid rohkem, aga samas oleks ikkagi tore kuulata teiste arvamusi, diskuteerida ning siis parim lahendus välja valida. Igatahes meie grupitöö jätkupäeval hakkas rumeenia poiss rääkima ja loomulikult tuli ta oma ideega välja ega tahtnud sugugi minu tööd aktsepteerida. Vaidlesime päris palju ning seda ka osas, kus tegelikult olime ühel meelel, kuid ei suutnud üksteisest aru saada. Ma arvan et me mõlemad panime tähele kui keeruline on teha koostööd inimesega kellega on sul pea 10.aastat vanusevahet lisaks elukogemusele!!!:-) Tema lähtus eesmärgist, et ah see on kodutöö, teeme ruttu ära ja saadame õpetajale. Ma olin jonnakas ja üritasin pilti struktuuri panna ning pisut targutasin (asja eest) ning küsisin lisaküsimusi tema käest, mistõttu ta sattus paanikasse ja ütles, et nii põhjalikult ka ei ole vaja: NO igatahes lõpuks järgmine päev kui me veel pidime koostööd tegema, leidsime et tegelikult vingumise ja vaidlemise tulemusena saime päris hea töö kokku. Sain veel kommentaari, mida ta ütles õpetajale ja viitas mulle..et this girl is too organized person: Kuna see kogu kodutöö teema läks pisut minu viimase töökoha valdkonda, siis loomulikult olin ma pisut teise hasardiga teemas sees kui tema. Aga lõppkokkuvõttes põnev. Ahjaa..see rumeenia noormees oli ka esimene inimene siin Taanis, kes esitas küsimuse, et miks ma siia Taani tulin, miks mul pole lapsi ja miks ma ei ole abielus!!! Rääkisin talle natuke elust ja elukogemusest, mille peale ta lihtsalt tuimalt kostis..ma küll ei viitsiks nii palju õppida!njah...what can i say!
Aga üldkokkuvõttes läheb kenast, toanaaber pole mind veel välja visanud, kooselu sujub: Üks päev tegime isegi koos kooki, panin ta õunu koorima :-) Kook tuli nätske, aga lauamänguritele käis see küll.
Möödunud on esimene nädal uues elukoha riigis ning võib öelda, et linn muutub üha armsamaks ja lausa kodusemaks kuigi jah...oma kodust rääkida veel ei saa. Viimaste andmete järgi on mul parimaks positsiooniks 54, mis tähendab et paar nädalat vahest veel ning siis võib soovitud koha saada. Eks paistab. Teine elamispind mis mul praega soolas on, asub araablaste geto rajoonis nimega Brabrand. Need kes piirkonna uudistega rohkem kursis üldsiselt ei soovita sinna kolida, sest nii mõnele võib nt õhta aknast mõni tühi pudel sisse sadada või lihtsalt tehakse su elu põrguks kui sa liiga ülbeks lähed. Need on mõningased hirmujutud mida olen kuulnud, kuid samas vaatab, kui see on esimene koht mida pakutakse, siis ajutiselt võib ju seal elamist proovida. Odav veel pealegi.
Olen täna suht laisk ega viitsi pikalt seletada. Kool põhimõtteliselt pole veel alanud, eelmine nädal oli väga slow ja igav. Uutele tudengitele pakutava programmi raames võiksid nad tõesti rohkem tööd ära teha. See eest üritati meid iga päev kutsuda baari jooma, aga kus sa vaene tudeng lähed. Ühe korra tegelikult isegi läksin ning tõdesin et meie rahvusvahelise multimeedia gruppi A kuulub palju rohkem muhedaid inimesi kes on sarnase taustaga kui minu praegusesse gruppi, mille vanim liige ma muuseas olen!!! Aga vaatab, pole jõudnud ju inimestega veel tutvuda. Igatahes esmaspäeval ehk homme hakkab lõpuks kool ning saab ka asjalikuks hakata. Peale kooli üritan tööd otsima minna ning et loodetavasti tuleb tegus päev.
Ei oska kuidagi alustada oma sissekannet, muljeid on juba üksjagu ning ei oska neid kuidagi reastada. Aga alustame siis tänasest esimesest koolipäevast. Eelneval kahel sissejuhataval päeval sai tutvutud kahe teise aarhus business collegie gruppi kuuluvate koolidega ning täna sai lõpuks ka oma kool ära nähtud. Kool on pindalalt suhteliselt suur ehk siis ta venib pigem horisontaalselt kui vertikaalselt, mistõttu tänasel päeval jättis ta pisut selllise laborüntliku mulje. Ainuke võimalus kuidas maja kollastest telliskividest ehitatud korridore üksteisest eristada on jätta meelde koridorides ülesriputatud maalid ning nende järgi mingi skeema teha. Kuigi meil tehti 15 minutiline ekskurss kooli koridorides jäime siiski hätta kui me tunnist varem jalga lasime ning peaukse väljapääsu otsisime. Alguse asi vast. Aga põhjus miks me esimesel päeval kohe poppi tegime on seotud Taani riigi töökultuuriga. Nimelt ei taha taanlased väga kaua töötada, töötunde tuleb neil nädalas 37. Ja olulised bürood, nagu nt KOV-i teenindus, elamisloa tegemise institutsioon on rahvale avatud ainult 10-14ni. Neljapäev pidi olema eriline päev, siis olevat bürood lausa 17ni avatud. Kuid taanlaste aeglase töötempo juures otsustasime siiski kohe härjal sarvist haarata ning oma avaldused kohe täna sisse anda. Vastuse oma taotlusele saab 2 nädala pärast, mis omakord võimaldab minna cpr numbrit ehk siis isikukoodi järgmisesse asutusse taotlema minna. See võtab omakorda 3-4 nädalat aega. Järgmise sammudena oleks töökoha leidmine, perearsti valimine jne, keelekursused jne. Ühesõnaga asjaajamist jagub.
Aga kui nüüd Aarhusest ja Taanist üldiselt rääkida, siis linn muutub üha meeldivamaks. Nädalavahetusel sai patseeritud mööda linna ning avastatud mõnusaid nukumajadega tänavaid, jalutatud mööda jõe kallast, tehtud erinevatest poodides hinnavõrdlust:-) ja üleüldse põrnitsesin mis linnas toimub ja mis loom see taanlane on. Peab tunnistama, et tulles äsja Indiast, on mul ikkagi peas käimas võrdlus selle Aasia riigiga ning mitte ainult, ka Saksamaa tudengieluga käib väike võrdlusmoment tahes-tahtmata. Eestist ma ei räägigi. Arvatavasti on see alguse asi, aga mulle tundub et Eesti tudengid peaksid kõige rohkem rõõmu tundma oma tudengistaatusest. Kylastasin täna Aarhuse ülikooli campust, väga lahe, territoorium missugune. Netis peamaja otsides pidin klassifikaatorist valima hooneid nr-te järgi, mis olid neljakohalised. L6puks tuli välja et mainbuildingut kui sellist polegi olemas. Campus oli lahe, aga kui ma raamatukokku jõudsin, hämmastas mind tõsiasi, et yli6pilastel on v6imalik raamatukogu kylastada k6igest kella 18ni. Mul meenus Tallinnas rahvusraamatukogu, kus ma mingi aeg vihastasin et mis raamatukogu see on, mis on ainult kella seitsmeni lahti. Saksa kohta ma väga ei mäleta, aga igatahes kell 6 kui mõni loeng lõppes, siis sai ikka veel raamatukokku minna kyll. Aga see selleks.
Teine asjaolu miks eesti tudengitel on hea elu, on soodustused. Taani riigis ei saa tudengid transpordi piletite ostmisel mingisugust soodust, kui siis rongide puhul on mingisugune noorte kaart (nime ei mäleta) mis annab klassi kuni 26 eluaastat klassifikeeruvatele noortele soodsama pileti. What can i see..i'm too old!!! Kusjuures tõsilugu, sest valdavalt on siin rebaste seas noored, kes on äsja keskkooli lõpetanud võis siis midagi varem õppinud aga nooremad. Omavahel öeldes olen ma meie multimeedia kursuse B grupi kõige vanem olend. Kahjuks ei tea ma A grupi liikmete vanust, kuid arvatavasti sealt juba leiaks mõne kompanjoni ka. Sille, sa uurisid, et kas mõni kena austraallane ka on. Vastus on ei. Meil on siin valdavalt ida-euroopa liigid, ma ei tea kuidas seda A ja B gruppi täpselt kujundati (tundub pisut et tähestiku järjekorras), kuid minu grupp ei paista just kõige põnevam muhedate sellide poolest. Valdavalt leedukad lätakad, bulgaarlased, rumeenlased, paar taanlast ja 2 eestlast. Kõige eksootilisem on hetkel üks meie tuutoritest, kes on Ecuadorist pärit. Kuna lahkusime varem koolist, siis ei saanud ka teise grupi inimestega baaris tutvuda. Ahjaa..muide see n2dal minnakse iga päev peale kooli baari..ja t2na jagati tunnis meil lausa 6lut!! Nii et kui sa ei joonud varem õlut, siis nyyd hakkad kindlasti jooma. Taanlased ja aanis viibivad tudengid joovad ikka meeletult alkot. Pluss suitsetavad. Ok aitab võrdlustest.
Elukohaga on lood samad. Minu parim positsioon ühika järjekorras on vist 106s, väga loodust andev pole. Siin räägitakse, et tänavu tuli rekordarv tudengeid ning vanad peerud pole veel tubadest lahti öelnud, sestap ongi elukohtade kriis. Paljud on siiski leidnud tuttavaid, sõpru, kes ajutiselt suudavad majutada. Ma ise siin meisterdasin ükspäev kuulutuse valmis ning eile ja täna olen seda avalikkesse kohtadesse ülespannud (enamjaolt raamatukogud, ka mõni pood). Bussis kohtasin ühte aarhuse ülikooli õppejõudu, kes lubas omakorda mu kuulutuse listidesse saata. Loodetavasti saabuvad ka helgemad ajad, sest 6 ruutmeetrit näkku võib olla ajutiselt ok, kuid pikemas perspektiivis...njah.
Ps taanlastest ka pisut. KUi oleks taanlaste välimääraja, siis võiks seal kirjas olla tõsiasi, et pea iga teine taani naine kannab retuuse ning poiste puhul juuksezeleega vormitud soeng. Muidu täitsa sõbralik rahvas, kes elab õnnelikku elu (vähemalt esmapilgul tundub).
Olgu lõpetan oma muljetamise. Mul on ka taani telefoni number +4552645447 ning ajutise elukoha aadressiks Risdals vej 46-125, 8260 Viby J, Aarhus, Danemark.
tervitused teile! (Postimehe järgi on teil vist palju paremad ilmad kui siin. Meil siin sajab...meil siin kasvavad viljad- mis lauluga tegemist on???)
Niisiis, India reisi võib lõppenuks lugeda ning alates eilsest sai keeratud taas uus lehekülg mu elus ning pealkirjaks võiks kirjutada "Üliõpilane Taanimaal". Niisiis alates aasta algusest painas mind kange tahtmine taas kuhugi kooli minna, eks ma siis kanditeerisin nii Indiasse kui ka Taani, Aarhusesse ning läks nii hästi, et mõlemad uksed avanesid mu ees. Ega ma pikka epiloogi seekord ei pea. Räägin pisut esmamuljetest.
Olen oma elu jooksul suhteliselt palju lennanud, kuid meie enda lennukompanii teenuseid suhteliselt harva kasutanud. Olles kuulnud virisemist nende kallal, ei saanud ma kunagi väga kaasa rääkida, kuni eilseni. Sest Taani tulek nii ladusalt ei läinudki, nimelt enne väljalendu avastati lennukil tehnilised vead, mistõttu lükati reis pidevalt edasi ning lõpuks läks nii, et Kopenhaageni lennujaamale maandusime täpselt samal ajal kui minu Aarhus'i lend väljus. Seega esimest korda elus jäin ma lennukist maha. Kirusin küll Estairi, kuid minu üllatuseks olid nad rebookinud uue pileti järgnevale lennule. Kaks tundi tuli küll oodata, kuid mis seal ikka, peaasi, et ei olnud aja peale minekut ja ei pidanud ise kukrut kergitama.
Öömajaks mul siis ajutiselt põrandapind 12 ruutmeetrises korteris, mida lahkelt minuga jagab Eestist pärit poiss Hendrik. Täna, esimesel sissejuhataval päeval selgus, et neid, kel kindel elukoht puudub, on vägagi palju. Eks siis nüüd nädalavahetusel hakka aktiivselt kuulutusi üles riputama. Aga tänane päev oli väga põnev, sissejuhatavast päevast võttis osa kokku 3 kooli- Aarhus Business School'i, Aarhus Techical College'i ja Green Academy värsked tudengid. Pärast Indiat oli väga kummaline näha kontsentreerituna nii palju ühe regiooni inimesi. Silma jäi palju lätlasi, leedukaid, eestlasi, kellest uusi tudengeid 9, pluss vanad tegijad, kes tuutoriteks, seejärel noori Bulgaariast, Rumeeniast. Ehk siis põhimõtteliselt Ida-Euroopa. Kui Indias küsiti kus me pärit oleme, siis nö segaduse vältimiseks me tihtilugu ütlesime konkreetselt, et Euroopast, siin vastupidi on eestlased nii tundud. Juba sissejuhatavas loengus mainiti mitu korda Eestit ja eestlasi, seejärel tuli kultuuri teema juures juttu Taani lipu saamisloost, mistõttu Eesti oli taas orbiidis. Väga tore kuulda.
Tänane programm sisaldas nii loenguid, grupi diskussioone, laulmist (tund aega õppisime mingi kuulsa Taani bändi 2 laulu, kusjuures bändi solist ise õpetas neid), söömist. Tore väsitav päev oli. Enne kojutulekut käisin supermarketis, kus sai pisut hinnavõrdlust tehtud ning ootamatult lipsas ostukorvi siider. Kodus mõtlesin, et mis nüüd lahti..ma ei ole Eestis kunagi siidrijooja olnud. Hakkan vist assimileeruma keskkonda...väga tüüpiline on näha taani noori õlle või siidripurk käes ringi jalutamas. Ja kusjuures Koppenhaagenis duty free poode külastades mõtlesin küll, et siin Taanis ma loobun alkoholist ning magusa söömisest seni kuni pole tööd leidnud. Aga vot nii on lood.
Nii et algus on tehtud. Vaatame mis homne päev toob.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et jäin oma kahekuulise India kogemusega väga rahule. Lisaks kursusel omandatud teadmistele, sai kogetud India pöörast igapäeva elu ning kohtutud toredate inimestega, kellega kas Eestis olles või Euroopas reisides nii kergelt kohata pole võimalik.Tunnen, et läbisin selle India „testi“ edukalt, kuna assimileerusin endalegi üllatuseks väga kergelt, mul oli huvi ja energiat võimalikult palju uut näha ning isegi põletav kuumus, mis esimesel kuul meid küttis, ei suutnud mul avastamisrõõmu ära võtta. Leian, et kaks kuud on piisav aeg, et õppida kohalike eluolu ja kombeid pisut detailsemalt tundma.Vaatamata sellele, et ma ei saanud oma reisimishimu Delhist väljas pool rahuldada, on nüüd jällegi reisikohtade list ühe riigi võrra täienenud. Tuleviku trip’iks mis saab toimuma ei tea millal, sooviksin näha tõelist Indiat ehk siis India eluolu suurlinnadest väljas pool.
Aga Indiat soovitaksin ka teistele, kes pole veel sinna jõudnud! Avastamisrõõmu igal sammul!:-)
Tegin selle kokkuvõtte planeeritust lühemana. Nimelt võtsin hiljuti uue väljakutse vastu ning alates tänasest viibin Taani linnas Aarhuses ja loomulikult on mul juba uued emotsioonid peas ringlemas.
12ndal augustil naasesime tagasi Eestisse. Juba Helsingisse jõudes nägime samasugust halli vihmast ilma nagu 2 kuud tagasi ning Tallinnasse jõudes tervitas meid küll päike, kuid teel Tartusse ilmaolud muutusid samuti vihmaseks. Nii, et lõpuks sain oma kaua oodatud vihma kogemuse. Aga ikkagi on väga mõnus hingata värsket Eestimaa õhku, näha värvikat loodusmaastikku, süüa koduaia kirsse ning niisama hoomata tuttavaid paiku. Mõnus!
Pisut veel ka Indiast. Viimastel päevadel tekkis selline tunne nagu osaleksime reality show’s kus kõige vapramad jäävad mängu edasi ning nõrgemad ja väetivamad lahkuvad hotellist. Kõige esimesena lahkusid türkmenistani naised, seejärel jäi tühjaks iraaklaste laud, kolmas lahkuja oli Makedoonia Lidija ning lõpuks oli ka meie kord. 12nda hommikusööki läks „nautima“ vapratest vapramad nepaali ja usbeki kollektiivid. Neist viimased osutuvad ka võitjateks, sest nende lennupiletid on õnneks või kahjuks ostetud selleks reedeks.
Ärasõit oli kummaline, kell 4.30 oli meile tellitud takso hotelli ette. Lootsin, et toateenindus tuleb mulle appi kotte tassima, kuid kus sa sellega, ükski hing hotelli poolt ei olnud üleval. Vastusaadetud takso äratas uimases olekus kahtlust, kas ei olnud teps mitte tegemist suvalise autoga hotelli ees, kuhu 2 valget tüdrukut tahtsid oma kotte hakata sokutama? Peale kahekordset palumist suvatses ka üks nolkitest tulla mulle appi 22.7 kilost matkakotti tassima, lisaks 9.7 kilose seljakotile, fotokakotile ning käekotile. Peale 5 olime Delhi lennujaamas, kus siis tuli kella 7.50 passida ning aega surnuks lüüa. Võtsin varajaseks hommikusöögiks pizza, mis läks väga raskelt alla, sest eelviimasel päeval läksin jällegi konditsioneeriga raksu ning mul õnnestus saada selline kurguvalu ja paise, et neelates tuleb selline krimpsus nägu teha. Kuid see ei ole veel kõik, jällegi tülitab mind ka palaviku vari, tuleb ja läheb. Kaua igatsetud ujumine Eestimaa järvedes lükkub nüüd määramata ajaks jälle edasi. Loodetavasti Eesti kliima ravib ruttu terveks.
Arvatavasti teen ka põhjalikuma kokkuvõtte sellest reisist ning kursusest, kuid seda juba järgmises sissekandes.
Viimased päevad Indias veeta. Kursuslased on muutunud juba rahutuks. Kes ei ootaks kodumaale naasmist. Kõige raskem on vahest neil, kel lapsed kodus ootamas ning saavad pidevalt taga gatsevaid telefonikõnesid. Ka mul on koduigatsus, 2 kuud Indias on olnud piisav, ei tahaks ette kujutada, et peaksin siia veel kauemaks jääma. Kui 1 kuu olid ilmad väga kuumad, iga päev üle 40 kraadi, siis siiski inimesed olid enerksi täis ja aktiivsed. Nüüd, kus temperatuur on küll langenud, kuid õhuniiskus veel kõrge vaatavad sulle vastu väsinud, loidunud näod.Vahest mõned üksikud viitsivad veel linnatuure teha, kuid peamiselt käiakse kodustele jaoks midagi shoppamas ja siis passitakse niisama hotellis või magatakse päevasel ajal. Ka mina, kes ma esimesel kuul kurtsin kui raske on siin Indias müraga magama jääda, jään nüüd nagu väike laps magama olenemata mis ajal ma voodile pikali heidan. Ükspäev juhtus see isegi prillid peas:-). Alati ärkan ehmatusega üles, kartes, et järsku olen liiga kauaks magama jäänud, kuid kerge tunnine või pooleteisttunnine uinak siin väsitavas päikselises kliimas on väga mõnus ja kosutav. Ja mitte ainult päike ei väsita, vaid koguaeg selline tähelepanu-valmisolla-start olek ehk siis tuleb olla liikluses kogu aeg valvas, pidevalt tuleb kaubelda, sest 80% juhtudest tahetakse sind alati petta ning loomulikult see tohutu müra, mis ümbritseb sind igal pool. Isegi kui ma tahan ostan putkast mahla, mille hinda ma tean ning lisaks on suurelt ka pudelile kirjutatud 20.-, siis tehakse selline just in case manööver ning küsitakse kas 25 või 30 raha. Võibolla mõnikord läheb neil õnneks, kuid see 2 kuud Indias olemine on õpetanud meile, et tuleb kogu aeg valvas olla ja jälgida mängu.
Mida põnevat on siin viimasel ajal juhtunud? Võibolla kõige pealt reedesest peost, kuna türkmenistani naised lahkusid eile, siis toimus selline üldine lahkumispeolaadne üritus samal tänaval asuva hotelli terassil. See olevat Grand Plaza hotelli mänedzeri isiklik ettepanek ning igasugused peo ettevalmistused olid ka nende kulul. Käisin ka kohal, kuid sellist tantsupidu nagu meie hotelli terassil aset leidis, käima ei läinud. Ju ei olnud õiged inimesed puldis J Meie türkmenistani aktivist pakkus ka seekord mingeid keskkooliaegseid mänge rahvale. Rahvas oli küll puine, aga neelati sööt alla. Mul kahjuks väga tuju ei olnud, mõtlesin ainult magamisest ning kell 12 olingi kodus teki all. Nii mõnus on magada. Tõesti!
Aga laupäevane programm viis meid Old Delhisse, esiteks et väisata mõnda uut marketit ning teiseks jäi meil esimesest vana Delhi piirkonna külastusest nägemata maitseainete turg, mida ma tahtsin lõppude lõpuks külastada. Old Delhist veel nii palju, et see on selline Delhi piirkond, kus üksi valge inimesena ringi liikuda ei ole just kõige turvalisem ja vaimselt nauditav. Isegi kolmekesi tihedas inimmassis ringi liikudes sain ma tunda kuidas mööduvate meeste käed nügimisel hoopis mu tagumikule liikusid. Ai selline käperdamine ajab mul meeled mustaks, aga mis sa teed, karjud talle järgi milline jobu sa oled?! Igatahes kui need vahejuhtumid arvestamata jätta, meeldib mulle Old Delhi linnaosas vägagi, eelkõige just selle atmosfääri pärast. Ajaloolised majad on küll tihedalt üksteise vastu surutud, kuid nad moodustavad sageli selliseid idüllilisi komplekse nt rõdud karniisidega, majad fassaadi mustritega, sisehoovidega, võlvidega jne. Kuigi Indias on väga soovitatav oma nina hoida pigem maapinna suunas (sest mine tea millele võid sa peale astuda), siis Old Delhis olin ma sunnitud oma pilke pigem kõrgustesse suunama. See arhitektuur seal on lummav. Selleks, et peatänavalt Chandni Chowkist maitseaine turule Chwari Bazari jõuda, kasutasime Indias oleku ajal lõpuks esimest korda jalgratta rikšat. Kolmekesi oli seal kahesel istmel küll väga keeruline istuda, kuid siiski umbes 1.5 km sõit oli seda kogemust väärt, lisaks sai aeglases tempos tähele panna mis poekesed või turutänavad peatänavalt eenduvad. Kunagi kui netis Delhi turgude kohta infot otsisin, siis see oli nö must see place. Maitseainete turg oli võimas. Ma küll kujutasid seda pisut teistmoodi ette, et selline pikk ja kitsas tänav kus mõlemal pool on kauplejad, kuid ju siis need pildid mida näinud olen ei pruugi olla tehtud Delhist. Igatahes sealne turg kujutas endast sellised väikeseid poekesi, mille letid olid erinevaid maitseaineid täis- chilli, karri, masala, piprakaunad, muud maitsetaimete viljad, mida isegi ei osanud pakkuda ning loomulikult ka imemaitsvad rosinad, pähklid erinevatest kvaliteeti sortidest. Mõnus. Mõned poekesed asusid nö sisehoovides, võlvide all, seal võis kohata hulgimüüki, suured pambud igal pool. Kusjuures liikumine oli seal väga raskendatud, sest neid suuri pampe tassiti kas seljas või peakohal, nii et kogu aeg tuli vaadata, et sind mõne pambuga teelt minema ei pühita. Lisaks veel nii palju, et vürtside lõhn on muidugi mõnus, kuid mingi aja pärast tunned, kuidas kõik on kurku kogunenud ja hakkab keegi hakkab seal kratsimistöödega pihta. Loomulikult siis kui meil oli vaja kiirkorras midagi joodavat, siis me seda ei leidnud, ainult vürtsid, vürtsid ja vürtsid. Arvan, et kokandushuviliste jaoks on see tõeline paradiis. Ise jäin ostlemisega tagasihoidlikuks, pigem rõhusin emotsioonide saamisele niisama tegevuse jälgimisega.
Lõppsõnad- kõik läheb kenasti, homme vist viimane koolipäev ja teisipäeval saame oma kursuse sertifikaadid ning ühe mõttetu klaasist meene.
Tôesti, milline imeline tunne on taas olla tervise juures. Oskan seda kohe hinnata. Naeratus suul kisub küll mu ohatisi aeg-ajalt lôhki, kuid ikkagi on nii hea, et suudan oma positiivsusega ja tervise paranemisega ka teisi rôômustada.
Ega mul preagu hommikul vara midagi olulisemat teatada ei olegi! Vahest seda, et 12.augustil kell 17.25 j6uan kodumaa pinnale.
Postituse tiitel võib kõlada pisut kummalisena kuid siiski nii see Indias kipub olema. India on suur riik oma üle ühe miljardilise elanikuga, sestap igaüks peab leidma vahendid ja võimalused kuidas selllises ülerahvastatud riigis vastu pidada. Esmapilgul tundub küll, et hindud on sellised rahulikult kulgevad inimesed, kes vaatavad ja ootavad kuidas asi ise välja kukub, kuid tegelikult arvan, et neil käib ikka väga tihe võitlus ellu jäämisel ja oma heaolu parandamisel. Enne Indiasse tulekut lugesin Lii Undi Varanasi päevaraamatut, kus ta tõdes samuti, et igal pool ümerringi piiravad sind petised, kes arvavad, et kõik valged inimesed on mõtlemisvõimetud ning rumalad. Ka siin Delhis leidub selliseid, kes arvavad, et võivad valgele inimesele sööta ükskõik missuguse hinnanumbri ning inimloom neelab selle naiivselt ära. Jutt käib nii tuk-tuk’idest, turul jne. Isegi tee küsimine on keeruline, sest üks näitab ühte suunda, siis omakorda tuleb teine kes väidab hoopis vastupidist suunda. Njah..tean, et see on neil loomuses, aga siiski, vahest oled sellest nii väsinud. Ükspäev kui me Kariniga tahtsime tulla modenrse kunsti muuseumist tagasi hotelli küsis tuki juht algselt hinnaks 100, loomulikult ei olnud see vastuvõetav, ütlesin meie hinnapakkumise- 50 ruupiat, mille peale juht nõustus tingimusel kui me külastame ühte suveniiride kauplust, kus ta saab boonust kui ta mõne turisti sinna viib. Et saate teie kasu, saan mina kasu jne..kõigil on hea olla. Midagi ostma ei pea ja ta ootab meid ära. Mõtlesime, et mis seal ikka, olgu taadil hea päev ning hüppasime sisse. Loomulikult tegemist oli ülikalli suveniiri poega, mille külastamiseks kulus max 5 minutit, lisaks olen selliste poodide suhtes juba allergiline, ninnu-nännu asjad. Igatahes ta korjas meid peale ning enne kui koju viis, tuli meil lisaks veel seal samas kandis ühte poodi tema heameeleks külastada. Hiljem saime teada, et ta sai mõlemast kohast ühe karastusjoogi tasuta Ma ei tea kas see oli ainuke hind, mille pärast ta neid turiste sinna vedas, või sai midagi krõbisevat veel. Igatahes ühtegi ostu ei teinud ning viisakalt toodi meid lõpuks hotelli ukse ette. Näiteid on väga palju, nt üldjuhul kui sa jääd kiiruse ületamise, purjuspäi juhtimisega vahele, siis väga harva tehakse sulle trahv, üldjuhul saab alati kõik väikese altkäemaksuga lahendatatud. Kui ma küsisin, et kui kõik politseinikud võtavad altkäemaksu, siis mida üldse statistika kajastab, kas ei tundu kummalisena, et nt kuus on nii vähe rikkumisi jne ning selle peale vastas kohalik, et ka numbreid moonutatakse. Njah..kui kõik terve ühiskond nii käitub, siis tõesti ei ole sellel paranemismärki loota.
Lugesin mõni aeg tagasi, et Teeme ära kampaania algatajad tahavad teha ülemaailmse koristuskampaania ja et isegi paar provintsi Indiast on huvitatud. Igasugune huvi on teretulnud, kuid kas see ka reaalsuses toimida võiks on teine küsimus. Ma siiralt kahtlen seda India puhul. Võibolla ei ole mul täitülevaadet, mis toimub teistes provitsides, aga Delhis on see täielikult mission impossible. Ainult kuulsamate vaatamisväärsuste juures leiab prügikaste. Ma küll ei tea kas kohalikud neid kasutavad, aga vähemalt turistidel on hea meel, et nad ei pea prügi kaasas kandma.
Ja viimane asi, mis mul selle võitluse teemaga veel hingel on, on see kui see ellujäämise ja nahaalsuse teema tuleb mängu siis kui vastaspool on nõrgemas positsioonis. Räägin oma esimesest arsti külastusest, kus minult valgelt eurooplaselt võeti 4 korda rohkem raha kui kohalikult või isikult, kes oleks hindit osanud rääkida. Ma saan aru, et kui see raha läheb eraldi maksmisele näiteks vastuvõtulauda, aga see läks otse doktorile, mis täiega morjendas mind. Kuid nagu nepaali tüübid ütlesid, et sellised võitluses ei ole mul mõtet vastuhakata, sest kas võtad ravi vastu või otsi uus arst. Igatahes kuna ma algselt pöördusid väga erinevate hädadega arstile, siis kirjutati mul kokkuvõttes 5 erinevat rohtu. Kuna olukord läks aga järjest sitemaks, siis loobusin sellest ainult rahapealemõtlevast doktorist ning külastasin teist doktoriit ning sain kinnitust iseseisvalt internetiallikatest surfatest leitud diagnoosile. Tuli välja, et need tabletid mida doktor nr 1 kirjutas, ainult süvendavad seda haigusjuhtu ning doktor nr 2, kes oli küll väga sõnaaher, aga vähemalt teadis mis mul tegelikult viga on, kirjutas omakorda 6 uut tabletti. Nii et mul on kambris paras india ravimite apteek juba, ma siin olen juba märku andnud teistele, et kui kellegil mingi häda, siis enne apteeki jooksmist astuge läbi. Igatahes 6.päev kodune ja siin Indias olemine tundub juba mõttetu, kui midagi nautida ei saa, isegi jalutama minek on paras ettevõtmine. Aga loodame paremat.
Meil siin veel 11 päeva ja siis koju mõnusasse Eesti kliimasse. Can’t wait!
Tänane hommik kodu bussipeatuses.
Tänane hommik kodu bussipeatuses.
