Privet!

Viimasest sissekandest on päris palju aega möödas. Pärast Taanist tulekut sai pisut puhatud ning nauditud ei midagi tegemist, kuid nagu ikka ei saa see kesta igavesti ning mingi aeg tuleb taas aktiivsemalt tegutsema hakata ehk siis tööle minna. Täna on õige aeg pisut minu tööotsingute statistikat esitada.

Kokku olin nö tööotsija staatuses 4 kuud, millest 3 kuud võib lugeda aktiivseks tööotsimisajaks. Kokku saatsin CV-id ja pakkusin end 11-sse erinevasse asutusse, kahte kutsuti mind läbi tutvuste. Intervjuu kogemust sain ka omajagu, kuuel juhul tuli kohal käia ning edukateks vestlusteks osutusid sellised tööandjad, kes minu kogemuse järgi osutusid väga nõmedateks. Kas siis intervjueerija jättis rumala, mitteadekvaatse mulje või siis küsiti väga palju mitteolulisi küsimusi. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes sain positiivse vastuse kahest asutusest. Olles teinud juba kindla otsuse Tallinna pakkumise kohta, tuli ootamatult teade, et asutus Tartus, mis oli mulle algselt ära öelnud, kutsub mind nüüd enda ridadesse. Kaalusin varianti, kuid ei hakanud oma esialgset arvamust muutma.

Kokkuvõttes ei uskunud ma kuidagi, et mul võib töötsingutes nii kaua minna. Olukorra üheks ilmestuseks võin esitada fakti kui tihe rebimine Tartus on(oli). Nimelt ühe avaliku sektori ametikohale kandideeris 70 inimest, kelles 15 kutsuti intervjuule ning endal õnnestus 5 tugevama kandidaadi hulka jääda (nagu mulle väideti). Ja kardan, et see sama seltkond kandideeris ka enam-vähem samadele ametikohtadele kus mina. Ja iga tööpakkumise puhul heal juhul astus ainult üks sellest ringist välja. Aga nüüd on see periood läbitud ning homsest alustan uuel tööpostil, kuid sedapuhku Tallinnas.

See oli siis sissekanne minu nö asukoha muutumisest. Ja eks püüan teile aeg-ajalt märke anda kuis mul siin tööalaselt ja ka eraelus läheb. Ja tartlastele, Tartus näeb vähemalt detsembris küll mind pea iga nädalavahetus.

Seniks aga kuulmiseni

Kande pealkiri Privet tuleb sellest, et mu töökoht asub Lasnamäe alguses ning täna kui ma tegin testreisi trammiga ajakulu mõõtmiseks sinna, siis tajusin, et on lootust igapäevaselt nüüd head keelepraktikat saada.

Tehtud!

Neljapäev oli siis see päev kus sai nö noa all käidud, eemaldati kaks mandlipoissi, kellest üks ei tahtnud sugugi oma asupaika maha jätta. Hommikul olin ma väga ärev kui teatati, et teie vere hüübimise näitaja on liiga madal ning sellega ei tehta operatsioone. Õnneks arst nõudis minult uut vereproovi ning selle ka ma andsin ning tuli pikalt oodata mil tulemused lähevad maarjamõisa ning sealt analüüsi tulemused saabuksid. Lõpuks läks nii, et registratuuri naised lasid mul juba pidzaama selga panna, et kui tuleb positiivne vastus, siis kohe opile. Seal 3nda korruse puhkeruumis oli meid päris murdu, situatsioon meenutas pisut 10 väikest neegrit raamatu sisu, kus mingi aja tagant üks inimene lahkub seltskonnast. Siis kui oli meid alles 3, sain lõpuks teate, et mina olen järgmine. Naeratuse saatel, pärast 3h ooteaega jalutasin opi ettevalmistussaali.

Opp oli kohaliku tuimestusega, kuid ei arvanudki et lisaks ebameeldivale kaapimisele see nii valulik võib olla. Ragistamist oli üksjagu ning vahepeal süstis arst tuimestust juurde. Mis oli liiga hilja. Aga eemaldatud nad said ning operatsioonijärgselt oli suht norm olla. Lugesin oma perioodikat ja ootasin kuna süüa ehk jäätis tuuakse. Meil palatis oli üks ninaoperatsioonilt tulnud, kellele serveeriti õhtuoode ja õhtusöök ning paratamatult läks mõte jäätisele mida operatsiooni brošüür oli lubanud. Seda enam, et kõrval palatis kostis jäätise paberi krõbinat. Minu kõrv on selle kohapealt väga terav. Ega niisama mind 1.kursa Krimmi reisi ajal Miss Moroženoeks ei kutsutud. Aga palat nr 4 ei toodud midagi. Peale õhtusööki tuli tädi jälle meie neerukausse puhastama ning teatas, et pärast jäätist enam ei tohi sülitada, nüüd tuleb kõik alla neelata. Ma siis võtsin kogu oma jõu kokku ning palati nimel ütlesin pudisevas keeles, et meie ei ole jäätist näinudki. Tädi vaatas mind väga kahtlaselt ja küsis et huvitav miks? Nojah, seda oleks isegi teada tahtnud. Kuid mingi aja pärast läks ta koridori ning tõi meile sealt 3 vanilje plombiiri. Ai täiega nautisin seda. Kui kõik ajakirjad olid läbi töötatud, tundsin igavust, suhelda ju ei saanud. Mõtlesin, et kõige parem ajaviide aja sisustamiseks oleks veel üks jäätis. Seda enam, et minu terav kõrv jälle kuulis kuidas kõrval palati rahvale oli pakutud, kas keegi tahab veel. Ma ei tea mis VIP-id seal küll olid. Igatahes mõtlesin, et jalutan pisut. Läksin siin registratuuri boksi ja ütlesin et kas saaks veel jäätis ning kas telku ka töötab, hea meelega vaataks 9seid uudiseid. Igatahes mu palat peaks mind veelkord tänama, sest kauplesin neile ka 2 ringi jätta. Muide õde ei osanud telekat tööle panna, nii et pidi ise küünitama kõrgele ning see ei olnud väga hea idee.

Miks see jäätise söömise (saamise) teema nii südamelähedane. Vist pisut seetõttu, et 8 v 9-aastaselt käisin adenoidide opil polikliinikus ning see, et pärast oppi lubatud jäätise söömist mis oli põhiline motivatsiooni allikas, ei saabunud. Olin üsna pettunud siis. Ja ju vist tundsin, et nüüd tuleb ikka see jäätis kätte saada :-)

Igatahes praegu olen kodune. Hommikusöögiks tiba jogurtit, lõunaks tiba jogurtit ning jäätist, õhtuks jogurt ja jäätis. Eile proovisin ka purustatud banaani, mille tegin väga lödiks, aga see ei mõjunud kuidagi hästi ning viskasin menüüst selle välja. Õnneks on teine kõige hullem opijärgne päev möödas ning loodan, et järsku saab täna isegi puljongiollust teha.

Aeg möödub lugedes, magades ja telkust-läpakast filme vaadates. Selline sisutihe päev :-)

kuulmiseni,

Kütteperiood läheneb

ehk siis see super soe suvi on meile selga keeramas ning ega see tali kaugel polegi. Eile igatahes panin toas juba dressika selga ning paksud matkasokid jalga. Täna läpaka taga olles tundsin kuidas jäsemed jäävad sundasendis jäigaks ning jahedaks, mistõttu tuleb tihedamini kööki kuuma jooki otsima minna. Jah bääri oli nendel kuumadel suvepäevadel ideaalne koht tsillimiseks. Igatahes kõik märgid ja ka kalender näitab, et sügis ukse taga. Sügis tähendab aga kooliaasta algust. Ja tuleb välja, et homme peaks mul olema 1ne koolipäev omal teisel õppeaastal Aarhus Tech'is. Arvata võib, et ma ei jõua sinna. Ja kindlasti huvitute teadmast mis selle Taaniga siis saab?

Kõik otsad on endist viisi lahtised. Taani on prioriteetides praegu teisejärgulisel kohal, ehk siis prioriteet nr 1 on Tartus tööd leida. Senised otsingud ei ole olnud küll väga intensiivsed, mis nähtub ka sellest, et tööd põle veel. Praegu elan aga selle nimel, et saaks lahti kahest tegelasest, kes mu aktiivust pisut pärsivad. Nende nimed on mandlid ning õnneks juhtub see juba neljapa kui nad jõuga tiritakse välja. Loodetasti tuleb taastumine kiire ning saan sukelduda juba intensiivsemalt tööotsingutesse. Ja kui see kõik nii hästi välja ei tule, siis tuleb ajutiselt Taani minna ja sealt ühe silmaga jälgida Eesti tööturul toimuvat. Loodetavasti nii ei lähe ja saan oma töökoha ikkagi Tartus ja Taanis käiks siis aeg-ajalt mingeid olulisi asju tegemas. Ehk siis selle kolmanda semestri võiks ikkagi ära teha.

nüüd aga trenni, pilatesesse nimelt. Olen võrkpalli vahetanud rahulikuma spordiala vastu.

Tõmbame otsad kokku

See otste kokkutõmbamine on tegelikult juba ammu tehtud, kuid tagantjärgi tahan siiski lõpetada selle Taani loo korrektselt ning pajatada ka oma viimastest seiklustest, lühidalt. Ausalt öeldes kui ma nüüd tagantjärgi oma viimasele nädalale mõtlen, siis oli seal väga palju paanikat, segadust ning siis jälle rahullikust. Vaatamata sellele, et tegemisi ja asjatamisi oli nii palju, et kõik isegi ei mahtunud mu to do nimekirja, oli siiski vahest tore ennast maha rahustada ning sisendada et küll jõuab. See käis eriti mu lõpueksami kohta, sest ma küll jõudsin ilusti meie püha repordi läbi lugeda ja enda osade kohta ka pisut kirjandust põhjalikumalt uurida, kuid teiste osadesse ma väga ei jõudnud süüvita ja motivatsiooni ka enam suurt polnud. Teised tiimikaaslased oli eksamikartuses kõik pinged nii üles kruvinud, et ma lihtsalt tundsin et ma ei suuda nendega järge pidada. Ja tegelikult olin suht enesekindel ka, et kui ma olen nagu nohik enam-vähem kõik loengud kohal käinud ja kaasa mõelnud, siis mida hullu võib eksamil siis juhtuda. Eksami pabina asemel ma muretsesin hoopis selle üle, et kuidas organiseerida kõik oma varandus kas siis Aarhuse'is hoiule või siis ikkagi Eestisse. Ning tuleb tunnistada mul on siiralt hea meel, et kõik Aarhuse eestlased kelle poole pöördusin, tulid mulle appi. Täpselt ei oska öelda, aga arvatavasti nad aitasid/aitavalt mul vähemalt 12 kilo asju Eestisse toimetada. Ise saatsin veel 5 kilose postipaki, mille saatmiskulu osutus palju kõrgemaks kui selle paki tegelik väärtus. Postimajas juhtus nii mõndagi, aga jah..selge on see, et taanis tuleb iga liigutuse eest maksta ja liialt palju on nõuda postitöötajatelt postipaki teipimist ja veel oma teibiga. Aga saadetud ta sai ning mina koos 5 erineva kotiga jõudsin ka kenasti Tallinnasse.

Kui nüüd tulla tagasi projekti juurde, hoidsin pisut põnevust :-)..siis eksam läks väga hästi. Esitlusega oldi väga rahul, sest pakkusime komisjonile igava powerpoint ettekande asemel hoopis näitemängu, kus siis tutvustasime uut toodet ja pisut müügivõtmes. Individuaalne eksam läks ka hästi, jutt jooksis ning vastasin kõigile küsimustele välja arvatud küsimusele mis puudutas meie kodulehe ühte programmijuppi. Kui me eelnevalt olime grupiga teinud ühe ühise õppimisepäeva, et teised tumba-jumbad saaksid ka aru, et kuidas leht kodeeritud on, siis juba tookord ei osanud meie tipp progeja nö lihtsas keeles seda koodi lahti seletada. Lihtsalt ütles, et see on komplitseeritud kood ja see ei ole meie level. Kardan, et siinkohal aitas teda ta boyfriend kes on Lego firmas kõva progeja. Igatahes sai see mu komistuskiviks, aga mis seal ikka tulemus oli 10, mis Taani hindamisskaala järgi on ainult 1 pügalavõrra madalamal kui maksimum. See progeja sai ise 12, fääri saarte kolleeg 10 ja läti tüdruk õiglaselt hindeks 7. Olime rahul, kuigi ma väga ei suutnud oma rõõmu välja näidata, sest kolmapa lõunal ootas mind veel tööpäev muusiku juures ning õhta 7st kui koju jõudsin pidin muretsema et kogu elamine saaks ikka koristatud ning et asjad kotti mahuks. Mis muidugi ei läinud nii libedalt..aga õnneks tulid toredad eesti poisid appi:-) Kuna osade toredate inimestega tahtsin ka hüvasti jätta, siis kogu see pakkimine asjatamine võttis vist kella 3ni öösel aega ja hommikul vara pidin juba ühikameistrile toa ette näitama. Deposiiti ma täies ulatuses kätte ei saa, sest leiti et mu tualett ja duširuum võiks puhtamad olla. Andsin endast parima, aga ei olnud jõudu hakata seal vaidlema, pärast keeratakse veel rohkem.

Töö usaldasin samuti ühele Saaremaa tüdrukule, kes õnneks väisab Eestit nüüd ainult 2 nädalat ning saab kenasti mu otsi jätkata. Aga tööd tegin ma ikka rämedalt viimase päevani. Pärast eksamit kui tegime tüdrukutega väikese õlle ning pidin kiirustades nende juurest ära jooksma, mõtlesin, küll see eestlane on ikka tööori:-)

Aga mis seal ikka..Taani peatükk nüüd suletud..kauaks? selgub juba suvel ja uutes sissekannetes

nägudeni

Peaaegu suvepuhkusel

Ahoi, minuga on kõik korras, nii et pole vaja muretseda, kes juhtumisi seda tegid. Olin lihtsalt väga hõivatud eksami projektiga, aga nüüd meel rõõmus, et suur töö ja vaev on selja taga. Esialgselt sai planeeritud, et võiks ju projekti isegi varem lõpetada, et saaksime päikesepaistelisi päevi varem nautima hakata, kuid jah..alati ei lähe nii nagu tahaks, seda enam et tiimi tööd tuleb teha 3 inimesega. AGa valma ta sai ning võin juba vist pisut reklaamida, et lõpp produkt asub sellel lehel http://nosguild.net/marianne/conrad/index.php . Repordiga lõime samuti rekordi, 116 lehte koos lisadega ning pluss veel eraldi disaini manual'i raamat. Eelnevates sissekannetes vist mainisin et nautisin protsess täiel rinnal, kõik see oli nii peagu projekti lõpuni kuid siis meie kodeerija keeras pisut ära, detailidesse ei lasku, kuid saime kõik kummalise kogemuse osaliseks. Kahju sellest tüdrukust, sest tiimikaaslaseks ei sobi ta kuidagi ning arvatavasti saab ta elus palju kõrvetada, kui ta just vabakutselise teed ei vali.

Aga nüüd on vabadus. Üks taani keele loeng ka veel, aga sellel pole enam tähtsust, mind nii kui nii eksamile ei lasta. Ja kõige suurem üllatus oli täna, kui sain teada, et ma kukkusin 2.mooduli eksamist läbi. Kõik kuulamise ja teksti ülesanded tegin maksimumile, aga kirja kirjutamises põrusin. TEan et ei ole suur grammatikale tähelepanu pööraja, aga lisaks olin ma kasutanud liiga palju saksa keelseid sõnu ning mingi kohustuslik punkt jäi ka kirjas mainimata (ei saanud täpselt aru mida nad tahtsid). Aga pole hullu, kui ma ikkagi tahan seda moodulit lõpetada, siis pean ainult kirja kirjutamise osa uuesti tegema, kuid seda juba sügisel. 'Aga mis sügisel saab, kes seda teab :-)

Aga ei saa me üle ega ümber ilmast. Siis kui projekti kõige kibekiiremad päevad olid, säras päike nii magusalt ja nüüd kui lõpuks väike puhkus käes, ladistab ainult vihma. Loodetavasti homme on ikka parem päev, sest mul nüüd uued tööotsad. Ülemus ikka sama, see muusik, aga mu töövaldkond on laienenud. Olen nüüd ka haljastusspetsialist :-) Tuleb välja, et mu ülemusel kinnisvara jagub, eelmine nädal tegin algust ühel objektil ning täna õhta hilja viis ta mind kuhugi teise kohta, kus põhimõtteliselt üks metsik aed tuleb pisut väärikamaks teha nii et sellele objektile ostja leiaks. Aga igatahes väga muhe ja chill tüüp ning paistab et tal on väga kahju et ära lähen. Täna juba küsis naljatades, et kas ma olen juba oma otsuse ära teinud ja jään ikka Taani :-)

Aga mis veel uudist. Nädalavahetusel sai esimest korda rannas päevitamas käidud, tunnist piisas, et mõnusad randid saada. Aga teel randa juhtusin kogemata Taani kuningannaga kohtuma. Nimelt kuninganna sünnipäeva puhul organiseeris Aarhuse linn nüüd talle vastuvõtu linnas ning ma juhtusin just olema sadama kandis kui ta kuninglik laev saabus. Tegi oma tuntuks saanud lehvitust ning rahvas kisas ja lehvitas vastu. Kena hetk oli, kahjuks ei olnud fotokat kaasas.

Igatahes naudin praegust hetke, kuid vaikselt juba mõtteteis Eestis. 17ndal lennuk, aga 16ndal tuleb ennem eksam ära teha, mis koosneb 15minutilisest grupi ettekandest ning seejärel kutsutakse ühe kaupa sisse ning 20 min pinnitakse sinult kogu aasta tarkus välja või siis pead rääkima nendest teemadest, mis oli sinu vastuda projektitöös.

Trehvab varsti!

Kuidas läheb?

superhästi ;-)

Seekord väga pikalt ei tahagi muljetada. Mõnusaid hetki on viimasel ajal kuhjaga olnud ning peab tunnistama, et naudin praegust hetke täiel rinnal. Kooli meil enam ei toimu, kuid see eest on meil antud üks kuu eksami projekti tegemiseks. Ja sinna see koer ongi maetud. Nimelt on mul super vedanud grupiga kuhu kuulun. Selle projekti puhul sai ise valida tiimikaaslased ning sestap otsustasidki 4 varasemate kogumustega naisterahvast ühte punti heita. Meie grupi nimeks on "girlpower" ja sinna kuuluvad naised vanuses 25+ :-) Algus oli nii mõnelegi meist raske, kuid nüüd kulgeb koostöö väga ideaalselt. Nokkimisi on siit ja sealt, kuid paistab et selles projektis olen ma lepitaja rollis, mida tegelikult projektijuhilt ka oodatakse. Ja see on vist esimene projekt, kus ma saan töötada ilma peavaluta:-)

Projektist ka lühidalt. Nimelt elab meie üks tiimikaaslastest ühes teises Taani linnas, Vejles (1h rongiga) ning seal leidis ta ühe kohviku, mille veebileht ei kajasta kohe üldse seda atmosfääri ja õhkonda mida kohvik tegelikult pakub. Seega sisaldab meie eksamitöö lisaks kliendile uue kodulehe disainimist ka analüüsi, mis kajastab äri, kommunikatsiooni ja visuaalset poolt. Töö läheb ladusalt ja naudime protsessi.

Elu pakub kirevaid hetki ka peale projektitöö. Laupäeval on näiteks plaan minna kanuumatkale. Tänu minu ideele võttis üks brasiilia noormees sellest idust kinni ning nüüd organiseeris oma teaduskonna poolt kanuud laupävaks. Ei tea veel täpselt kes sinna matkale tulevad, aga igatahes mul on koht kanuus olemas, see on kõige tähtsam :-) Aarhusis kanuutada kahjuks ei saa, selleks tuleb sõita linna nimega Silkeborg, kuid võimalus jälle nö rist teha, sest seda linna pole varem külastanud.

Selline oli siis minu lühike kokkuvõte:-)

ja ilmad on meil võrratult kaunid..2 päevaga on mõnus jume nahale tekkinud..ja inimestel tuju ka parem.

Tervist teile (eriti emale)

helge hetk

Viimases kirjutises sai liiga palju taanlasi tambitud. Tean, et see ettekujutus, mis mul on baseerub puhtalt mu yhikaseltskonnale. Aga on ka helgemaid hetki olnud. Näiteks täna kui ma parasjagu ühe trepikakoja põrandat pesin sain ootamatult väga sooja vastuvõtu osaliseks. Nimelt kui ma olin koristamisega esimesele korrusele jõudnud sisenes üks naisterahvas, kes viisakalt tervitas ja seadis sammud ülemise korruse suunas. Minuti pärast aga jooksis kolinaga alla ning tuli käsi pikalt ees mind tervitama. Mängisin rolli elavalt kaasa, kuid siis teatasin, et ma siiski ei ole selle maja uus elanik, vaid ainult koristaja :-) Sellegipoolest oli ta suht rõõmus. Hiljem sain aru ka miks, sest keegi majaelanikest oli mingit hirmsat vedelikku paar korrust põrandale lasknud valguda ning ta oli kirjutanud kurja kirja majaelanikele, et süüdlane võiks enda järel koristada. Nähes mind koristamas arvas, et ma olen uus majaelanik, kellel sai mõõt täis ning asus ise põrandat pesema. Armas.

Aga töö jutule lisaks, et kuigi mul on Aarhuses aega viibida veel kõigest 1.5 kuud , olen alustanud uute tööotsingutega. Praegune 13 h nädalas ei ole piisav, et kulusid katta. Sestap käivitasin taas vana, hästi töötanud taktika, paigutades töökuulutused oma piirkonna läheduses paiknevatesse toidupoe infostendidele. Kuna mul on juba taani töökogemus olemas, pluss lisaks mõningane keeleoskus, läksin vapralt ka ühte tööbüroosse ning seekord isegi pühendati mulle aega, et kuulata, mida teinud olen, kaugele ma keelega olen jõudnud jm. Lubati kontakti võtta, kui mõni ettevõte tööjõudu otsib. Kolmas variant mida kasutanud olen, on kontaktid. Kahjuks need tudengid, kel töö juba olemas, ei ole osanud midagi mulle pakkuda. Kirjutasin ka oma esimesele bossile (sellele muusikule), et ta oma tutvusringkonnas mulle reklaami teeks. Vaatab järsku näkkab see variant. Seda enam, et reedest hakkab meil nüüd eksami projekt, mis kestab lausa 1 kuu ja loomulikult ei istu ma iga päev arvuti taga ja ei tegele selle projektiga. Nii et käed sügelevad töö järele :-)

see ya,

Klapid silme ees

Mida rohkem olen ma taanlasi tundma õppinud, seda enam tundub mulle, et peaks neist eemale hoidma. Aasta alguses ütles üks kreeka tüdruk mulle targalt, et taani keele õppimine tuleb igal juhul kasuks, saad kenasti suhtluskeelena kasutada ning ka tööturu valikud laienevad, ainuke negatiivne asjaolu selle juures on see, et sa hakkad arusaama taanlaste vestlustest. Eks ta pisut seletas, mis ta selle negatiivse punkti all mõtles ja nüüd olles seda tähelepanukut kuulnud ka teise rohkem kui 7 aastat siin elanud inimese käest panen seda ühe rohkem tähele. Ühesõnaga see mida taanlased omavahel tõsise näoga hommikust õhtuni teleka taga laterdavad (minu ühika case) on sõna otseses mõttes bullshit. Põhiteemad on hinnad, kaubad, mis telekas näidati ja muu jura millel pole mõttet. Ei hakka siinkohal näiteid tooma. Tean, et see on võibolla päris suur üldistus, kuid mulle tundub et taanlased elavad klapid peas ja on ülimaterialistlikud. Nad on õnnelikud ja rahul, et neil nii hästi läheb ja muu neid ei huvita. Paar korrusekaaslast tegid suured silmad saades teada, et vene telekatel ei olnud pulte :-), mille peale tuli kohe järgmine egotsentristik küsimus, et järsku teil ei olnud värvilist pilti ka?

Õnneks on meie korrusele tulnud üks uus tore kreeka tüüp (minu vanuseline), kes on avatud, hea huumorimeelega ning saab ka minu naljadest aru. Nädalavahetusel, pärast kuuajalist viibimist siin ta lihtsalt tuli ja puistas mulle südant, mis ta nendest taanlastest siin arvab. Arvamused klapivad ideaalselt:-)

Eile oli siin Aarhusis tähtis päev, nimelt toimusid suured leeritamised. Ühe pisut intelligentsema taanlasega vesteldes tuli välja, et leeritamine on Taanis ülimalt populaarne ja põhjust kuuldes jäin mina suu ammuli kuulama ja vahtima. Nimelt saavad noored leeritamise järgselt majanduslikult jõuaks, sest lisaks vanemate kingitustele, mis võib olla raha ligi 20 o00 dkk väärtuses, auto või mõni muu kallihinnaline ese, avavad oma rahakotisuud ka vanavanemad. Seega soovitati mul täna mitte linna shoppama minna, sest kaupmehed teavad seda ning on hinnad üleskruvinud kuna need teismelise hakatised tulevad raha laristama. Ja kahjuks viis mind tänane teekond läbi kesklinna ning suhtleliselt võimatu oli peatänaval liigelda, nii et sa kuskil troppis ei passiks. Aga kas pole see materialistlik käitumine? Ma mäletan, et ise läksin leerikooli ka kummalisel põhjusel, nimelt õde ilmus ükskord koju põnevate raamatutega eri religioonidest ning see tundus huvitav geograafilisest aspektist. Ja olgem ausad, kes ei sooviks laulatust kirikus :-)?

Aga see selleks, õnneks olen nüüd 8 kuuga toredad inimesed välja noppinud ning pühendan aega ainult nendele.

Vaikimine kuld, rääkimine hõbe ;-)

P.

Aarhusi lood

Ahoi! Viimased nädalad on väga kiirelt möödunud, nii et blogi sissekanne lükkus aina edasi ja edasi. Vahepeal on päris palju toredaid hetki ja võibolla ka mõni mitte nii tore. Oma viimasest vägiteost "kuidas teha elu huvitavamaks" ma pigem ei räägi, vihjena võin öelda, et see kuuluks kahtlemata nõmedate äparduste top 10-sse. Aga eelmine nädalavahetus oli üpris tore, esiteks toimus järjekordne katse integreeruda taanlastega. Üritus päris kordaläinuks lugeda ei saa, aga mis seal ikka sain hea taani keele kuulmise praktika. Pärast pikka kutsumist otsustasin nendega minna siin ühikate juures toimuvale rockifestivalile. Võin aussõna öelda, et pole varem kuskil kontserdil käinud kus nii valjult muusika oleks kõlanud. Taanlased on vist sellega harjunud ning olid teadlikult võtnud kõrvatropid kaasa. Keegi veel lohutas mind, et eelmine aasta olevat veel valjum olnud. Bänd oli hea, aga jah..mingit suhtlust seal telgis küll pidada ei saanud.

Järgmise päeva väsimus sai minema peletatud väikese rattatuuriga araablaste linnaosa suunas. Taani keele raamatutes on mainitud et Brabrandi kutsutakse ka Väikseks Istanbuliks. Põhjus miks ma sinna omapäi seiklema läksin olid ühed künkad, mis ma puhtjuhuslikult turule minnes shortcut'i tehes avastasin. Aga "matk" ühe kupli tippu oli päris mõnus katsumus. Minu üllatuseks ei olnud ma ainus kes sinna vaadet Aarhusi linnale oli vaatama tulnud. Minuga tuli sõbralikult suhtlema üks somaalia tüüp, kes hakkas üllataval kombel tõsiselt Eestist huvituma. Loomulikult teadsin ma kuhu ta selle jutuga üritab jõuda. Kahjuks rikkusin ta välkidee ära, teatades, et Eestis immigratsioonipoliitika ei ole väga paindlik, teise rassi esindajaid kiustakse suht tihti meil taga ning üleüldse ei ole me majanduskriisist veel toibunud. Sellepeale ta viis jututeema hoopis Ukrainale, küsides minult nõu kui hea plaan on minna Ukrainasse, tuua sealt naine siia (Taani) ning abielluda siin. Ütlesin selle peale palju edu ning hakkasin astuma:-) Oli huvitav hommikupoolik.

Brabrandist rääkides saime esmaspäeval läbi kursaõest ohrvi teada kui kreisi seal ikka elada on. Nimelt teatas leedukas, et kahjuks tema projekti õigel ajal lõpetada ei suuda kuna eelmisel õhtul käidi neil sees ning paljude muude esemete hulgas langes varaste saagiks ka läpakas. Vargad olid teinud nö kiirtööd ning pimedas olid teinud ka päris palju valesid valikuid. Nt taani raha asemel haarati hoopis poola paberraha ja vanad vene rublad, kahe mobiili vahel olid vargad noppinud õnneks vanema ja katkisema, läpakas haarati ilma kaablita, joonistuslaud (tablet) ilma pliiatsita, mis on ainuke vahend selle kasutamiseks jne. Aga lisaks nendele võeti palju teistmoodi väärtuslikke asju, nt kitarr jm. Lugu võib laheneda edukalt kui politsei suudab tuvastada kellele kuulub salapärane pangakviitung, mis oli arvatavasti varguse käigus põrandale kukkunud.

Vot sellised lood meil siin Aarhusis!

peatse kuulmiseni ;-)

Palju õnne!

Palju õnne Taani kuningannale! Nimelt täitub tal täna täpselt 70 eluaastat ning selle puhul on ta organiseerinud ürituse, mis pisut sarnane pingviinide marsile. Ennist just sattusin täpselt kööki süüa valmistama kui telkus näitas külaliste saabumist ning fotografeerimist. Külalised astusid VIPi bussist välja, peatusid, lasid foto klõpsud siin ja seal ära teha ning kadusid avalikkuse eest Ameliesborgi lossi. Lossis sees toimuvat avalikkusele ei näidata, aga programm näeb ette külaliste tutvustamist üksteisele, 3-käigulist õhtusööki ning muusikalist meelelahutust. Kokku on külalisi 206, enamus Taanist, kuid ka nt Norra ja Rootsi kroonprints ja -printsess olid kohal.

Selle peale võiks ka ühe klaasi tõsta! Tähtis sündmus leiab ka varsti Aarhusis aset, nimelt aprilli lõpus 24 või 25 tuleb kuninganna meile külla. Veedab paar päeva oma residentsis Marsellisborgis aega ja siis edasi. Järsku on isegi võimalus kohtuda temaga, kes teab :-)

Aprill

Paari nädalaga, mis ma kirjutanud ei olegi midagi suurt juhtunud. Võibolla vääriks mainimist see asjaolu, et olen nüüd ühe töökoha võrra vaesem. Minu iraani boss otsustas seekord aus olla ning teatas, et läheb taas Prantsusmaale, kuid ei tea täpselt millal tuleb ja soovitas mul uut töökohta hakata otsima. Vähemalt enne ära minekut võimaldas ta mul palju töötunde teha ning üritasin anda endast parima, et aeglaselt töötades maksimaalselt töötunde välja pigistada. Silme ees oli järgmise kuu üür ja Norra reis, mille piletid sai spontaanselt Silja ettepanekule soetatud. Teoreetiliselt peaks mul homme väljalend olema, kuid nagu lehtedest lugeda võib on kõik lennud Skandinaavia õhuruumis tühistatud, nii et homne seiklus jääb kahjuks ära. Kuid pole hullu, õnneks võimaldab Ryanair samasse sihtkohta tasuta uus reis book'ida ja kahtlemata on toredam see reis juba maikuus teha, siis kui Norras ka plusskraade pisut rohkem.

Eile sain Taanis veel ühe kogemuse osaliseks. Nimelt sai esimest korda käidud siin kinos filmi vaatamas ning teiseks seda sai tehtud minu taanlastest korrusekaaslastega. Kuna nädala alguses ilmus siia uus üüriline Kreekast (üsna šarmantne meesterahvas), siis meie korruse kodukanad hakkasid järsku üliaktiivselt inglise keelt rääkima. Paistab, et korrus hakkab nüüd tänu minule ja sellele šarmantsele kutile rohkem rahvusvahelisemaks muutuma. Üks taani poiss otsib ka pingsalt minult tähelepanu ning ta on olnud suhteliselt edukas piiride sulataja. Aga sellest poisist ma rääkima ei hakka, ta on liiga veider selleks. Kuid kinost rääkides, siis minu esimeseks kino elamuseks sai väga veider ja kummaline film Vanhalla Rising. Enne jah ütlemist sain 10 sekundit vaadata filmi treilerit ning kuna see film olevat viikingitest ning treileris paistsid ilusad loodusvaated, siis otsustasin järgi proovida. Kui see Eesti kinodesse peaks jõudma (arvatavasti küll ei jõua), siis mina seda vaadata ei soovitaks. Isegi kui ma sisust ei pruukinud täit ülevaadet saada, oli see film tehniliselt väga nõrk. Pärast kolme filmiettevõtte külastust, mis meil üks nädal Aarhusis kooliprogrammi käigus tehti, jälgisin ma nüüd pingsalt 3D kasutamist selles filmis ja see oli jama. Filmi elamusele lisas "vürtsi" selle taani noormehe järjekordsed katsetused minu tähelepanu võita. Päris lõbus oli vaadata. Pidin temaga jagama Love seat'i (ehk siis armunutele mõeldud istekohta, kus siis 2 tooli on koos :-)) Kahjuks pean teatama, et ta ei ole oma püüdlustes väga edukas olnud:-)

Koolist nii palju, et lõpukeksam on vist 24ndal nädalal. Pärast 4 päeva kestnud arupärimisi, kus mulle anti segaseid vastuseid (tüüpiline kooli kommunikatsioon) või teatati ainult nädalatäpsusega eksamiaeg, öeldi mulle, et kirjuta oma kuupäev millal sa pead juba Eestisse lahkuma. Ühesõnaga teatasin et minule sobiks eksamit teha enne 17ndat juunit ning arvatavasti võin ma selle nüüd lukku panna ja pileti ära osta.

SEniks kuulmiseni,

piLLe

Töörindel

Eelmises kirjatükis mainisin, et sain ühe väike tööotsa-see oli jälle see saksa telefoni intervjuude tegemine. Pühapäeval õhtul sain küsimustikku, mis oli peaaegu sama mis eelmine kord, kuid jah..vigases saksa keeles trükitud tekst, pluss muud kirjavead tegid selle suht raskesti loetavaks, eriti veel kui ma ei tunne end nii koduselt saksa keeles. Lisaks oli veel paar avatud küsimust, mis ajasid hirmu nahka, a la ma peaksin tehnilisest saksa keelest omapoolse kokkuvõtte küsimustikku tegema. Igatahes tegin otsuse, et ma ikkagi ei taha seda tööotsa teha, seda enam, et esmaspäeval helistas ei keegi mu kui mu armas iraani boss, kes teatas, et ta nüüd tagasi ning tahab et ma tööle tuleks. Olin alguses suht pahane, et ei tea kas tahangi sinna tagasi minna, sest pärast ta puhkusele minekut oli mul palga saamisega probleeme ning ta poeg maksis valesti ning pole siiamaani seda väikest summat juurde maksnud. Aga jah..häda ajab härja kaevu.

Igatahes teisipäeval läksin siis selle saksa töö asemel(selleks et tööandjale mitte tünga teha otsisin kiirelt endale asendusinimese) hoopis vaibakauplusse . Olin väga pahane kui sisseastusin ja ei mingit vabandust ning näidati kohe töö ette. Lõpuks kui küsiti, et miks mul paha tuju on, siis ladusin kõik välja. Ja siis selgus, et meie kirjavahetuse käigus ei olnud ta saanud viimast kirja, kus ma küsisin millal ta puhkuselt tagasi, et kas vaja uut tööd otsida, lisaks see palga maksmise probleem. Tegelikult ta sai küll, kuid ajas alguses süü arvuti kaela, et vahest kirjad jooksevad spämmi ning et ma pole vbl saatnud või ma ei tea..Igatahes ta ei oska oma arvutit kasutada ja vahepeal ei loe korralikult meile läbi. Ja et natuke süüd minu peale ajada, siis ta väitis, et mu telefon ei tööta :-), et ta olevat üritanud helistada mulle Prantsusmaalt ja üleüldse miks ma ise ei helistanud, Prantsusmaale! Palga küsimuse osas ei olnud tal ka üldse aimu, kuigi ma kirjutasin sellest mitmes kirjas. Siis tal hakkas pisut piinlik, et oleks ma seda teadnud...ja ühesõnaga korraldas asja nii, et nagu kaks tülitsevat paarilist said allkorrusel klientide ees kokku, mina ja ta poeg, kus ma pidin esinema ettekandega, mis on minu "probleem". Oh..poeg üritas sama taktikat kasutada mis isa, et raamatupidaja süü. Siis kui ta sai teada, et oli tõesti mulle vale summa ülekandnud, siis raamatupidaja pidi mulle juurde maksma, aga ta ei tulnud 1.nädal, teine ega ka kolmas. Njah..lõpuks kui isa andis talle vihje, siis ütles, et ok oleks pidanud mulle teatama. Igatahes päeva jooksul kui see intsident oli läbi, siis kõik käitusid minuga super hästi, vanamees tuli laulis mulle, poeg tegi nõmedaid nalju. Brr..no igatahes loodetavasti saab nüüd natuke teenida ka, kuigi täna kuulsin vanameest helistamas Prantsusmaale mingis asjus ning ta mainis, et tuleb sinna 10-12 päeva pärast.

Sain vist tüütult pikk kirjeldus, pea on nii paks kevadkülmetusest, et vabandan tagantjärgi igasuguste kirjavigade ja kehva sõnastuse pärast.

Rõõmsaid lihavõtteid! taanlastel algas tänasega ülipikk puhkus, kuni teisipäevani.

nüüd läheb ralliks

jah, just nimelt, sest reedel valmis mu ratas ühe kuldsete kätega Eesti poisi abil. Paljud on kuulnud mu ratta lugu sügisest, kus ma endale ratta hankisin ning keegi lohe, kes ei olnud viitsinud ise hunnikust ratast välja koukida, vahepeal selle ära varastas. Juhtum kulges edasi nii, et leidsin oma ratta ühika rattapargist ülesse ja nö varastasin selle ratta vargalt tagasi. Kuni kevadeni ta lihtsalt seisis ja ootas kõpitsemist. Ja lõpuks selle nädala jooksul võtsin asja kätte ning kutsusin Eesti poisi appi, kes arvas et mu roostenud ratas ei ole just kõige sobivam kui ma enda poolseid investeeringuid väga teha ei taha. Leidsime siis uue ratta kere, millele kombineerisime uue sadula ja uue tagumise ratta. Ja laupäeval testisõitu tehes tundsin piiritud vabadust. Sa saad minna sinna kuhu süda soovib, ei pea passima busside järgi jne. Super! Võtsingi fotoka ühes ning läksin kaema ühte jooksu kohta, kuhu üks tuttav soovitas jooksma minna kui mul asfalteed ei passi. Ja mis ma avastasin oli väike looduskaitseala kahe veekoguga ning hunnik häälitsevaid linde, tervisesporditegijaid, niisama jalutajaid ja ühe toreda vanamehe binokkliga.

See vanamees oli äärmiselt tore, nähes et mul on fotokaamera kaasas peatas ta mu ratta ning kutsus oma binoklisse kaema. Vaade oli suunatud kolmele hirvepoisile kaugel veekogu teisel kaldal. Paistab, et ta oli juba pikemat aega seal vaatleja ametit pidanud, sest nähes mu entusiasmi võttis ta kotis välja ühe õhukese fotoalbumi, kus olid erinevatel perioodidel piirkonna faunast tehtud fotoseeriad. Igatahes julgustas ta mind neid hirvekesi pildile püüdma, võtsin sihi kätte ning hüppasin taas ratta selga, et teisele poole kallast kihutada. Pärast pisut ragistamist puude salus jõudsin ma tarani, kus edasi enam ei saanud minna ja voila, seal nad olid! Kolm silmapaari vaatasid mulle otsa ja poseerisid. Kaunis hetk.

Hiljem kui seal rattaga edasi paarutasin leidsin vägeva linnuriigi. Nendest on ka mul seeria, kuid võtab veidi aega kui ma nad kuhugi üles riputan. Nende veekogude ümber on suvilapiirkond ning väga huvitav oli näha taanlaste suvilakultuuri. Enamik suvilaid näevad välja nagu lehtlad, sellised väikesed majakesed, boksid, mis on taanlastele iseloomulikult väga hoolekalt sisustatud. Kuna taanlased väga kardinaid ei armasta, siis on vahepeal lausa lust jalutada ringi ja kiigata sisse korterite/majade interjööridesse. Aiad on pisikesed, kuid igasuguste porgandi, tilli jm peenarde asemel on neil pearõhk lilledel, ilupõõsastel, aiamööblil jne. Kohe on näha, et suvila on mõeldud puhkamiseks, mitte töö rügamiseks.

Juttu jätkuks kauemaks, kuid kuna ma sain pisikese töö otsa järgmiseks nädalaks, siis olen sunnitud lahkuma praegu, et minna koosolekule.

Tervitused

kevadised hetked

Ahoi!

Tervitan teid siit kevadisest Aarhusist. Isegi meie linnäärsest kantsist on viimased lumejäänused kadunud ning krookused, lumikellukesed on juba pea välja sirutanud. Kevadiste ilmade saabumisega sai nädalavahetusel võetud lausa väike matk ette, eesmärgiga külastada Deer parki (Hirveparki, mis asub Lõuna-Aarhusis) ning teiseks jäädvustada kevadisi hetki fotokaameraga. Retk oli tore, kuigi peab tunnistama, et riietus sai taani muutliku ilma jaoks küll totaalselt vale välja valitud. Päike küll sillerdas, kuid sõrmkindad ei ole 3 tunnise matka jaoks märtsikuus piisav varustus kehvaverevarustusega inimesele. Õnneks oli meil väike söögipoolis ja kuum tee kaasas, kuid täpselt siis kui me tegime oma esimese söögipausi hirvepargis, siis järsku kadus päike, tuul tõusis ning taevast hakkas suuri raheteri alla langema. Ja me ei olnud veel hirvesid kohanud. Mõtlesime juba, et jätame need hirved siis teiseks korraks ning hakkasime läbi looduspargi alla rannikupoole minema, kui hirvede punt meie teele juhtus. Igatahes nägime need valge tagumikuga hirvepoisid ja -tüdrukud ära. Lisaks hirvedele oli mul eelaimdus või nägemus, et ma kohtun mõne oravaga ning saan temast head pildid. Puht juhuslikult kui ma järjekordselt üht lindu puu otsas oravaks pidasin, tuli päevakangelane kuuse otsast alla. Olin nii elevil, et häid pilte ma suurest kärsitusest teha ei saanud. Paar pilti kaugelt ning kui lähemale jooksin ning tavaobjektiivi teleobjektiivi vastu vahetasin, oli ta juba okste taha peitu pugenud. Igatahes väljakutse on sinna loodusparki tagasi minna kui ilm veidi pehmem. Mäletan väga hästi kus ta puu on!

Selle toreda pühapäeva ettevõtmisega arvasin, et mu vabad päevad on nüüd möödas ning nädala algusest tuleb taas tööinimese ellu sukelduda. Kuid tuleb välja et mitte. Lootsin juba eile saada mingit teadet oma iraani ülemuselt, kes pidi naasma oma puhkusereisilt. Kuid loomulikult ei saabunud temalt ühtegi teadet. Kirjutasin siis täna lühidalt, et kas juba tagasi, mille peale tuli tema kohta iseäralikult pikk kiri, et "tänan pika, toreda kirja eest", kuid ta on veel Cannes', kus naudib 15-19 soojakraadi. Lisaks, et ta maksab mulle sama palka kui Taanis kui ma tulen talle Prantsusmaale pärsia toitu tegema. Ja ei ühtegi sõna millal tagasi. Vaatame, mis homme vastab, ma igatahes küsisin otse, et kas tuleb hakata mul uut töökohta otsima, sest Prantsusmaal ma süüa ei valmista. Iseenesest ma täielikult naudin oma vabagraafikut, saan siin-seal käia, lugeda raamatuid, külas käia, laupäeval sai isegi folkrocki kontserdil käidud, kuid jah..mitte kauaks. Esiteks vaja ikkagi tööl käia, et kulutusi katta ning teiseks, et end rohkem asjalikumana tunda. Kui tegevusi rohkem, siis jõuab ka rohkem.

Täna näiteks sai käidud Aarhusi Ärikoolis cv ja kaaskirja seminaril, lihtsalt huvi pärast näha juba teise kooli sisekliimat ning kuulda mis on erinevat Taanis tööle kanditeerimisel. Eestiga võrreldes on suur rõhk pandud isiksusele ning su hobidele-huvialadele millega tegeled. A la cv-s võiks olla juba välja toodud kellena ja kuidas sa ettekujutad end selles uues kollektiivis, millega sa tegeled hetkel, kuidas oma perega aega veedad, kas oled vabatahtlikku tööd teinud jne. CV-le su foto lisamine ei ole küll nõue, kuid tööandjad eelistavad juba fotodega CV-id. Midagi väga uut teada küll ei saanud, kuid kogemus oli see ikka, järgmine kord lähen sinna juba fotokaga, paar huvitavat paika jäi silma seal kampuses.

Igatahes edu teile ning nagu meil täna seal seminari lõpus öeldi Belive in Yourself! Lisan ühe video, mille kuulamine tekitab judinaid ning toob kananaha ihule:-)

Til lykke!

Aitäh kõikidele toredatele õnnitlejatele! tänu igasuguste sotsiaalvõrgustike vihjetele tuli tänavu meeletult õnnesoove. Ei saa ju olla loogiline see, et kui oled Eestis eemal, siis peetakse sind rohkem meeles. Aga igatahes on kodused õnnitlused alati meeliülendavad ning hea meelega lööks veiniklaasi kokku kodustega.

Kuid mis seal ikka, ennist tegin Tarte Tatini koogi, esmakordselt, vaatab kuidas see maitseb ning kas on põhjust seda ka teinekord kellegile pakkuda.

Kallid-mallid!

ja ps täna ei olnud mu juubel

naistepäev Taanis

Ausalt öeldes ei tulnud mul projekti tuhinas üldsegi meelde, et täna on naistepäev ja võimalus meesterahvastelt mõne õnnitluse saada vms. Aga suur oli me üllatus kui täna vahetult enne projektide presentatsiooni kursapoisid kõik roosinupu ja Toblerone shokolaadiga iga naissoost isiku poole suundusid. Ida-Euroopas on see ikkagi suur tähtpäev, kahtlustangi, et aktsiooni korraldajateks olid üks läti ja eestivene poiss. Igatahes mõnus, esimene roos siin Taani riigis :-)

Kuid kui rääkida Taanist ja naistepäeva suhetest, siis kipub see päev olema pigem poliitilist laadi. Nt a la naised korraldavad konverentse, lähevad tänavale midagi nõudma vms et näidata et nad on ikkagi ühiskonnas võrdsed liikmed. Lilletraditsioonist on nad kuulnud, mõned isegi peavad sellest lugu, kuid suuremale osale rahvastikust on see ikkagi lihtsalt 8.märts ja see on kõik. Mu fääri saarte sõbranna ütles pärast kooli, et läheb selle roosinupuga nüüd koju ja paneb selle noormehe nina ette, et näidata, et talle kingivad teised mehed lilli samal ajal kui oma mees isegi eelmisel reedel sünnipäevaks ei taibanud lilli kinkida:-)

hej-hej

kevad piilub tuppa

...olen nii ümar ja laisk, et ei jaksa isegi tooli pealt üles tõusta, et voodisse magama minna. Kuigi praegu just mõtlesin, et tegelikult võiksin end ikkagi toolilt alla veeretada ja pisut kõhulihaseid teha.
Kõlab võibolla kummaliselt, kuid pärast maratoni on mul söömine pisut kontrolli alt väljas. Selge on see, et maratonil kaotatud energia tuleb tasa teha, ja et pärast maratoni on kõik nö lubatud. Eks ma siis alustasin hapukurgi ja shoksi samaaegse manustamisega, lisaks päevas tuli Taani 2 v 3 söögikorra asemel vahest 5 söögikorda. Mis sa teha saad kui Nõos taastudes kandsid jalad pidevalt mind kööki midagi hamba alla võtma. Kuid Taani tulles ei arvanud, et ma kohe oma kaasavõetud magusa kallale nii brutaalsel moel lähen. Pool magusa kogusest juba lännu, isegi võõrutusraviks ostetud 2 kilo porgandist ei ole aidanud. Kes teab ravi selle vastu andke märku.

Aga eks seda söömisharjumust hõlbustab ka nüüd suht kodune olek. Nüüd Taani tulles selgus tõsiasi, et mul ei olegi tööd, vähemalt 2 nädalat. Iraani boss oli otsustanud sõita Prantsusmaale puhkusele, väitis küll, et 2 nädalaks, aga kui ma ta asju Bentlysse aitasin tassida oli neid küll kummaliselt palju. Uurisin mitu korda, et kas kolidki ära või miks selline tavaar tuleb 2 nädalaks kaasa võtta. Kuid selgus, et harva läheb ta autoga, nii et nüüd saab kõik asjad korraga Prantsusmaa koju toimetada.

See oli siis esimene üllatus. Teine üllatus oli omakorda teiselt bossilt, kes kirjutas taani keeles nii kummalise emaili, et mu sõbranna kes seda tõlkida aitas jäi mulle kurvalt otsa vaatama ning teatas, et tema minu asemel küll selle tüübiga mingit tegemist ei teeks. Kuna ma ei saanud ikkagi sotti, kas mu tööpõlv on seal lõppenud, siis kirjutasin naiivse kirja, et uurida, mis ta mõtles selle all, et märtsis tema juurde koristama ei ole vaja minna, sest keegi aitab teda. Selgus, et see uus inimene on ainult märtsis ja et teistes kohtades saan tööd teha nii kaua kui ma taani jään. Njah..igatahes kummaline käitumine.

Aga kui nüüd aus olla, siis on väga tore elada töövaba elu, saab rahulikult ringi jalutada, poodelda ja mis eriti mõnus, saab pühendada aega lugemisele. Kuna mul nüüd tööd ei ole, siis otsustasin ikka jätkata taani keele tundides käimisega, kuigi õps ei suuda kohe üldse motiveerida mind. Tuleb seda kuskilt mujalt otsida. Üks seik oli mul ühika korruse rahvaga. Olen vist rääkinud, et nad on valdavalt taanlased, kes armastavad köögis istuda 24 h, pilk telekas ning samal ajal pesulapp käes nühivad kööki läikima. Ja kui on vaja kedagi taga rääkida, siis nad on väga hakkajad. Paar tüdrukut on üritanud mind sellega pisut integreerida, olen küll nö jutud ära kuulanud, kuid arvamus neist on pikem rohkem langenud kui tõusnud. Aga igatahes pühapa õhtul tegin sellise triki, et kui nad seal köögis jälle toitu vaaritasid ja telku ees istusid, läksin võtsin puldi ja otsisin eurospordi kanali välja. Andrus Veerpalu ju sõitis ning viimane aeg olümpiat jälgima hakata. Ning tänu Andrusele hakkas meil väga aktiivne integratsioon köögis, esiteks arutasid nad üldse suusatamise üle, sest nende jaoks see ikka väga võõras teema, teiseks kes neid olümpial esindab ning kolmandaks tulin ma välja taanikeelsete Eesti broshüüridega, mis ma ükskord Otepääl külma trotsides infopunktist olin kaasa võtnud. Lõpusirgel olid juba kõik nii energiat täis ja elasid kaasa, et sakslane jumala eest ei võidaks ning venelased ei meeldinud ja kasahhid ka väga ei sümpatiseerinud. Ja see, et eestlane 6nda koha sai, seda nad ka enam ei pannud tähele. Rõõmustasid, et norrakas sakslasele tuule alla tegi.

Igatahes omamoodi põnev elamus oli. Tuli välja, et Taanis kuulub suusatamine väga ebapopulaarsete spordialade hulka, mistõttu vähegi aktiivsel huvilisel ei ole võimalik sponsorrahasid saada, et nt Rootsis suusalaagrites käia. Spordialad mida põhiliselt toetatakse on jalgpall ja käsipall, neist viimane on siin riigis äärmiselt populaarne.

Aga vaatan, et juttu on juba pikaks läinud. Siin muide juba vaikselt kevad piilub tuppa, linnas pole lume raasugi enam, kuid kodukandis on veel maa valge. Aga linnud siristavad ning päike hellitab õrnalt põske!Mõnus!

päikest teilegi!

TM

..nagu sõtta minek-nii iseloomustas mu ema pühapäeva hommikust meeleolu siin vanemate kodus. Kellel helises kell 5 äratus, kellel 5.45 ja kes taipas kööki tulla alles siis kui puder valmis, igatahes kella 6 ajal oli juba paras siblimine. Unise peaga sai haaratud vale hambahari, nö silmad olid vahepeal kadunud, kuna ma ise ei suutnud leida neid, siis kamandasin teisi mu prille otsima. Igatahes kui me kõik lõpuks valmis olime, siis tuli hakata autosid ümberparkima, sest hommikul saabusid nõkku veel üks vana kooliõde, kes tahtis meiega Elvasse saada ning õele saabus üks vana kursavend, kes tahtis õe autoga Otepääle saada. Nii tuli seal lumehunnikute vahel autod parkida kenasti nii, et kõik saaks välja ja pärast esimene tulija ehk siis isa saaks ikka hoovi sisse. Tänu sellele väikesele korraldusele jäime Elva konsumi juures esimesest bussist maha, aga jah..sõitsime siis kohe finishisse ning ma arvan, et peale maratoni oli isa kindlasti ülimalt rahul, et sai kohe autosse istuda, mitte bussitrippi teha.

Aga kui nüüd epiloogi juurest ürituse tuumani välja jõuda, siis tegelikult oli see maraton isegi täitsa tore. Nüüd kui paar päeva on möödunud ning need rasked momendid hakkavad meelest minema, siis on hea tõdeda, et sai end järjekordselt ületatud ning tegelikult sai ikka toreda positiivse laengu osaliseks jällegi.

Algselt kartsin väga prognoositud ilma, et kuidas ma ikka oma prillidega mäest alla lasen kui prillid märjad ja udused ja ees seisab ohtlik laskumine. Õnneks see tuisk vaibus enne pühapäeva ning hommik kujunes tuulevaikseks ja uut lund juurde ei tulnud. Seetõttu oli eelnevast päevast selline paks kohev lumi, mis kujunes üle 100 kilo kaaluvate meeste jaoks hävinguks. Minu jaoks oli ausalt öeldes kõik hästi- jõudu oli ja mis eriti fenomenaalne- sellel maratonil ei pidanud ma kordagi määrdepunktis suuski määrimas käima. Ainuke mis vajaka jäi oli treenitus. Punnitasin lõpuni, kuid ükski aasta pole rajal sellised mõtted peas uitanud nagu see aasta. Pärast Ande 22km punkti mõtlesin küll, et mida ma siin teen, aga loobumise mõtted suutsin kiirelt asendada rahuliku tempoga, nägin kuidas tuttavad TP-st mööda sõitsid, kuid mul ei olnud enam sellest sooja ega külma. Nentisin, et selle aasta 30km ei võimaldagi sõita võidu nendega kes on siin talv läbi rassinud Lõuna-Eesti kuplitel. Kuid pärast Andet kui sai oma tempoga edasi rühitud läks juba olemine paremaks, seda enam, et siis tulid pikad laskumised ning libisimine oli väga hea. Ka mäkke tõus oli ideaalne, kuna jõudu oli, siis ma kas tegin pikad sammud või siis joooksin ülesse. Eriti veel siis kui teadsin, et see ränk tõus saab kohe premeeritud laskumisega. Kus ma kõige rohkem energiat kulutasin oligi vist tasane maa. Adusin, et mu tehnika on äärmiselt vilets. Mäkke ülesse rühkides suusk pidas, aga tasasel maal mitte. SEe näitab kohe, et tehnikaga on jama. Lisaks adusin, et mu suusakepid on liiga lühikesed. Kuid jah..ei hakka siin oma kehva aega põhjendama. Olen tulemusega väga rahul. Ja sellise treenitusega sai isegi osadele konkurentidele ära tehtud ning teised konkurendid edastasid mind suht väikese ajavõiduga. Nii et pole hullu midagi. Järgmine aasta tuleb lihtsalt rohkem trenni teha, nagu alati peale maratoni paljude osavõtjate suust kuulda võib. Paar päeva veel taastumist ning siis tuleb asjalikuks hakata. Neljapäeval sõidan juba Taani tagasi, õhta tööle ja reedel läheb 1.5 nädalane projekt lahti.

Aga nüüd Aurasse laste basseini!

Taani ja disain

Kes ei oleks kuulnud Taani kõrgetasemelisest disainist. Disain on suur osa taanlaste elust, sest kui on valida, kas tavaline kohvikann nagu meie seda tunneme või siis nö torukujuline terasest läikiv toru, siis loomulikult valitakse viimane. Väga hea stiilinäide oli meie disaini loengust, kus õppejõud oli ühele lauale asetanud oma 25 eset ning kus siis eri rahvuste esindajad pidid kõrvallauale noppima välja esemed, mis tema meelest kenad. Huvitav oli jälgida eri rahvuste käitumist. Nt rumeenlased valisid sellised esemed, mis minu maitsest läksid väga kaugelt mööda, nt kuldnikerdustega kohvikann jne. Taanlased (meil klassis 2 in) valisid aga välja enamasti disaini asju, ja üldjuhul terasest a la see torukujuline kohvikann, terasest soolatops, suitsutoos jne. Sellega jõudsime küsimuseni, kuidas leida disaini vallas üksmeelt kui grupp on rahvusvaheline.

Loomulikult on disaini esemed üüratud kallid, õpetaja tõi meile mingeid näiteid, kuid üldjuhul meie esialgsed hinnapakkumised jäid suuresti alla normaalhinda. Mis seal ikka, neil finantsi jätkub et neid ka endale soetada. Üks päev istusin enne keelekooli ühes väga lahedas disainikohvikus- kuni keskpäevani on see stuudio, kus käib vilgas töö ning peale keskpäeva avatakse see külastajatele kuni kella kuueni. Väga inspireeriv koht ütleksin. Kui ma peale kohviku külastust keelekooli wc läksin toimus peas Heureka! ning nüüd on mul väga hea idee paberil kirjas. Ei teagi veel kellele ma selle maha müün. Asi mis ma välja mõtlesin ei ole väga praktiline, kuid siiski arvan, et taanlastele läheb peale. Piisab sellest kui asi-ese oma funktsiooni täidab. Ebapraktilistest asjadest võiks väga palju rääkida, alustades rõivastest mida nende kaubandusvõrk pakub, aga ma pigem jätaks selle osa täna välja.

Vaibakaupmehe juures olen imestanud, et kuidas ta suudab meelitada oma vanu kliente poodi tagasi. Mulle tundub, et vaip on selline kaup, mida ei vahetata nii kiiresti, kui just uut sisekujundust ei tehta või nt eluasemet ei muudeta. Kuid võta näpust, ta saadab oma vanadele kundedele ikka ja jälle uudiskirju ning kunded tulevadki kohale ja ostavad jälle uue vaiba. Kui ma küsisin, et kas nad tõesti vahetavad nii kiiresti vaipu, siis selle peale ütles vanamees, et vahepeal viiakse vana suvilasse või lihtsalt vahetatakse nt mööblit ning siis on jälle uut vaipa vaja. Kodu interjöör (nii sise kui ka välis) on ääretult oluline taanlastele.

Alguses ei saanud ma aru, et kuidas taanlastele meeldivad need pärsia, india, afganistaani vaibad. Mingit atraktiivust ei äratanud esimesel kuul. Kuid nüüd on suhtumine muutunud, kuna päris tihti tuleb mul poes ka neid pisut aidata, siis olen juba suutnud suurest vaipade valikust leida lemmikud. Üks lemmik on hinnaga 22 000dkk mis langeb keskmise poemüüja kuupalga(bruto) raamidesse:-).

Head sõbrapäeva!

game when you are bored

Kuidas teha elu põnevamaks? Üks näide minu poolt: võtta vastu otsus kool pooleli jätta, öelda ühikakoht üles, teatada ülemustele oma lahkumisest, otsida uus inimene ühele su töökohale + nö koolitada teda, korraldada majapidamises asjad nii, et need mida kaasa ei tari Eestisse saaksid uued omanikud jne. Kogu põnevus leiab aga aset siis, kui nädal aega enne pillide kokkupanemast teed sa vastupidise otsuse ning leiad, et tegelikult on Sulle kasulikum ikkagi paigale jääda ja jätkata alustatud teed (vähemalt õppeaasta lõpuni). Uut vürtsi hakkavad lisama tegevused, et siluda eelnevalt tehtud tegemisi- paluda, et Sulle antaks Su praegune ühikakoht tagasi, öelda inimesele, kellele sa lubasid oma töö, et sa muutsid meelt, teatada ülemustele, et oled oma otsust taas muutnud..jne.

Tegelikult kogu selle kammajaa taustal olen tegelikult oma otsusega rahul. Tuleb leida ainult kompromiss ja tasakaal kooli, töö ja keelekooli vahel, et ei tunneks end jälle nagu orav rattas. Igatahes praegune sisetunne on väga hea:-)

New Post

Hei

See, et ma viimasel ajal pole kirjutanud ei tähenda et ma laisk olen vaid pigem see, et mu silmad ei kannata enam arvutiekraani taga passimist. Alates sellest nädalast on silmad taas rakkes, eriti Javascripti loengutes, kus ma tunnen et täielikult pimedana. Kuna õppejõud kirjutab koodi oma arvutis, mida me peame uduselt ja halva kvaliteediga grafoprojektori tõttu ekraanilt vaatama, siis minult nõuab see ülimalt suurt pingutust jälgimaks õppejõu liigutusi programmeerimiskoodi kirjutamisel. Kuna klassis on lauad U-kujuliselt asetatud, siis pean seda jälgima ka veel nurga alt. Eks ma vahepeal kisan ka, et kas saaks suuremaks ning vahete-vahel isegi jalutan ekraani ette, et aru saada, kas kuskil on mul tähelepanemata jäänud mõni koolon. Muidu tore ja põnev loeng, kuid kui hakkavad tulema rumalad trükivead sisse või siis nägemisprobleemide vead, siis kisub hapuks. Kuna õppejõud armastab ühe harjutusega minna edasi ja edasi, siis see tähendab, et sama hästi oled rongist maha jäänud. Aga kooli teemadest rääkides, siis tegelikult mind hämmastab see, et praegu tundub kõik väga normaalne. Üleeile kui saime oma visualiseerimise loengutest pisut ülevaadet, olin lausa pettunud, et selline info alles nüüd tuleb, sest ma olen samal ajal planeerinud ju Eestisse tulla. Ja sellega seos olen väheke segaduses, sest oma kooli jätkamise otsuse tegin ma tegelikult juba aasta alguses, põhinedes 1 semestri kogemusele. Nüüd kus asjalood on pisut muutunud, on raske hakata otsust muutma. Aga jah..see on juba pigem teema.

Töörindel läheb ka põnevalt. Loomulikult tegin ma oma ülemustele otsuse teatavaks ning huvitav oli jälgida reageerinut. Alguses arvasin, et muusiku Peteriga läheb raskelt, kuid vastupidi, Iraani ülemusega läks keeruliselt. Kui nüüd aus olla, siis alates uuest aastast oli miskit muutunud ning kogu nende pere hakkas mind järsku aktsepteerima, tulid komplimendid ja ei ühtegi vingumist. Siis tuli ülemuse tütar mulle kõrva sosistama, et ta isa on minuga ikka väga rahul jne. Üllatav, tõesti! Aga vanamees ise nii avameelseks ei olnud muutunud kuni üleeilseni, kui ta vabandas oma teatud alatooni naljade üle, teatades, et ma olen talle nagu tütar!!! Kuna ta tuli just eelneval päeval puhkuselt, siis kindlasti oli tal nii palju positiivseid emotsioone, et otsustas palju huvitavaid lauseid vestlusse põimida. Kuid jah..päeva lõpus kui ma läksin oma uudisega, siis kogu see puhkuse energia tundus kui kaduvat ning ta näkku ilmus kohe paar aastat juurde. Tema koerast ei hakka ma rääkimagi, aga jah..ükspäev kui ta haiglast tuli, siis esimene inimene keda ta tervitas oli oma peremees ning seejärel tormas ülesse korrusele kus mina olin ja hüppas ligi. Nii meeliülendav :

Igatahes juba ülejärgmine teisipäev olen Eestimaa pinnal, et siis teha paar trenni ka suuskadel ning seejärel 21ndal juba stardin maratonil. Vaatame, mis tulemuse annab 1 või max 2 korda nädalas jooksmine, vahete-vahel vaipade tõstmine, treppidest ülesse-alla käimine jne.

Kohtumiseni,

Jeg elsker Sverige!

ahoi!mina siin. See et ma viimasel ajal pole endast märku andnud ei tähenda, et ma oleks töörüppe uppunud. Vastupidi, hetkel on nii koolist vaba kui ka tööd pole. Nimelt mu iraani ylemus sõitis Prantsusmaale puhkama ning mul on nüüd 1.5 nädalat vabadust. Algselt oli plaan semestri vaheajal just töötada, töötada, et tagada endale parem põli töötuna, kui nüüd Eestisse tagasi saabun. Kuid see vaba nädal tegelikult andis hoopis parema idee. Nimelt sai spontaanselt tehtud otsus hoopis Stockholmi sõita ja külastada sõbrannat, keda pole pea pool aastat läinud. Tänu Mari ettepanekule aidata mul hankida soodsam pilet Stockholmi, läbi ühe rootsi oksjoni portaali, tuli otsus kergelt. Paari tunni pärast jooksin juba Kopenhaageni bussile, olles eelnevalt tutvuste tutvuste kaudu leinud Kopenhaageni eestlased, kes olid nõus mind ühe öö majutama. Tuleb nentida, et siinsed eestlased, keda tean on ikka äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Kuna ma Kopenhaagenis polnud ka käinud, siis sai ka pisut Kopi rongisüsteemiga tutvutud ning Rootsist tagasitulles oli tunnike aega ka linnas jalutada.

Kuid sõit Rootsi läks väga kummaliselt ja samas põnevalt. Õige rongi asemel tuli asendusrong, kuna tehniliste probleemide tõttu jäime lennujaama piirkonnas liiga kaua passima, siis jäime hiljaks ka järgmisele rongile mis läks Malmöst Stocki. Kõik see oleks võibolla olnud mulle pisut dramaatilisem kui ma ei oleks kohtunud 2 toreda reisikaaslasega. Yks oli mata õpetaja, kes juhtumisi läks Stocki matemaatikute konverentsile ning Malmöst rongi vahetades sai ta shoki osaliseks, kuna jättis oma kohvri eelmise rongi peale. Tundsin pisut süüd selles, sest enne Malmös mahaminekut käis ta minuga suhtlemas ja kuna me ei teanud täpselt mis rongiga edasi, siis kõigil oli selline kerge hämming. Kuid jah..tal õnnestus enda tooli ees olev kohver niimoodi maha unustada. Teine kaaslane oli väga tore üliõpilane, kellega sai terve tee koossõidetud ning teatud linnades ka kohti vahetatud (kuna me olime nö õigest rongist maha jäänud, siis olime nö nagu pilpa peal, et kui keegi kohta ära ei võta, siis saame istuda, kui kellegil on koht reserveeritud, tuleb rongis jälle uus istekoht otsida). Igatahes põnev oli ja emotsioonid tõusid veel kõrgemele kui Stockis Murksi nägin ning oma esimese Stockholmi linnatuuri tegime. Nüüd ma saan aru, miks mu õele Stockholm väga meeldib. Mõnusad saarekesed, arhitektuur, kohvikud, sõbralikud inimesed. Ja kõigele tipuks tundsin end nagu kodus, sest keeleliselt mul ei ole mingit probleemi stockis.

Järgmine päev sai pisut rohkem linnaga tutvuda. Vaatamate sellele, et ilm läks küll lumetormiks kätte ning fotode tegemiseks oli liiga külm ja nähtavus kehv, nautisin ma täiega igat hetke. Murksiga sai ettevõetud ka põnev külastus Stockholmi tehnika muuseumi kus sai vaadatud põnevat 4D filmi lindudes ja lennutehnikast. Väga tore kogemus, mesilane lendas silma, hobuste kabjaplaginat oli tunda tagumikus jne :-)

Igatahes tore, et ma väikese puhkusega sellise laengu sain. Suured tänud Marile, kes utsitas mind seda trippi ette võtma. Uuest nädalast hakkab teine semester, tunniplaan on küll lõpuks üleval, aga see on nii üldine, et konkreetsetest teemadest, ainetest ei tea veel me midagi.

Olge tublid ja veebruari keskel juba kohtub :-)

semestri lõpp

Jaanuar on suhteliselt hästi alanud. Alguses oli suhteliselt raske koolieluga ja vara tõusmisega ära harjuda, kuid nüüd õnneks juba sujub. Õnneks on praegu kõik väga kombes ja kontrolli all ehk siis üle pika aja on meil väljakutsuv loeng, mis nõuab pingutamist. Loeng annab meile ülevaade Actionscript 3.0-st, mis on programmeerimiskeel, millega saab flashi annimatsioonidele tegevusi anda. Tegelikult on see isegi suht kirves aine, sest see nõuab väga palju matemaatikat ja loogilist mõtlemist. Ja mis tunni eriliseks teeb, on see, et see õppejõud annab väga palju iseseisvaid harjutusi, kuid jah..võibolla isegi suudad selle harjutuse peas lahtimõtestada ja nö tegevusjärjekorra peas paika panna, kuid nö kodeerimisega jääd ikka hätta. Ei piisa sellise asja õppimiseks 5st päevast nagu meil graafikus sees on. Aga jah..õpetaja laiutas selle peale käsi ja ütles, et kahjuks näeb nii programm ette.

Põhimõtteliselt on meil homme selle semestri viimane tund ning sellele järgeb projektinädal ning sellele omakorda nädal aega puhkust enne uue semestri algust. Seekordse projekt on tervele kursale ühine, eesmärgiks teha üks flashi rakendus, mis on seotud globaliseerumise teemaga. Vaatame, mis sellest välja areneb. Projekti tiimis valisin suht madala positsiooni, kuid see on põhjendatud sellega, et ma olen eelnevates projektides olnud kogu aeg sisu kirjutaja ning alati tehnilisest poolest välja jäänud. Seekord otsustasin rohkem endas tehnilist külge arendada.

Ühika rindel tabas täna ebameeldiv üllatus. Nimelt on meil väikesed, mustad putukad köögi kuivained vallutanud. Tegelikult oli see uudis juba paar päeva väljas lipikutel mida mu taanlastest korrusekaaslased armastavad nii väga kirjutada. Kuid jah..olen nende suhtes juba immuunseks muutunud, ei tee suurt välja. Algsest arvasin, et minu kappi ei tule küll keegi ronima, kuid jah :-) hommikune vaatepilt jahupaki sisse oli õõvastav. Ehk siis viskasin suure kaarega kohe prügikasti. Olen siin paar päeva iga hommik Heleni kaerahelbeid söönud, ei tea kas nad sinna ka juba ronisid? Igatahes nüüdseks on kõik toiduained kapis kenast isoleeritud.

Kuna seekord fotokat enam kaasa ei võtnud, ei ole kahjuks uusi fotosid Taani elust lisada. Panen siia aga kaks videot meie detsembri video projektidest. Esimene neist oli nö harjutusvideo enne päris projekti, teemaks Armastus. Meie lähtusime vaatevinklist, et armastus on abstraktne mõiste ning sestap sellise lahendusega välja tulimegi. Teise video teema on Meeting (Kohtumine).





Pille

Puhkus läbi

Kodumaalt siia Taani tagasitulek kujunes ilma viperustata. Kuna varasemalt selgus, et minu esialgne plaan lennujaamast bussiga Aarhusi minna on lootuselt luhtunud, siis tuli ainsa varuvariandina kasutada rongi. Kuna mul ei olnud mingit aimu rongidest ja nende aegadest, siis oli väga tore ennast kleepekana ühe eesti poisi külge aheldada. Lennujaama automaadist sai ostetud rongipilet (325dkk!!! megakallis, olen küll tudeng aga sooduspileti saamiseks liiga vana) ning intercity rongis sai isegi istekoha. Sõit ise oli väga tüütu, võibolla juba sellepärast et pea oli magamatusest ja nohust paks. Aga enne südaööd jõudsime lõpuks ühikatesse.

Täna hommikul mõtlesin et hakkan rakendama oma uue aasta eesmärke. Üks punkt, mis mul kirjas ei ole iseenesest küll eesmärk, kuid hea soovitus. Nimelt loobuda olemast kõige kohusetundlikum inimene. Seda nii koolis kui ka mujal elus. Eelmise aasta koolipäevadele mõeldes arvan, et olin klassi nohik, puudusin vist kõigest 2 korda, üks vist oli tööpärast kui ma lihtsalt olin sunnitud päevasele ajale ühe tööotsa panema ja teine oli vist väikese haiguse tõttu, kuigi hullult põdesin et kooli ei läinud. Ühesõnaga mõtlesin et täna magan nii kaua kui und on, ja siis võib kooli minna. Kuid jah..lõpuks tuli välja, et magasin kõigest pool tundi kauem ja kooli jõudsin tunnike hiljem. Minule üllatuseks oli kursalt ainult 7 inimest kohal ja tunnis räägitav globaliseerumise teema ei olnud minu jaoks küll väga põnev. Sestap läksin lõuna ajal juba ära, et vaikselt kodus lõunatada (Eesti pelmeenid:) ning siis juba tööle. Ehk siis siin jõuamegi teemani, et mul on põhimõtteliselt ikkagi töökoht alles. Eile õhtul sain juba ta meilist shoki, sest ta ei vastanud kas mu pakutud töötundide ajad sobivad, vaid lihtsalt soovis minuga telefoni teel rääkida. Olin suht kindel teates, et ta leidis palju püsivama inimese. Kuid tegelikult läks hoopiski teisiti, mulle paistis, et tal oli isegi väga hea meel mind näha, tundus nagu ta oleks karuund maganud ja nüüd tuli lõpuks koopast välja. Elamine oli ka suht sassi.

Pisut Eesti emotsioonidest ka. Olen ülimalt rahul oma Eesti puhkusega. Lisaks suusatamisele ja muudele jõulude ning aastavahetuse üritustele sai kohtutud nii paljude toredate sõpradega ja tuttavatega. Ütleme nii, et puhkus oli äärmiselt rikastav:).Ja nüüd täna loengus ei tahtnud sugugi mu keel väänata neid inglise keelseid sõnu. Alguse asi. Teine ülemus loomulikult kirjutas mu inglise keelsele kirjale taanikeelse vastuse, olles väga huvitatud minu taanikeele oskuse arendamisest. Seoses sellega lõingi käed täna ühe korrusekaaslasega, kelleks on taanlanna, kes on Tallinnas Taani kultuuri instituudis töötanud ja nüüd septembris plaanib tulla Kalamajas kuhugi vene kooli õpetajaks. Tehingu sisu seisnes selles, et ma hakkan ühe tema tuttavaga tandemit tegema ehk siis tema tahab oma vene keele algõpet elustada ja mina saan jällegi vastu taani keele praktikat. Päris tore on oma vene keelt jällegi harjutada, ma arvan et viimased laused ütlesin vist viimati siseminnis telefonile vastates ja suurem praktika jäi ülikooli algus aastatesse kui sai palju ringi hääletatud.

Taanis on kusjuures ikkagi üllatavalt palju lund. Hea, et matkasaapad jalga sai aetud, sest päeval kui miinust vähe, siis on ikkagi suht vesine see pind. Ja see -2 kraadine ilm on ikka Eesti -16 kraadist palju hullem-rõske, märg, külm tuul. Aga saame hakkama.

Olgu kuuleb-näeb

Pille