Jeg hedder Pille, hvad hedder du?

Ei oska kuidagi alustada oma sissekannet, muljeid on juba üksjagu ning ei oska neid kuidagi reastada. Aga alustame siis tänasest esimesest koolipäevast. Eelneval kahel sissejuhataval päeval sai tutvutud kahe teise aarhus business collegie gruppi kuuluvate koolidega ning täna sai lõpuks ka oma kool ära nähtud. Kool on pindalalt suhteliselt suur ehk siis ta venib pigem horisontaalselt kui vertikaalselt, mistõttu tänasel päeval jättis ta pisut selllise laborüntliku mulje. Ainuke võimalus kuidas maja kollastest telliskividest ehitatud korridore üksteisest eristada on jätta meelde koridorides ülesriputatud maalid ning nende järgi mingi skeema teha. Kuigi meil tehti 15 minutiline ekskurss kooli koridorides jäime siiski hätta kui me tunnist varem jalga lasime ning peaukse väljapääsu otsisime. Alguse asi vast. Aga põhjus miks me esimesel päeval kohe poppi tegime on seotud Taani riigi töökultuuriga. Nimelt ei taha taanlased väga kaua töötada, töötunde tuleb neil nädalas 37. Ja olulised bürood, nagu nt KOV-i teenindus, elamisloa tegemise institutsioon on rahvale avatud ainult 10-14ni. Neljapäev pidi olema eriline päev, siis olevat bürood lausa 17ni avatud. Kuid taanlaste aeglase töötempo juures otsustasime siiski kohe härjal sarvist haarata ning oma avaldused kohe täna sisse anda. Vastuse oma taotlusele saab 2 nädala pärast, mis omakord võimaldab minna cpr numbrit ehk siis isikukoodi järgmisesse asutusse taotlema minna. See võtab omakorda 3-4 nädalat aega. Järgmise sammudena oleks töökoha leidmine, perearsti valimine jne, keelekursused jne. Ühesõnaga asjaajamist jagub.

Aga kui nüüd Aarhusest ja Taanist üldiselt rääkida, siis linn muutub üha meeldivamaks. Nädalavahetusel sai patseeritud mööda linna ning avastatud mõnusaid nukumajadega tänavaid, jalutatud mööda jõe kallast, tehtud erinevatest poodides hinnavõrdlust:-) ja üleüldse põrnitsesin mis linnas toimub ja mis loom see taanlane on. Peab tunnistama, et tulles äsja Indiast, on mul ikkagi peas käimas võrdlus selle Aasia riigiga ning mitte ainult, ka Saksamaa tudengieluga käib väike võrdlusmoment tahes-tahtmata. Eestist ma ei räägigi. Arvatavasti on see alguse asi, aga mulle tundub et Eesti tudengid peaksid kõige rohkem rõõmu tundma oma tudengistaatusest. Kylastasin täna Aarhuse ülikooli campust, väga lahe, territoorium missugune. Netis peamaja otsides pidin klassifikaatorist valima hooneid nr-te järgi, mis olid neljakohalised. L6puks tuli välja et mainbuildingut kui sellist polegi olemas. Campus oli lahe, aga kui ma raamatukokku jõudsin, hämmastas mind tõsiasi, et yli6pilastel on v6imalik raamatukogu kylastada k6igest kella 18ni. Mul meenus Tallinnas rahvusraamatukogu, kus ma mingi aeg vihastasin et mis raamatukogu see on, mis on ainult kella seitsmeni lahti. Saksa kohta ma väga ei mäleta, aga igatahes kell 6 kui mõni loeng lõppes, siis sai ikka veel raamatukokku minna kyll. Aga see selleks.

Teine asjaolu miks eesti tudengitel on hea elu, on soodustused. Taani riigis ei saa tudengid transpordi piletite ostmisel mingisugust soodust, kui siis rongide puhul on mingisugune noorte kaart (nime ei mäleta) mis annab klassi kuni 26 eluaastat klassifikeeruvatele noortele soodsama pileti. What can i see..i'm too old!!! Kusjuures tõsilugu, sest valdavalt on siin rebaste seas noored, kes on äsja keskkooli lõpetanud võis siis midagi varem õppinud aga nooremad. Omavahel öeldes olen ma meie multimeedia kursuse B grupi kõige vanem olend. Kahjuks ei tea ma A grupi liikmete vanust, kuid arvatavasti sealt juba leiaks mõne kompanjoni ka. Sille, sa uurisid, et kas mõni kena austraallane ka on. Vastus on ei. Meil on siin valdavalt ida-euroopa liigid, ma ei tea kuidas seda A ja B gruppi täpselt kujundati (tundub pisut et tähestiku järjekorras), kuid minu grupp ei paista just kõige põnevam muhedate sellide poolest. Valdavalt leedukad lätakad, bulgaarlased, rumeenlased, paar taanlast ja 2 eestlast. Kõige eksootilisem on hetkel üks meie tuutoritest, kes on Ecuadorist pärit. Kuna lahkusime varem koolist, siis ei saanud ka teise grupi inimestega baaris tutvuda. Ahjaa..muide see n2dal minnakse iga päev peale kooli baari..ja t2na jagati tunnis meil lausa 6lut!! Nii et kui sa ei joonud varem õlut, siis nyyd hakkad kindlasti jooma. Taanlased ja aanis viibivad tudengid joovad ikka meeletult alkot. Pluss suitsetavad. Ok aitab võrdlustest.

Elukohaga on lood samad. Minu parim positsioon ühika järjekorras on vist 106s, väga loodust andev pole. Siin räägitakse, et tänavu tuli rekordarv tudengeid ning vanad peerud pole veel tubadest lahti öelnud, sestap ongi elukohtade kriis. Paljud on siiski leidnud tuttavaid, sõpru, kes ajutiselt suudavad majutada. Ma ise siin meisterdasin ükspäev kuulutuse valmis ning eile ja täna olen seda avalikkesse kohtadesse ülespannud (enamjaolt raamatukogud, ka mõni pood). Bussis kohtasin ühte aarhuse ülikooli õppejõudu, kes lubas omakorda mu kuulutuse listidesse saata. Loodetavasti saabuvad ka helgemad ajad, sest 6 ruutmeetrit näkku võib olla ajutiselt ok, kuid pikemas perspektiivis...njah.

Ps taanlastest ka pisut. KUi oleks taanlaste välimääraja, siis võiks seal kirjas olla tõsiasi, et pea iga teine taani naine kannab retuuse ning poiste puhul juuksezeleega vormitud soeng. Muidu täitsa sõbralik rahvas, kes elab õnnelikku elu (vähemalt esmapilgul tundub).

Olgu lõpetan oma muljetamise. Mul on ka taani telefoni number +4552645447 ning ajutise elukoha aadressiks Risdals vej 46-125, 8260 Viby J, Aarhus, Danemark.

tervitused teile!
(Postimehe järgi on teil vist palju paremad ilmad kui siin. Meil siin sajab...meil siin kasvavad viljad- mis lauluga tegemist on???)

Pille

Taani, Aarhus

Niisiis, India reisi võib lõppenuks lugeda ning alates eilsest sai keeratud taas uus lehekülg mu elus ning pealkirjaks võiks kirjutada "Üliõpilane Taanimaal". Niisiis alates aasta algusest painas mind kange tahtmine taas kuhugi kooli minna, eks ma siis kanditeerisin nii Indiasse kui ka Taani, Aarhusesse ning läks nii hästi, et mõlemad uksed avanesid mu ees. Ega ma pikka epiloogi seekord ei pea. Räägin pisut esmamuljetest.

Olen oma elu jooksul suhteliselt palju lennanud, kuid meie enda lennukompanii teenuseid suhteliselt harva kasutanud. Olles kuulnud virisemist nende kallal, ei saanud ma kunagi väga kaasa rääkida, kuni eilseni. Sest Taani tulek nii ladusalt ei läinudki, nimelt enne väljalendu avastati lennukil tehnilised vead, mistõttu lükati reis pidevalt edasi ning lõpuks läks nii, et Kopenhaageni lennujaamale maandusime täpselt samal ajal kui minu Aarhus'i lend väljus. Seega esimest korda elus jäin ma lennukist maha. Kirusin küll Estairi, kuid minu üllatuseks olid nad rebookinud uue pileti järgnevale lennule. Kaks tundi tuli küll oodata, kuid mis seal ikka, peaasi, et ei olnud aja peale minekut ja ei pidanud ise kukrut kergitama.

Öömajaks mul siis ajutiselt põrandapind 12 ruutmeetrises korteris, mida lahkelt minuga jagab Eestist pärit poiss Hendrik. Täna, esimesel sissejuhataval päeval selgus, et neid, kel kindel elukoht puudub, on vägagi palju. Eks siis nüüd nädalavahetusel hakka aktiivselt kuulutusi üles riputama. Aga tänane päev oli väga põnev, sissejuhatavast päevast võttis osa kokku 3 kooli- Aarhus Business School'i, Aarhus Techical College'i ja Green Academy värsked tudengid. Pärast Indiat oli väga kummaline näha kontsentreerituna nii palju ühe regiooni inimesi. Silma jäi palju lätlasi, leedukaid, eestlasi, kellest uusi tudengeid 9, pluss vanad tegijad, kes tuutoriteks, seejärel noori Bulgaariast, Rumeeniast. Ehk siis põhimõtteliselt Ida-Euroopa. Kui Indias küsiti kus me pärit oleme, siis nö segaduse vältimiseks me tihtilugu ütlesime konkreetselt, et Euroopast, siin vastupidi on eestlased nii tundud. Juba sissejuhatavas loengus mainiti mitu korda Eestit ja eestlasi, seejärel tuli kultuuri teema juures juttu Taani lipu saamisloost, mistõttu Eesti oli taas orbiidis. Väga tore kuulda.

Tänane programm sisaldas nii loenguid, grupi diskussioone, laulmist (tund aega õppisime mingi kuulsa Taani bändi 2 laulu, kusjuures bändi solist ise õpetas neid), söömist. Tore väsitav päev oli. Enne kojutulekut käisin supermarketis, kus sai pisut hinnavõrdlust tehtud ning ootamatult lipsas ostukorvi siider. Kodus mõtlesin, et mis nüüd lahti..ma ei ole Eestis kunagi siidrijooja olnud. Hakkan vist assimileeruma keskkonda...väga tüüpiline on näha taani noori õlle või siidripurk käes ringi jalutamas. Ja kusjuures Koppenhaagenis duty free poode külastades mõtlesin küll, et siin Taanis ma loobun alkoholist ning magusa söömisest seni kuni pole tööd leidnud.
Aga vot nii on lood.

Nii et algus on tehtud. Vaatame mis homne päev toob.

Kuki-muki:-)

Summary

Kokkuvõtvalt võib öelda, et jäin oma kahekuulise India kogemusega väga rahule. Lisaks kursusel omandatud teadmistele, sai kogetud India pöörast igapäeva elu ning kohtutud toredate inimestega, kellega kas Eestis olles või Euroopas reisides nii kergelt kohata pole võimalik.Tunnen, et läbisin selle India „testi“ edukalt, kuna assimileerusin endalegi üllatuseks väga kergelt, mul oli huvi ja energiat võimalikult palju uut näha ning isegi põletav kuumus, mis esimesel kuul meid küttis, ei suutnud mul avastamisrõõmu ära võtta. Leian, et kaks kuud on piisav aeg, et õppida kohalike eluolu ja kombeid pisut detailsemalt tundma.Vaatamata sellele, et ma ei saanud oma reisimishimu Delhist väljas pool rahuldada, on nüüd jällegi reisikohtade list ühe riigi võrra täienenud. Tuleviku trip’iks mis saab toimuma ei tea millal, sooviksin näha tõelist Indiat ehk siis India eluolu suurlinnadest väljas pool.

Aga Indiat soovitaksin ka teistele, kes pole veel sinna jõudnud! Avastamisrõõmu igal sammul!:-)

Tegin selle kokkuvõtte planeeritust lühemana. Nimelt võtsin hiljuti uue väljakutse vastu ning alates tänasest viibin Taani linnas Aarhuses ja loomulikult on mul juba uued emotsioonid peas ringlemas.

Tulemine-minemine

12ndal augustil naasesime tagasi Eestisse. Juba Helsingisse jõudes nägime samasugust halli vihmast ilma nagu 2 kuud tagasi ning Tallinnasse jõudes tervitas meid küll päike, kuid teel Tartusse ilmaolud muutusid samuti vihmaseks. Nii, et lõpuks sain oma kaua oodatud vihma kogemuse. Aga ikkagi on väga mõnus hingata värsket Eestimaa õhku, näha värvikat loodusmaastikku, süüa koduaia kirsse ning niisama hoomata tuttavaid paiku. Mõnus!

Pisut veel ka Indiast. Viimastel päevadel tekkis selline tunne nagu osaleksime reality show’s kus kõige vapramad jäävad mängu edasi ning nõrgemad ja väetivamad lahkuvad hotellist. Kõige esimesena lahkusid türkmenistani naised, seejärel jäi tühjaks iraaklaste laud, kolmas lahkuja oli Makedoonia Lidija ning lõpuks oli ka meie kord. 12nda hommikusööki läks „nautima“ vapratest vapramad nepaali ja usbeki kollektiivid. Neist viimased osutuvad ka võitjateks, sest nende lennupiletid on õnneks või kahjuks ostetud selleks reedeks.

Ärasõit oli kummaline, kell 4.30 oli meile tellitud takso hotelli ette. Lootsin, et toateenindus tuleb mulle appi kotte tassima, kuid kus sa sellega, ükski hing hotelli poolt ei olnud üleval. Vastusaadetud takso äratas uimases olekus kahtlust, kas ei olnud teps mitte tegemist suvalise autoga hotelli ees, kuhu 2 valget tüdrukut tahtsid oma kotte hakata sokutama? Peale kahekordset palumist suvatses ka üks nolkitest tulla mulle appi 22.7 kilost matkakotti tassima, lisaks 9.7 kilose seljakotile, fotokakotile ning käekotile. Peale 5 olime Delhi lennujaamas, kus siis tuli kella 7.50 passida ning aega surnuks lüüa. Võtsin varajaseks hommikusöögiks pizza, mis läks väga raskelt alla, sest eelviimasel päeval läksin jällegi konditsioneeriga raksu ning mul õnnestus saada selline kurguvalu ja paise, et neelates tuleb selline krimpsus nägu teha. Kuid see ei ole veel kõik, jällegi tülitab mind ka palaviku vari, tuleb ja läheb. Kaua igatsetud ujumine Eestimaa järvedes lükkub nüüd määramata ajaks jälle edasi. Loodetavasti Eesti kliima ravib ruttu terveks.

Arvatavasti teen ka põhjalikuma kokkuvõtte sellest reisist ning kursusest, kuid seda juba järgmises sissekandes.

Tervitused Nõost!

Pille

Last days in Delhi

Ahoi

Viimased päevad Indias veeta. Kursuslased on muutunud juba rahutuks. Kes ei ootaks kodumaale naasmist. Kõige raskem on vahest neil, kel lapsed kodus ootamas ning saavad pidevalt taga gatsevaid telefonikõnesid. Ka mul on koduigatsus, 2 kuud Indias on olnud piisav, ei tahaks ette kujutada, et peaksin siia veel kauemaks jääma. Kui 1 kuu olid ilmad väga kuumad, iga päev üle 40 kraadi, siis siiski inimesed olid enerksi täis ja aktiivsed. Nüüd, kus temperatuur on küll langenud, kuid õhuniiskus veel kõrge vaatavad sulle vastu väsinud, loidunud näod.Vahest mõned üksikud viitsivad veel linnatuure teha, kuid peamiselt käiakse kodustele jaoks midagi shoppamas ja siis passitakse niisama hotellis või magatakse päevasel ajal. Ka mina, kes ma esimesel kuul kurtsin kui raske on siin Indias müraga magama jääda, jään nüüd nagu väike laps magama olenemata mis ajal ma voodile pikali heidan. Ükspäev juhtus see isegi prillid peas:-). Alati ärkan ehmatusega üles, kartes, et järsku olen liiga kauaks magama jäänud, kuid kerge tunnine või pooleteisttunnine uinak siin väsitavas päikselises kliimas on väga mõnus ja kosutav. Ja mitte ainult päike ei väsita, vaid koguaeg selline tähelepanu-valmisolla-start olek ehk siis tuleb olla liikluses kogu aeg valvas, pidevalt tuleb kaubelda, sest 80% juhtudest tahetakse sind alati petta ning loomulikult see tohutu müra, mis ümbritseb sind igal pool. Isegi kui ma tahan ostan putkast mahla, mille hinda ma tean ning lisaks on suurelt ka pudelile kirjutatud 20.-, siis tehakse selline just in case manööver ning küsitakse kas 25 või 30 raha. Võibolla mõnikord läheb neil õnneks, kuid see 2 kuud Indias olemine on õpetanud meile, et tuleb kogu aeg valvas olla ja jälgida mängu.

Mida põnevat on siin viimasel ajal juhtunud? Võibolla kõige pealt reedesest peost, kuna türkmenistani naised lahkusid eile, siis toimus selline üldine lahkumispeolaadne üritus samal tänaval asuva hotelli terassil. See olevat Grand Plaza hotelli mänedzeri isiklik ettepanek ning igasugused peo ettevalmistused olid ka nende kulul. Käisin ka kohal, kuid sellist tantsupidu nagu meie hotelli terassil aset leidis, käima ei läinud. Ju ei olnud õiged inimesed puldis J Meie türkmenistani aktivist pakkus ka seekord mingeid keskkooliaegseid mänge rahvale. Rahvas oli küll puine, aga neelati sööt alla. Mul kahjuks väga tuju ei olnud, mõtlesin ainult magamisest ning kell 12 olingi kodus teki all. Nii mõnus on magada. Tõesti!

Aga laupäevane programm viis meid Old Delhisse, esiteks et väisata mõnda uut marketit ning teiseks jäi meil esimesest vana Delhi piirkonna külastusest nägemata maitseainete turg, mida ma tahtsin lõppude lõpuks külastada. Old Delhist veel nii palju, et see on selline Delhi piirkond, kus üksi valge inimesena ringi liikuda ei ole just kõige turvalisem ja vaimselt nauditav. Isegi kolmekesi tihedas inimmassis ringi liikudes sain ma tunda kuidas mööduvate meeste käed nügimisel hoopis mu tagumikule liikusid. Ai selline käperdamine ajab mul meeled mustaks, aga mis sa teed, karjud talle järgi milline jobu sa oled?! Igatahes kui need vahejuhtumid arvestamata jätta, meeldib mulle Old Delhi linnaosas vägagi, eelkõige just selle atmosfääri pärast. Ajaloolised majad on küll tihedalt üksteise vastu surutud, kuid nad moodustavad sageli selliseid idüllilisi komplekse nt rõdud karniisidega, majad fassaadi mustritega, sisehoovidega, võlvidega jne. Kuigi Indias on väga soovitatav oma nina hoida pigem maapinna suunas (sest mine tea millele võid sa peale astuda), siis Old Delhis olin ma sunnitud oma pilke pigem kõrgustesse suunama. See arhitektuur seal on lummav. Selleks, et peatänavalt Chandni Chowkist maitseaine turule Chwari Bazari jõuda, kasutasime Indias oleku ajal lõpuks esimest korda jalgratta rikšat. Kolmekesi oli seal kahesel istmel küll väga keeruline istuda, kuid siiski umbes 1.5 km sõit oli seda kogemust väärt, lisaks sai aeglases tempos tähele panna mis poekesed või turutänavad peatänavalt eenduvad. Kunagi kui netis Delhi turgude kohta infot otsisin, siis see oli nö must see place. Maitseainete turg oli võimas. Ma küll kujutasid seda pisut teistmoodi ette, et selline pikk ja kitsas tänav kus mõlemal pool on kauplejad, kuid ju siis need pildid mida näinud olen ei pruugi olla tehtud Delhist. Igatahes sealne turg kujutas endast sellised väikeseid poekesi, mille letid olid erinevaid maitseaineid täis- chilli, karri, masala, piprakaunad, muud maitsetaimete viljad, mida isegi ei osanud pakkuda ning loomulikult ka imemaitsvad rosinad, pähklid erinevatest kvaliteeti sortidest. Mõnus. Mõned poekesed asusid nö sisehoovides, võlvide all, seal võis kohata hulgimüüki, suured pambud igal pool. Kusjuures liikumine oli seal väga raskendatud, sest neid suuri pampe tassiti kas seljas või peakohal, nii et kogu aeg tuli vaadata, et sind mõne pambuga teelt minema ei pühita. Lisaks veel nii palju, et vürtside lõhn on muidugi mõnus, kuid mingi aja pärast tunned, kuidas kõik on kurku kogunenud ja hakkab keegi hakkab seal kratsimistöödega pihta. Loomulikult siis kui meil oli vaja kiirkorras midagi joodavat, siis me seda ei leidnud, ainult vürtsid, vürtsid ja vürtsid. Arvan, et kokandushuviliste jaoks on see tõeline paradiis. Ise jäin ostlemisega tagasihoidlikuks, pigem rõhusin emotsioonide saamisele niisama tegevuse jälgimisega.

Lõppsõnad- kõik läheb kenasti, homme vist viimane koolipäev ja teisipäeval saame oma kursuse sertifikaadid ning ühe mõttetu klaasist meene.

Olge ikka tublid edasi!

Pille

(mõtleb pannkookidest toormoosiga)

Nii tore on taas normaalne olla

Tôesti, milline imeline tunne on taas olla tervise juures. Oskan seda kohe hinnata. Naeratus suul kisub küll mu ohatisi aeg-ajalt lôhki, kuid ikkagi on nii hea, et suudan oma positiivsusega ja tervise paranemisega ka teisi rôômustada.

Ega mul preagu hommikul vara midagi olulisemat teatada ei olegi! Vahest seda, et 12.augustil kell 17.25 j6uan kodumaa pinnale.

Kohtumiseni!

Don’t trust anybody

Postituse tiitel võib kõlada pisut kummalisena kuid siiski nii see Indias kipub olema. India on suur riik oma üle ühe miljardilise elanikuga, sestap igaüks peab leidma vahendid ja võimalused kuidas selllises ülerahvastatud riigis vastu pidada. Esmapilgul tundub küll, et hindud on sellised rahulikult kulgevad inimesed, kes vaatavad ja ootavad kuidas asi ise välja kukub, kuid tegelikult arvan, et neil käib ikka väga tihe võitlus ellu jäämisel ja oma heaolu parandamisel. Enne Indiasse tulekut lugesin Lii Undi Varanasi päevaraamatut, kus ta tõdes samuti, et igal pool ümerringi piiravad sind petised, kes arvavad, et kõik valged inimesed on mõtlemisvõimetud ning rumalad. Ka siin Delhis leidub selliseid, kes arvavad, et võivad valgele inimesele sööta ükskõik missuguse hinnanumbri ning inimloom neelab selle naiivselt ära. Jutt käib nii tuk-tuk’idest, turul jne. Isegi tee küsimine on keeruline, sest üks näitab ühte suunda, siis omakorda tuleb teine kes väidab hoopis vastupidist suunda. Njah..tean, et see on neil loomuses, aga siiski, vahest oled sellest nii väsinud. Ükspäev kui me Kariniga tahtsime tulla modenrse kunsti muuseumist tagasi hotelli küsis tuki juht algselt hinnaks 100, loomulikult ei olnud see vastuvõetav, ütlesin meie hinnapakkumise- 50 ruupiat, mille peale juht nõustus tingimusel kui me külastame ühte suveniiride kauplust, kus ta saab boonust kui ta mõne turisti sinna viib. Et saate teie kasu, saan mina kasu jne..kõigil on hea olla. Midagi ostma ei pea ja ta ootab meid ära. Mõtlesime, et mis seal ikka, olgu taadil hea päev ning hüppasime sisse. Loomulikult tegemist oli ülikalli suveniiri poega, mille külastamiseks kulus max 5 minutit, lisaks olen selliste poodide suhtes juba allergiline, ninnu-nännu asjad. Igatahes ta korjas meid peale ning enne kui koju viis, tuli meil lisaks veel seal samas kandis ühte poodi tema heameeleks külastada. Hiljem saime teada, et ta sai mõlemast kohast ühe karastusjoogi tasuta Ma ei tea kas see oli ainuke hind, mille pärast ta neid turiste sinna vedas, või sai midagi krõbisevat veel. Igatahes ühtegi ostu ei teinud ning viisakalt toodi meid lõpuks hotelli ukse ette. Näiteid on väga palju, nt üldjuhul kui sa jääd kiiruse ületamise, purjuspäi juhtimisega vahele, siis väga harva tehakse sulle trahv, üldjuhul saab alati kõik väikese altkäemaksuga lahendatatud. Kui ma küsisin, et kui kõik politseinikud võtavad altkäemaksu, siis mida üldse statistika kajastab, kas ei tundu kummalisena, et nt kuus on nii vähe rikkumisi jne ning selle peale vastas kohalik, et ka numbreid moonutatakse. Njah..kui kõik terve ühiskond nii käitub, siis tõesti ei ole sellel paranemismärki loota.

Lugesin mõni aeg tagasi, et Teeme ära kampaania algatajad tahavad teha ülemaailmse koristuskampaania ja et isegi paar provintsi Indiast on huvitatud. Igasugune huvi on teretulnud, kuid kas see ka reaalsuses toimida võiks on teine küsimus. Ma siiralt kahtlen seda India puhul. Võibolla ei ole mul täitülevaadet, mis toimub teistes provitsides, aga Delhis on see täielikult mission impossible. Ainult kuulsamate vaatamisväärsuste juures leiab prügikaste. Ma küll ei tea kas kohalikud neid kasutavad, aga vähemalt turistidel on hea meel, et nad ei pea prügi kaasas kandma.

Ja viimane asi, mis mul selle võitluse teemaga veel hingel on, on see kui see ellujäämise ja nahaalsuse teema tuleb mängu siis kui vastaspool on nõrgemas positsioonis. Räägin oma esimesest arsti külastusest, kus minult valgelt eurooplaselt võeti 4 korda rohkem raha kui kohalikult või isikult, kes oleks hindit osanud rääkida. Ma saan aru, et kui see raha läheb eraldi maksmisele näiteks vastuvõtulauda, aga see läks otse doktorile, mis täiega morjendas mind. Kuid nagu nepaali tüübid ütlesid, et sellised võitluses ei ole mul mõtet vastuhakata, sest kas võtad ravi vastu või otsi uus arst. Igatahes kuna ma algselt pöördusid väga erinevate hädadega arstile, siis kirjutati mul kokkuvõttes 5 erinevat rohtu. Kuna olukord läks aga järjest sitemaks, siis loobusin sellest ainult rahapealemõtlevast doktorist ning külastasin teist doktoriit ning sain kinnitust iseseisvalt internetiallikatest surfatest leitud diagnoosile. Tuli välja, et need tabletid mida doktor nr 1 kirjutas, ainult süvendavad seda haigusjuhtu ning doktor nr 2, kes oli küll väga sõnaaher, aga vähemalt teadis mis mul tegelikult viga on, kirjutas omakorda 6 uut tabletti. Nii et mul on kambris paras india ravimite apteek juba, ma siin olen juba märku andnud teistele, et kui kellegil mingi häda, siis enne apteeki jooksmist astuge läbi.
Igatahes 6.päev kodune ja siin Indias olemine tundub juba mõttetu, kui midagi nautida ei saa, isegi jalutama minek on paras ettevõtmine. Aga loodame paremat.

Meil siin veel 11 päeva ja siis koju mõnusasse Eesti kliimasse. Can’t wait!

Kallid teile

Pille