TM

..nagu sõtta minek-nii iseloomustas mu ema pühapäeva hommikust meeleolu siin vanemate kodus. Kellel helises kell 5 äratus, kellel 5.45 ja kes taipas kööki tulla alles siis kui puder valmis, igatahes kella 6 ajal oli juba paras siblimine. Unise peaga sai haaratud vale hambahari, nö silmad olid vahepeal kadunud, kuna ma ise ei suutnud leida neid, siis kamandasin teisi mu prille otsima. Igatahes kui me kõik lõpuks valmis olime, siis tuli hakata autosid ümberparkima, sest hommikul saabusid nõkku veel üks vana kooliõde, kes tahtis meiega Elvasse saada ning õele saabus üks vana kursavend, kes tahtis õe autoga Otepääle saada. Nii tuli seal lumehunnikute vahel autod parkida kenasti nii, et kõik saaks välja ja pärast esimene tulija ehk siis isa saaks ikka hoovi sisse. Tänu sellele väikesele korraldusele jäime Elva konsumi juures esimesest bussist maha, aga jah..sõitsime siis kohe finishisse ning ma arvan, et peale maratoni oli isa kindlasti ülimalt rahul, et sai kohe autosse istuda, mitte bussitrippi teha.

Aga kui nüüd epiloogi juurest ürituse tuumani välja jõuda, siis tegelikult oli see maraton isegi täitsa tore. Nüüd kui paar päeva on möödunud ning need rasked momendid hakkavad meelest minema, siis on hea tõdeda, et sai end järjekordselt ületatud ning tegelikult sai ikka toreda positiivse laengu osaliseks jällegi.

Algselt kartsin väga prognoositud ilma, et kuidas ma ikka oma prillidega mäest alla lasen kui prillid märjad ja udused ja ees seisab ohtlik laskumine. Õnneks see tuisk vaibus enne pühapäeva ning hommik kujunes tuulevaikseks ja uut lund juurde ei tulnud. Seetõttu oli eelnevast päevast selline paks kohev lumi, mis kujunes üle 100 kilo kaaluvate meeste jaoks hävinguks. Minu jaoks oli ausalt öeldes kõik hästi- jõudu oli ja mis eriti fenomenaalne- sellel maratonil ei pidanud ma kordagi määrdepunktis suuski määrimas käima. Ainuke mis vajaka jäi oli treenitus. Punnitasin lõpuni, kuid ükski aasta pole rajal sellised mõtted peas uitanud nagu see aasta. Pärast Ande 22km punkti mõtlesin küll, et mida ma siin teen, aga loobumise mõtted suutsin kiirelt asendada rahuliku tempoga, nägin kuidas tuttavad TP-st mööda sõitsid, kuid mul ei olnud enam sellest sooja ega külma. Nentisin, et selle aasta 30km ei võimaldagi sõita võidu nendega kes on siin talv läbi rassinud Lõuna-Eesti kuplitel. Kuid pärast Andet kui sai oma tempoga edasi rühitud läks juba olemine paremaks, seda enam, et siis tulid pikad laskumised ning libisimine oli väga hea. Ka mäkke tõus oli ideaalne, kuna jõudu oli, siis ma kas tegin pikad sammud või siis joooksin ülesse. Eriti veel siis kui teadsin, et see ränk tõus saab kohe premeeritud laskumisega. Kus ma kõige rohkem energiat kulutasin oligi vist tasane maa. Adusin, et mu tehnika on äärmiselt vilets. Mäkke ülesse rühkides suusk pidas, aga tasasel maal mitte. SEe näitab kohe, et tehnikaga on jama. Lisaks adusin, et mu suusakepid on liiga lühikesed. Kuid jah..ei hakka siin oma kehva aega põhjendama. Olen tulemusega väga rahul. Ja sellise treenitusega sai isegi osadele konkurentidele ära tehtud ning teised konkurendid edastasid mind suht väikese ajavõiduga. Nii et pole hullu midagi. Järgmine aasta tuleb lihtsalt rohkem trenni teha, nagu alati peale maratoni paljude osavõtjate suust kuulda võib. Paar päeva veel taastumist ning siis tuleb asjalikuks hakata. Neljapäeval sõidan juba Taani tagasi, õhta tööle ja reedel läheb 1.5 nädalane projekt lahti.

Aga nüüd Aurasse laste basseini!

Taani ja disain

Kes ei oleks kuulnud Taani kõrgetasemelisest disainist. Disain on suur osa taanlaste elust, sest kui on valida, kas tavaline kohvikann nagu meie seda tunneme või siis nö torukujuline terasest läikiv toru, siis loomulikult valitakse viimane. Väga hea stiilinäide oli meie disaini loengust, kus õppejõud oli ühele lauale asetanud oma 25 eset ning kus siis eri rahvuste esindajad pidid kõrvallauale noppima välja esemed, mis tema meelest kenad. Huvitav oli jälgida eri rahvuste käitumist. Nt rumeenlased valisid sellised esemed, mis minu maitsest läksid väga kaugelt mööda, nt kuldnikerdustega kohvikann jne. Taanlased (meil klassis 2 in) valisid aga välja enamasti disaini asju, ja üldjuhul terasest a la see torukujuline kohvikann, terasest soolatops, suitsutoos jne. Sellega jõudsime küsimuseni, kuidas leida disaini vallas üksmeelt kui grupp on rahvusvaheline.

Loomulikult on disaini esemed üüratud kallid, õpetaja tõi meile mingeid näiteid, kuid üldjuhul meie esialgsed hinnapakkumised jäid suuresti alla normaalhinda. Mis seal ikka, neil finantsi jätkub et neid ka endale soetada. Üks päev istusin enne keelekooli ühes väga lahedas disainikohvikus- kuni keskpäevani on see stuudio, kus käib vilgas töö ning peale keskpäeva avatakse see külastajatele kuni kella kuueni. Väga inspireeriv koht ütleksin. Kui ma peale kohviku külastust keelekooli wc läksin toimus peas Heureka! ning nüüd on mul väga hea idee paberil kirjas. Ei teagi veel kellele ma selle maha müün. Asi mis ma välja mõtlesin ei ole väga praktiline, kuid siiski arvan, et taanlastele läheb peale. Piisab sellest kui asi-ese oma funktsiooni täidab. Ebapraktilistest asjadest võiks väga palju rääkida, alustades rõivastest mida nende kaubandusvõrk pakub, aga ma pigem jätaks selle osa täna välja.

Vaibakaupmehe juures olen imestanud, et kuidas ta suudab meelitada oma vanu kliente poodi tagasi. Mulle tundub, et vaip on selline kaup, mida ei vahetata nii kiiresti, kui just uut sisekujundust ei tehta või nt eluasemet ei muudeta. Kuid võta näpust, ta saadab oma vanadele kundedele ikka ja jälle uudiskirju ning kunded tulevadki kohale ja ostavad jälle uue vaiba. Kui ma küsisin, et kas nad tõesti vahetavad nii kiiresti vaipu, siis selle peale ütles vanamees, et vahepeal viiakse vana suvilasse või lihtsalt vahetatakse nt mööblit ning siis on jälle uut vaipa vaja. Kodu interjöör (nii sise kui ka välis) on ääretult oluline taanlastele.

Alguses ei saanud ma aru, et kuidas taanlastele meeldivad need pärsia, india, afganistaani vaibad. Mingit atraktiivust ei äratanud esimesel kuul. Kuid nüüd on suhtumine muutunud, kuna päris tihti tuleb mul poes ka neid pisut aidata, siis olen juba suutnud suurest vaipade valikust leida lemmikud. Üks lemmik on hinnaga 22 000dkk mis langeb keskmise poemüüja kuupalga(bruto) raamidesse:-).

Head sõbrapäeva!

game when you are bored

Kuidas teha elu põnevamaks? Üks näide minu poolt: võtta vastu otsus kool pooleli jätta, öelda ühikakoht üles, teatada ülemustele oma lahkumisest, otsida uus inimene ühele su töökohale + nö koolitada teda, korraldada majapidamises asjad nii, et need mida kaasa ei tari Eestisse saaksid uued omanikud jne. Kogu põnevus leiab aga aset siis, kui nädal aega enne pillide kokkupanemast teed sa vastupidise otsuse ning leiad, et tegelikult on Sulle kasulikum ikkagi paigale jääda ja jätkata alustatud teed (vähemalt õppeaasta lõpuni). Uut vürtsi hakkavad lisama tegevused, et siluda eelnevalt tehtud tegemisi- paluda, et Sulle antaks Su praegune ühikakoht tagasi, öelda inimesele, kellele sa lubasid oma töö, et sa muutsid meelt, teatada ülemustele, et oled oma otsust taas muutnud..jne.

Tegelikult kogu selle kammajaa taustal olen tegelikult oma otsusega rahul. Tuleb leida ainult kompromiss ja tasakaal kooli, töö ja keelekooli vahel, et ei tunneks end jälle nagu orav rattas. Igatahes praegune sisetunne on väga hea:-)

New Post

Hei

See, et ma viimasel ajal pole kirjutanud ei tähenda et ma laisk olen vaid pigem see, et mu silmad ei kannata enam arvutiekraani taga passimist. Alates sellest nädalast on silmad taas rakkes, eriti Javascripti loengutes, kus ma tunnen et täielikult pimedana. Kuna õppejõud kirjutab koodi oma arvutis, mida me peame uduselt ja halva kvaliteediga grafoprojektori tõttu ekraanilt vaatama, siis minult nõuab see ülimalt suurt pingutust jälgimaks õppejõu liigutusi programmeerimiskoodi kirjutamisel. Kuna klassis on lauad U-kujuliselt asetatud, siis pean seda jälgima ka veel nurga alt. Eks ma vahepeal kisan ka, et kas saaks suuremaks ning vahete-vahel isegi jalutan ekraani ette, et aru saada, kas kuskil on mul tähelepanemata jäänud mõni koolon. Muidu tore ja põnev loeng, kuid kui hakkavad tulema rumalad trükivead sisse või siis nägemisprobleemide vead, siis kisub hapuks. Kuna õppejõud armastab ühe harjutusega minna edasi ja edasi, siis see tähendab, et sama hästi oled rongist maha jäänud. Aga kooli teemadest rääkides, siis tegelikult mind hämmastab see, et praegu tundub kõik väga normaalne. Üleeile kui saime oma visualiseerimise loengutest pisut ülevaadet, olin lausa pettunud, et selline info alles nüüd tuleb, sest ma olen samal ajal planeerinud ju Eestisse tulla. Ja sellega seos olen väheke segaduses, sest oma kooli jätkamise otsuse tegin ma tegelikult juba aasta alguses, põhinedes 1 semestri kogemusele. Nüüd kus asjalood on pisut muutunud, on raske hakata otsust muutma. Aga jah..see on juba pigem teema.

Töörindel läheb ka põnevalt. Loomulikult tegin ma oma ülemustele otsuse teatavaks ning huvitav oli jälgida reageerinut. Alguses arvasin, et muusiku Peteriga läheb raskelt, kuid vastupidi, Iraani ülemusega läks keeruliselt. Kui nüüd aus olla, siis alates uuest aastast oli miskit muutunud ning kogu nende pere hakkas mind järsku aktsepteerima, tulid komplimendid ja ei ühtegi vingumist. Siis tuli ülemuse tütar mulle kõrva sosistama, et ta isa on minuga ikka väga rahul jne. Üllatav, tõesti! Aga vanamees ise nii avameelseks ei olnud muutunud kuni üleeilseni, kui ta vabandas oma teatud alatooni naljade üle, teatades, et ma olen talle nagu tütar!!! Kuna ta tuli just eelneval päeval puhkuselt, siis kindlasti oli tal nii palju positiivseid emotsioone, et otsustas palju huvitavaid lauseid vestlusse põimida. Kuid jah..päeva lõpus kui ma läksin oma uudisega, siis kogu see puhkuse energia tundus kui kaduvat ning ta näkku ilmus kohe paar aastat juurde. Tema koerast ei hakka ma rääkimagi, aga jah..ükspäev kui ta haiglast tuli, siis esimene inimene keda ta tervitas oli oma peremees ning seejärel tormas ülesse korrusele kus mina olin ja hüppas ligi. Nii meeliülendav :

Igatahes juba ülejärgmine teisipäev olen Eestimaa pinnal, et siis teha paar trenni ka suuskadel ning seejärel 21ndal juba stardin maratonil. Vaatame, mis tulemuse annab 1 või max 2 korda nädalas jooksmine, vahete-vahel vaipade tõstmine, treppidest ülesse-alla käimine jne.

Kohtumiseni,