TM

..nagu sõtta minek-nii iseloomustas mu ema pühapäeva hommikust meeleolu siin vanemate kodus. Kellel helises kell 5 äratus, kellel 5.45 ja kes taipas kööki tulla alles siis kui puder valmis, igatahes kella 6 ajal oli juba paras siblimine. Unise peaga sai haaratud vale hambahari, nö silmad olid vahepeal kadunud, kuna ma ise ei suutnud leida neid, siis kamandasin teisi mu prille otsima. Igatahes kui me kõik lõpuks valmis olime, siis tuli hakata autosid ümberparkima, sest hommikul saabusid nõkku veel üks vana kooliõde, kes tahtis meiega Elvasse saada ning õele saabus üks vana kursavend, kes tahtis õe autoga Otepääle saada. Nii tuli seal lumehunnikute vahel autod parkida kenasti nii, et kõik saaks välja ja pärast esimene tulija ehk siis isa saaks ikka hoovi sisse. Tänu sellele väikesele korraldusele jäime Elva konsumi juures esimesest bussist maha, aga jah..sõitsime siis kohe finishisse ning ma arvan, et peale maratoni oli isa kindlasti ülimalt rahul, et sai kohe autosse istuda, mitte bussitrippi teha.

Aga kui nüüd epiloogi juurest ürituse tuumani välja jõuda, siis tegelikult oli see maraton isegi täitsa tore. Nüüd kui paar päeva on möödunud ning need rasked momendid hakkavad meelest minema, siis on hea tõdeda, et sai end järjekordselt ületatud ning tegelikult sai ikka toreda positiivse laengu osaliseks jällegi.

Algselt kartsin väga prognoositud ilma, et kuidas ma ikka oma prillidega mäest alla lasen kui prillid märjad ja udused ja ees seisab ohtlik laskumine. Õnneks see tuisk vaibus enne pühapäeva ning hommik kujunes tuulevaikseks ja uut lund juurde ei tulnud. Seetõttu oli eelnevast päevast selline paks kohev lumi, mis kujunes üle 100 kilo kaaluvate meeste jaoks hävinguks. Minu jaoks oli ausalt öeldes kõik hästi- jõudu oli ja mis eriti fenomenaalne- sellel maratonil ei pidanud ma kordagi määrdepunktis suuski määrimas käima. Ainuke mis vajaka jäi oli treenitus. Punnitasin lõpuni, kuid ükski aasta pole rajal sellised mõtted peas uitanud nagu see aasta. Pärast Ande 22km punkti mõtlesin küll, et mida ma siin teen, aga loobumise mõtted suutsin kiirelt asendada rahuliku tempoga, nägin kuidas tuttavad TP-st mööda sõitsid, kuid mul ei olnud enam sellest sooja ega külma. Nentisin, et selle aasta 30km ei võimaldagi sõita võidu nendega kes on siin talv läbi rassinud Lõuna-Eesti kuplitel. Kuid pärast Andet kui sai oma tempoga edasi rühitud läks juba olemine paremaks, seda enam, et siis tulid pikad laskumised ning libisimine oli väga hea. Ka mäkke tõus oli ideaalne, kuna jõudu oli, siis ma kas tegin pikad sammud või siis joooksin ülesse. Eriti veel siis kui teadsin, et see ränk tõus saab kohe premeeritud laskumisega. Kus ma kõige rohkem energiat kulutasin oligi vist tasane maa. Adusin, et mu tehnika on äärmiselt vilets. Mäkke ülesse rühkides suusk pidas, aga tasasel maal mitte. SEe näitab kohe, et tehnikaga on jama. Lisaks adusin, et mu suusakepid on liiga lühikesed. Kuid jah..ei hakka siin oma kehva aega põhjendama. Olen tulemusega väga rahul. Ja sellise treenitusega sai isegi osadele konkurentidele ära tehtud ning teised konkurendid edastasid mind suht väikese ajavõiduga. Nii et pole hullu midagi. Järgmine aasta tuleb lihtsalt rohkem trenni teha, nagu alati peale maratoni paljude osavõtjate suust kuulda võib. Paar päeva veel taastumist ning siis tuleb asjalikuks hakata. Neljapäeval sõidan juba Taani tagasi, õhta tööle ja reedel läheb 1.5 nädalane projekt lahti.

Aga nüüd Aurasse laste basseini!