MALARIAL PARASITE NOT SEEN IN THE SMEAR ehk siis k6ik on peaaegu kombes.

Lõpuks pidi see juhtuma

Ehk siis sain väga edukalt 1,5 kuud vältida kõhuvaevusi kuni eilseni. Kui siin teistel on olnud põhiliselt ainult kõhuhäda, siis mul õnnestus järjekordselt mitu häda kaasa kiskuda et oleks selline paras kompott. Igatahes väga košmaarne seis oli eile, kus oled aheldatud voodisse, lisaks palavikule, külma-kuumahoogudele, okserefleksile tunned kuidas kõik liigesed valutavad. Kuna olin terve päeva voodis olnud, siis otsustasin rõdule värsket õhku hingama minna, kuid see oli väga vale samm..tagasi ei olnud ma võimeline sealt üksi tulema, pilt kadus eest. Kõik need sümptomid viitasid juba malaariale.

Aga ühesõnaga kogu nende hädade juures läksime lõpuks haiglasse. Mis oli väga huvitav kogemus iseenesest. Õnneks haigla on meil samal tänaval kus meie hotell, seega väga palju ei pidanud kõndima, aga selleks et vereproovi teha, pidime liikuma jällegi teise majja, mis õnneks asus ka samal tänaval. Delhis on täielik ruumipuudus ehk siis ühe haigla asutused ja protseduurid on mitme maja vahel ära jaotatud. Ja kui kiirabi toob patsiendi haiglasse, siis ei ole kuhugi kiirabi autot parkida. Meie hotelli kõrval on mingi haigla osakond..ja tõesti väga kummaline on vaadata kuidas kiirabi jääb keset teed seisma ja siis korjatakse sant sealt välja.

Igatahes täna on jällegi kodune päev. Õhta saan analüüsi tulemused teada. Loodetavasti on kõik bueno.

Ok olge terved!

Emotsioonid

Ahoi!

Viimaste päevade kirkamad emotsioonid põhinevad üritustel- külastasime modernse kunsti muuseumit, samuti käisime India kultuuri keskuses filmi õhtul ning eilne pidu hotelli terassil.

Kaks nädalat veel ning siis tagasi argiellu, pisut hirmuäratav, kuid samas ootan juba Eesti suve nautimist. Kindlasti mõni köhib selle peale, et mis suvest siin rääkida saab, kuid ütlen ausalt, et ma tõesti ootan pisut jahedamat ilma. Kuumusest on nii villand. Täna jalutasime kena vaatega Haus Khaz’i külla, et niisama puhata, murul lesida ja raamatut lugeda. Me ei olnud 5 minutitki paigal olnud kui lihtsalt higi tilkus, raamatu leheküljed said märjaks, riietest rääkimata. Selline tunne nagu oleks 70 kraadises saunas, väga kuum isegi ei olnud, aga higi lippas täiega. Ega me kaua ei saanudki seal olla, sest kriketi mängijad leidsid, et nende mänguplatsiks sobib just see koht, mille meie olime varasemalt vallutanud.

Täna on üleüldse selline uimane päev, sest eile oli meil hotelli terassil kaua oodatud pidu. Algselt oli väike kartus, et sellest peost kujuneb omaette farss, sest peo nö teemaks oli Queen and King of the Aptech 2009 ehk siis valida selle kursuse kuninganna ja kuningas või siis prints ja printsess. Eellugu ei hakka ma pikalt rääkima, kuid selle taga on üliagar 40-aastane türkmenistani naine, kel on vist teostamata unistused tagataskus. Nimelt organiseerimisel võttis ta enda südamemureks ka paaride moodustamise ning muretses, et kõik ikka valmistuksid- kas siis harjutaksid voorude jaoks tantse või siis muretseksime riietuse pärast. Algselt tundus see ikka täitsa narrimäng, aga kuna neid paare väga palju ei tulnud, siis kasvas pigem nende inimeste hulk, kes leidsid, et vahet pole, et üks hull tahab sellist pidu põhikooli mängudega korraldada. Teeme ise oma tantsupeo. Ja nüüd kui pidu läbi, võin tõdeda, et sellest tuli ülivinge üritus. Ei taha küll endale väga nime teha, aga mina saavutasin õige peotuju alles siis kui ma pärast mitmeid afgaani ja hindi lugusid oma muusikafaili avasin ning lõpuks ometi tantsitavat muusikat mängima hakkasin. Väga vinge, ok paljud ei olnud neid tuntud lugusid vist küll kunagi kuulnud, sest enamus Aasia riikide esindajatest on pimestatud selliste artistide poolt nagu Enrique Inglesias, Britney Spears, Backstreet Boys jne. Isegi geograafide hümn Kogda maja devotska bolna leidsis väga sooja vastukaja. Ahjaa..sellest paaride võistlusest veel nii palju, et peo päevaks kahanes osavõtjate arv 3 paarini, mille puhul oli meie korraldaja loomulikult üdini pettunud ja ta loomulikult ei hoidnud end tagasi seda välja näitamast. Võistlus koosnes 3-st osast: tants, naistel lipsusidumine aja peale, meestel suurest kingakastist oma paarilise õige kinga leidmine ning kolmas voor testis paaride teineteise mõistmist ehk siis selgitati kas küsimustele olid paarid ühtemoodi vastanud. Küsimused olid äärmiselt juhmid, aga naljakad. Züriiks oli meie 2 koordinaatorit, meie veebidisaini õpetaja ning hotelli mänedzer- kes käis tegelikult esimesena välja idee terassil see pidu korraldada. Osad ei tahtnud juba sellepärast nö paarina sellele performance’ile tulla kuna oli ilmselge kes selle võidab. Nimelt türkmenistani ridades on üks blond tütarlaps, kes on kõigi afgaani poiste soosik ning ausalt arvasin, et kindlasti tema ja ta afgaanist paariline võtavad võistlust nii tõsiselt, et saavad oma võidu lõpuks ka kätte. Kuid saatus ei olnud siiski nende poolt...sest viimasel minutil räägiti ära kaks usbekki, kes tegid sellise rahvusliku etenduse, et korjasid kohtunike laualt kõik maksimumpunktid. See oli tõesti fantast, nad oli teadlikult võtnud kodumaalt mõned rahvuslikud rõivad kaasa ning nende esitlus oligi etteaste usbeki rahvatantsust. See võidupaar oli täielik üllatus, sest naine on küll väga mõnus ja nalja armastav naisterahvas, aga see meesterahvas jääb silma pigem oma tagasihoidlikkusega ning koos lõid nad sellise sünergia, et kõik mitteosalejad leidsid kohe paari keda toetada. Loomulikult see türkmenistani/afganistani segapaar oli südamest pettunud, nad olid näinud väga palju vaeva, nii tantsude puhul kui oma väljanägemise puhul, mis jättis kahtlemata tantsuoskused varju..hihi. Ka hiljem ühe teises mängus langesid nad suhteliselt varakult välja, mistõttu tütarlaps oli nii vihane ja pahur, arvates, et kõik teevad neile liiga, tahtis põgeneda peolt. Ma arvan, et ma ei liialda kui isegi mõni pisar sellepärast valati. Seda oli arvata, et sellised võistlused tekitavad mõningaid skandaale..aga mis seal ikka, seda oli omamoodi nauditav vaadata. Mina aga nautisin tantsimist, sain meie imelikult koordinaatorilt tantsuplatsil järjekordselt segase kommentaari, et ma olen ikka niinii imelikJ Ma ei saanud hästi aru ja ta ei vaevunud ka seletama. Aga arvatavasti pärast seda pidu kus ta üritas mind ilma muusikata tantsima vedada, samas haiget rannet väänates ning pärast bussireisi vahekäigus hindi muusika järgi tantsimisest mittekeeldumisest arvas, et ma olen tantsuoskamatu. No igatahes vahet pole, olen imelik, siis olen. Tegelikult on siin tänase päevaga ikkagi mingid intriigid käima löödud, ise pole nendega küll väga seotud, kuid selle peo nö peakorraldaja sõber käis kurtmas ja halamas, et suhted on kõik nüüd sassi. Ma arvan, et kogu sellest üritusest oleks hea teha selline paari osaline teleseriaal.

Kahjuks sellest peost mul teile videot pakkuda ei ole võimalik, terve õhtu küll filmiti, kuid fail on selleks liiga suur. Toon ühe näite hoopis afganistaani poisi sünnipäeva ürituselt, mis oli väga huvitav ja üllatav. Videos on näha kuidas afgaanid esitavad oma rahvuslikku tantsu.

Aga kahjuks ei õnnestunud täna selle faili lisamine, proovin homme uuesti.

Parimat!

At last out of Delhi

Just nõnda, inglise keele mitte oskajatele tõlkituna saime viimaks Delhist välja. Laupäeva hommikul kell 4.50 helises äratuskell ning kell 5 pidime olema platsis, et võtta retseptsioonist hommikusöögi pakikene ning sõita kogunemispaika. Ehk siis startisime Delhist 3 päevasele ekskursioonile India kuldsesse kolmnurka Jaipuri ja Agrasse. Sõit algas üsna meeleolukalt kuni me jäime kiirteel oma teise bussi taha seisma. Algselt öeldi meile, et seisame sellepärast, et bussijuht läks teemaksu maksma, kuid kui see ootamine juba liiga pikaks venis, selgus tõsiasi, et meie rännuku takistuseks osutus hoopis liiklusõnnetus teise bussijuhi ja mootorratturi vahel. Nimelt bussijuht läks eelpool nimetatud maksu maksma ning tagasiteel, kui ta pidi ületama mitu teelõiku jäi ta õnnetult mootorratta ette. Seega toimus crash ning kui meie lõpuks õnnetusest kuulsime olid mõlemad kannatanud juba haiglasse toimetatud. Aga igatahes lugu eriti lootustandvalt ei kõlanud ning pidime seal samal teelõigul passima 2 tundi, et oodata uut bussijuhti Delhist. Hiljem selgus, et meie bussijuhil nii kehvasti ei läinud, ta naases tagasi bussi juurde, õlg oli vist lahases ja kuklal ka mingi haav, mootorratturil läks tiba kehvemini.

Igatahes reis ei olnud just kõige paremini alanud. Esimeseks turismi sihtkohaks kujunes Jaipuris olev Ameri kindlus. Võimas kindlus, kus asus omal ajal Amberi linn, seda ümbritses üle mäenõlvade kulgev kaitsemüür, mis on ühtekokku 14 km pikk. Vaateväli jättis erakordse mulje kuna see oli nii võimas, loodusmaastik, mida ma olen nii kaua oodanud ja igatsenud näha. Minge heitke pilk pildiveebi, sealt näete isegi milline vaatepilt see oli. Pärast Ameri kindlust sõitsime Jaipuri linna (kutsutakse India roosaks linnaks- Pink City), enne veel väike peatus ühe järve ääres, kus asus Lake Palace. Marmorist paleesse, mis asub järve keskel kahjuks ise uudistama sõita ei olnud võimalik, see on võimalik ainult erandjuhtudeks, nt kui keegi üürib selle koha mõneks ürituseks vm taolist. Meie ei olnud nii VIP-id, et meid selleks sinna sõidutada. Peale lõunasööki jätkus ekskurss Jaipuri ühte mõttetusse marketisse, seda ka 15-ks minutiks kuna olime oma graafikust väga maas. Meie turismisihtkohtadesse olid palgatud eraldi giidid ning loomulikult oli giidide huvi ja ettepanek kuhu meid oma linnas ostlema viia ehk siis kus sõbrad ees ning kus ta saab teatud protsendi ostetud kaupade pealt võibolla. Igatahes mina ohvriks ei langenud, antud kraami oleks võimalik palju soodsamalt kuskilt tänavalt saada. Edasi viidi meid elevandiga sõitma. Koht ei olnud kohe üldsegi kena, elevandiga sai sõita kuskil linnapiiril, sõiduteel, kus taustal samaaegselt kimasid autod, riksad ja muud loomad. Aga samas võin öelda, et esimene elevandisõit on tehtud ja ütleks, et elevantide vahel pilte tehes tundsin end palju jubedamalt kui elevandi seljas. Juhtus nii, et soovides teha ühte pilti elevandi kõrval, sattusin puht juhuslikult kuidagi 3 elevandi vahele ja see oli üks hirmuäratavaimaid hetki, üritades väljapääsu leida nagu nurka aetud loom leidsin ma lõpuks ühe värava, mille vastu ma siis suur hooga põrutasin. Kuid vähemalt olin elevantide trajektooridest väljas. Sellist elamust ei tahaks küll enam korrata. Aga need, kes pole veel elevandiga sõitnud :-), siis tunne on nagu paadiga sõites, kus lained panevad paadi pisut õõtsuma.


Pärast elevandisõitu oli kell juba nii palju, et hotelli jõudes ei olnud enam aega Jaipuri linnaga tutvuma minna ning kuna meil läks kogu programm graafikust välja, siis pidime loobuma ka linnapalee külastusest. Nii palju kui ma õhtul pimedas ja hommikul valges linnast lahkudes bussiaknast jõudsin linnaga tutvust teha, paistis Jaipur väga armsa ja huvitava linnana. Seda just arhitektuuri poolest, hoonete välisilmest ning ka paigutusest paistis harmooniat, mida India puhul võib vist harva näha. Üldiselt arhitektuuriliselt on majad kuidagi pilla palla, maja ei saa kunagi valma, nt teise korruse seinad võivad olla juba valmis, kuid nt katus, aknad jm on puudu ehk see on selline life-long project sõltudes rahalistest võimalustest. (njah...pada sõimab katelt...vanematel Nõos tegelikult sama lugu, kuigi välisilme ei reeda seda kuidagi).

Teine highlight ehk kõrgpunkt või sii parim elamus oli minu jaoks ujumine. Teadsin, et meie mõlemas hotellis on basseinid ning loomulikult olin ma selleks ette valmistanud. Kuna meie koordinaatorid ei pidanud seda piisavalt oluliseks infoks mida levitada kõigile, siis lõpuks pea pool grupist kasutas ikkagi seda võimalust ning ujuti kas trusserites või siis shortsides, üks afgaani tüüp oli isegi oma teksadega vees. Nojah..igatahes rõõmu kui palju. Agras olevas hotellis sai minust ja Karinist ujumistreenerid, sest tuleb välja, et Aasis ja mujal maailmas on ujumisoskus väga haruldane. Üritasime Kariniga, siis afgaani poistele ujumise ABC-d õpetada, kohati tundus see nii naljakas hoida täiskasvanut inimest kõhualt kinni, et ta põhja ei vaju ja samal ajal anda talle suuniseid käte ja jalgade tööks. Kuna see samm tundus liiga advanced, siis tuli alustada hoopis ujuvuse õpetamisest, see oli päris raske, kuid pärast mitmeid harjutusi said minu 3 õpilast sellega juba päris hästi hakkama. Igatahes väga põnev oli vaadata nende nägusid ja huvi ja tahet õppida ujuma. Kõik oli väga tore, kuid üks suutis ikkagi ühe nö noorte väljendit kasutades, pirni maha panna. Nimelt pärast pühapäevast ujumistrenni olid kõik nii elevil ja ootasid juba esmaspäeva hommikut et uusi kogemusi basseinis saada, kui üks võttis kogu julguse enda peale ning ütles „Thank You Ma’am!“. Jessas küll, juba tundides käib natuke närvidele, et väga palju kasutakse Ma’am väljendit, ning lõpuks juba öeldakse seda mulle.

Teine päev algas sarnaselt esimesele, kella 8 asemel startisime jällegi hiljem, läks poolteisttundi aega, et lõpuks kõik bussi saada. See näitab koordinaatorite suutmatust gruppi juhtida. Sarnane stsenaarium käib ka õnnetuse kohta, nimelt suutis üks mongoolia tüdruk hotellis esisel tänaval juhuslikult hotelli mändedžeri auto ette astuda nii, et ta sai kerge löögi. Õnneks midagi hullu ei olnud, kukkus küll pikali ja vigastas pisut oma küünarnukki, kuid pärast väike shokki oli kõik jälle korras. Teisel päeval külastasime Fatehpur Sikri’t (ühte hüljatud linna), mis oli ka paras suur kompleks- templid, erinevat paleed jne. Kuna valitsejal oli 3 naist- üks hindu, teine moslem ja kolmas kristlane (portugaallane), siis ta lasi nende jaoks ehitada eraldi 3 paleed. Kompleks oli niivõrd suur, et arvatavasti ei jõudnud me igale poole. Lisaks sellele, et meie enda seltsilised soovisid iga nurgal pilti teha, mis segas giidil oma tavapärast juttu ning tuuri edasi viimast, tüütasid meid aka üliaktiivsed ja kohati agressiivsed müügimehed. Ei möödunud hetkegi kui su kõrval ei oleks müügimeest, kes sulle oma kurvast saatusest räägiks või imeodavatest hindadest. See oli lihtsalt kohutav. Ma saan aru, et see on nende töö ning nende igapäevane sissetulek ja pere heaolu sõltub sellest, kuid see viis kuidas nad end peale suruvad pigem peletab meiesuguseid lääneturiste eemale. Peab tunnistama, et see päev oli mul esimene nõrkuse päev, kus ostsin ühe poisi käest kaelaehte eelkõige just sellepärast, et ta suutis mulle vähemalt 20 minutit oma kaupa müüa ja kaelakeehind langes selle aja jooksul 300-lt 40 ruupiale. Ütlesin pullipärast bussiaknast, et 20 ruupiat, siis ostan, loomulikult ei tundnud see algus vastuvõetav, kuid hiljem siis kui bussile juba hääled sisse pandi ilmus ta tagasi ja ütles võta ning pistis aknast sisse, nojah..loomulikult kuna ma olin selle veksli välja känud, siis andsin talle lubatud 20 raha ning sain ehte kuulub vahest mõne stiilipeo aksessuaaride hulka.

Eelmisest sihtkohast Agrasse oli mingi tunnike peale, kuid ikka me suutsime kogu selle hommikuse hilinemisega programmist nii maha jääda, et meil jäi isegi lõuna vahele, jõudsime kell 6 hotelli, et siis oodata juba hotellis pakutavat õhtusööki.

Kolmas päev algas samuti hilinemisega, samal ajal kui teised ootasid hotelli eesruumis, kümblesid afgaanid ikka veel basseinis. Käsitlematu. Ma lootsin, et kui ujumisõpetaja lahkub bassenist, siis järsku kaob ka neil huvi ning tulevad õigel ajal basseinist välja, kuid kus sa sellega. Sama stoori, ka esmaspäeval jäi meil üks vaatamisväärsus programmist nägemata. See-eest päeva tipp ja üks maailma seitsmest maailma imest - Taj Mahal, sai nähtud. Samad sõnad nagu eelnevalt külastatud objektide puhul, võimas ja massiivne. Varasemalt ei teadnud ma et Taj piirneb tegelikult nelja nii võima värava ehitisega. Taj’i ümbrus kubises fotograafidest, kes pakkusid teenust end selle imega pildistada ning külastuse lõpus kohe pildid kätte saada. Ma klõpsisin niigi palju ja olen oma kollektsiooniga ka rahul. Emotsioonid mis meelel tiirlesid küll selle ümber, et miks küll selline lahmakas ehitis on tehtud. Hiljem sain infona teada, et dünastia, kella ajal see ehitati (ehitus kestis kokku 12 aastat) olid riigi peaaegu pankroti äärele viinud. Kui ehitis valmis sai, siis selle autoril tekkis plaan ja tahtmine ka Jamuna jõe teisele kaldale sarnane ehitis teha, kuid tema poeg ei lasknud sellel sündida lukustades oma isa Agra kindluses ruumi, kus avanes vaade olemasolevale Taj’le.


Kuna hoone on marmorist, siis valgus annab sellele erinevatel kellaaegadel erinevaid varjundeid. Kindlasti oleks väga põnev pildistada seda päikesetõusu või –loojangu ajal, kuid jah..mõni teine kord siis. Peale Taj’i pidime jälle vist tunnikese ootama, et grupp kokku saaks ning siis Mc Donalds ning Agra kindlus, mis nagu ikka oli võimas, kuid jah..kuna see oli kolmas kindlus selle reisi jooksul, siis erutust see väga ei tekitanud, kõndisme lihtsalt ülesse tegime pildi Taj Mahalile ja räpasele Jamuna jõele ning seejärel bussi tagasi, kus meid piiras jällegi tohutu kaubandusvõrk. Heategevust seekord ei teinud. Ahjaa...kolmas päev ei möödunud ka ilma vahejuhtumiteta, nimelt suutis meie bussijuht sõita otsa lehmale. Järsk pidurdus nihutas kõiki paigast, kuid üks türkmeeni tüdruk ja afgaani poiss kes vahekäigus kurameerisid tegid pikema lennu ning mõned sinikad ja marrastused. Ütleme nii, et me juba harjume, et pidevalt midagi toimub, või nagu öeldakse- get used to it, it’s India! Nepaalid ütlesid küll, et meie bussijuhi sõiduoskused jätavad soovida, kuid mina isiklikult ei oska küll hinnata, kas sellises hullumeelses India liikluses, kus keegi suunda ei näita, tuleb arvestama nii sõidukite kui ka loomadega, oli meie bussijuht tasemel või mitte. Bussisõit meenutas küll pisut Mehhiko kogemust, kus pidevalt gaas põhja ja seejärel pidurdus, kuid sellist vingerdamist ja tuututamist näeb ja kogeb ainult Indias.

Paistab, et see kirjatükk on jube pikaks veninud, aga emotsioone ka väga palju. Võtan siis lühidalt kokku, et linnast välja saamine andis väga palju energiat juurde, kuigi bussisõit oli suhteliselt tülikas, 200 kilomeetrine ots ca 5 tundi. Saladuskatte all selgus, et tegelikult see Delhist ära käimine ei olegi nii lootusetu, tuleb lihtsalt vaka all hoida ja salaja ära käia. Ehk siis tuleb plaani pidada 3-ks nädalavahetuseks mis meil siin veel veeta on.


Kuulsin et kuumalaine on läbi ning taas vihmased ilmad. Nautige siis taas vihma!
Kalli-kalli! ja palju õnne kui sa jõudsid kogu mu pika postituse läbi lugeda:-)

"You should complain!"

Tuleb tunnistada tõsiasja, et olen viimasel ajal tõesti laisaks muutunud. Täna üritasin pisut uut vürtsi ellu tuua ning läksime ekspromt Makedoonia tüdrukuga uut söögikohta otsima. Toidukohti on igasuguseid, mõned sellised, kus toite valmistatakse tänaval (neid kohti me üldiselt väldime, kuna tellitava toiduga võib suht puusse panna ja hügieen on samuti nii ja naa) ning need, mis on küll laiema sortimendivalikuga, kuid mida nii lihtsalt leida pole võimalik. Meie kandis on paar sellist kohta, kus hoone üldpildi järgi on raske ettekujutada, et kuskil ülakorrusel võiks restoran asuda. No igatahes täna leidsime juhuslikult ühe sellise koha, mis sisse astudes nägi üpriski preztiisne välja. Menüüs oli valdavalt india toit ning leidus ka inglise keelne tõlge, et teada mida tellima hakkad. Hind tuli küll kallim kui nt Eestis väljas lõunat süües, aga olime mõlemad väga õnnelikud, et meil õnnestus hotellisöögile vaheldust leida. Hotell saab küll kaudselt India valitsuselt kopsaka summa meie ülalpidamiseks, aga igal pool annab tunda, kuidas meie arvelt hoitakse kokku, et endale raha kõrvale panna. Seda ka söögi puhul- riis, kartul, kana ja erinevad kastmed hakkavad ära tüütama, oleme sellist õhtusööki söönud juba kuu aega. Eile pisut vingusin, et kuna me salatit või juurvilju saame. Vaatan kui täna midagi uut pole, siis hakkan õhtusööke vältima nagu paar Iraagi meest juba teevad. Või siis annan koordinaatoritele märku ehk siis lähen kitule (mida mulle väga ei meeldi teha, kuid see mis nad teevad pole ka normaalne). Hommikusöögiga oli algselt sama lugu, 3 nädalat saime ühte sama toitu, kui lõpuks Türkmenistani naine ütles ausalt, et see jama hakkab ära tüütama. Nüüd on nad valikut laiendanud, kuid aeg-ajalt ikkagi lähevad nad kõige odavamat rada pidi.

Teiseks, otsustasin ma oma pärastlõuna veeta hoopis netikohvikus. Neti eest tuleb küll siin mingi eraldi kaart osta, kuid mul ei ole seda vaja. Kirjutan postituse valma ning pärast hotellis saab edasi asjatada. Tegelikult tulin siia kohvikusse eelkõige sellepärast, et mu kitsuke tuba tekitab juba pisut frustratsiooni, kuna mu ainukest tuba kroonib suur voodi, siis kogu mu elu toimubki sellel samal objektil- voodis söön, loen, surfan netis, loomulikult magan, isegi kui ma tahan vannituppa minna, siis ma kasutan liikumisrajana pigem voodit, kuna seina ja voodi vahe on suhteliselt väike, siis suure tõenäosusega kas löön jalad vastu voodi serva või siis kopsan õlaga vastu telekat. Ükskord kukub see kindlasti maha!

Igatahes tahtsin siin netikohvikus lõpuks tunda kogemust istuda laua taga ja trükkida normaalses asendis. Ja tegelikult kuna täna klassis oli mul suht must päev, Adobe Flash jooksis mitu korda kokku, mistõttu mul jäid mõned harjutused tegemata, siis ei saanud ennem rahu kui need harjutused kõik oma läpaka peal ära proovin. Igatahes sain oma ülesanded tehtud, kuigi ka minu läpakas punnis teatud kohtades vastu, kuid vähemalt hing on nüüd rahul.

Tegelikult oli mul varasemalt hoopis teine plaan mida kirjutada. See puudutab ühte uudist, millest oleme teadlikud ainult meie- eestlased, organisatsiooni juht ning asjaosaline ise. Aga ennem räägin vestlusest õega, kus ma vihjasin või niisama kuulutasin, et kuna mul on nüüd üks uus, armas kleit, mis ma siin soetanud olen, siis ma ootaksin nüüd mõnda pulmakutset, kuhu sellega uhkeldama minna. Pulmakutset Eestist pole tulnud, kuid see sündmus, millesse meid pühendati, oligi pulm. Nimelt meie hea sõber üks makedoonlanna abiellub ametlikult varsti. Miks ma toonitan ametlikult, kuna spirituaalselt on ta juba ühe india mehega siin Indias ühes templis paari heitnud. Nüüd on vaja ametlikult registreerida. Eile külastasime temaga Makedoonia saatkonda, kus ta sai ametliku kirja, et ta on vallaline. Eestis on selleks eraldi abiellumist takistavate asjaolude tõend.

Nii et varsti toimub küll ametlik osa, kuid kuna see nö pidulikum asi on juba möödas, siis kardan, et mul pole siiski võimalus seda kleiti esimest korda selleks otstarbeks kasutada. Vaatab.

Kuna olen postitusega hilja peale jäänud, siis võin ettekanda, et minu vingumisest oli tolku, täna saime õhtusöögiks ühepajatoitu, lisaks riisile ja muule. Tegime nalja, et peaks pannkooke neilt tellima, kindlasti oleks need soolased või/ja vürtsikad.

Uudiseid niipalju, et laupäeval stardime Delhist välja, et teha 2 päevane ekskursioon Jaipuris ja Agras ehk India kuldses kolmnurgas. Oleme kõik elevil.

PS vihma ikka pole..niiskusetase 65-79% vahel! Temperatuur on langenud 30-35 kraadini.

Olgu, olge tublid ja särtsakad!

Täna on ühel afgaanil sünnipäev, ma küll ei tea isegi ta nime, kuid lähme siiski ta väikesele üritusele, et saada vähemalt sellest hotellist toauberikust välja.

Mussooni eel

Nagu eelmise sissekande alguses alustan ka nüüd ilma teemaga. Vihma oleme me 4 nädala jooksul näinud kõigest 3 korral, need olid sellised õhtused sopsud, kuid see-eest kaunis tugevad. Alates eelmisest nädalast on püsivalt selline 36-40 kraadi sooja, mis tegelikult ei tohiks nii hull olla, kuid see niiskus muudab olemise talumatuks. Kõik ootavad pikisilmi mussooni saabumist. Isegi oma igapäevased tuuritamised oleme ära jätnud, kuna sellise ilmaga lihtsalt ei jaksa kaua väljas olla. Tuleb tunnistada, et peamistest Delhi vaatamisväärsustest on ka päris suur hulk juba ära nähtud, nüüd on suund otsida pigem põnevat kultuuriprogrammi.

Eelmisel nädalavahetusel toimus ühine ekskursioon 57 kursuslase osavõtul, sihtkohtadeks Lotus tempel (mida olin juba enne näinud), Qutub Minar (maailma kõrgeim minarett 12.sajandist), Humayun’s Tomb ja Raj Ghat (Mahmatma Gandhi memoriaal, PS mälumänguritele tema pildi leiate ka 100 ruupialise rahatähelt). Vist ei tule üllatusena, et sellist gruppi on suhteliselt keeruline hallata, seda enam kui grupis on ühtekokku 16 afganistaani ahvi. Vabandust väljenduse eest, kuid kogu nende käitumine ja olek sarnaneb pigem nendele teistele olenditele (yliaktiivsus, rapsimine, turnimine puude otsas jne). Nad lausa paistavad tulevat teiselt planeedilt. Aga see selleks, igatahes nad hoolitsesid bussi „sisekliima“ eest, meelelahutusena pakuti jalgpalli veeretamist kui ka karaoke laulmist. Ekskurss ise jättis sellise keskkooli väljasõidu mulje, tegelikult isegi hullem, nt üks giid pidevalt käis külastamisaja möödudes inimestele kõrva karjumas „Bussi nüüd!“ või siis et kõik vajalikud pildid saaksid õigeaegselt tehtud, haaras mul üks giid aeg-ajalt mu fotoka ja ütles seisa siin, teen pildi ära. Sain päris pahaseks. See, et osadel inimestel meeldib iga uue objektiga end pildistada lasta, ei tähenda et kõik sellised edevad olevused oleks. Pildistamist oli sel päeval tõesti palju, enda fotod, grupifotod ning kuna me olime ekskursil Kariniga ainsad valged tuli meil päris mitut väikest grupipilti ka kaunistada, rääkimata kohalikest, kes aeg-ajalt viisakalt palusid koos pilti teha. Igatahes laupäevane ekskursioon suutis sellise mõnusa väsimuse tekitada, et öösel magasin esimene kord nii hästi, ainult 1 kord tõusin ülesse, et kella vaadata:-) Kõrvatroppidest olen ka juba loobunud, paistab et võtab tervelt 3 nädalat aega, et kondika müraga harjuda.

Pühapäeva sisustasime kino ja shoppamisega. Kuna kinos kuhu tahtsime algselt jõuda olid kõik seansid väljamüüdud, siis puht juhuslikult sattusime me suure kaubanduskeskuse võrku. Päris muljetavaldav, selline euroopalik ning päris palju valgeid inimesi. Panime tähele väga kummalist käitumist enda poolt. Nimelt olles ühed vähesed valged inimesed meie elamupiirkonnas, hakkasime seal keskuses valgeid jõllitama nagu hindud meid tavaliselt vaatavad. Pole nii ammu nii palju valgeid ühes kohas näinud. Olime harjunud juba oma uniiksusega. Aga jah selline kergem tunne oli küll seal, kohalikud ei jõllitanud nii nagu tavaliselt tänaval tehakse. Lisaks ei ole vaja õiglase hinna eest kaubelda. Kasutasime ka võimalust ning käisime einestamas Subways. Sõime jällegi küll saia, aga igatahes avanes võimalus valida komponente oma saia vahele- juust, sink, kurk, hapukurk, oliivid, tomatid..mmh..milline nauding. Sellist pakendatud juustu nagu meil poes müüakse siin naljalt meie piirkonna turul ei leia. Paaris kohas olen isegi näinud, kuid need on vist importtooted ning ühe väikese juustutüki hind kõigub 70-100 krooni vahel. Kohalikud ise söövad palju paneeri, mida meil pakutakse tavaliselt õhtusöögil kastme sees.

Igatahes sinna suurte kaubanduskeskusesse minek oli asjaette, sest leidsime ka selles ühe suure kinokeskuse, kus nägime ammusoovitud Ice Age 3e. Lugesin tänastest lehtedest, et Eestis olevat see film kohe publikurekordi teinud. Igatahes väga mõnus ja lõbus film oli, kes pole näinud sel soovitan kindlasti filmi kaema minna. Lõbus meelelahutus garanteeritud. Pärast filmi, kui me hakkasime otsima exit’id kaubanduskeskusest jõudsime aga kummalist teed pidi hoopis suuremasse keskusesse. Jällegi kummaline tunne, nagu väikesed tibupojad vaatasime alumiselt korruse aatriumist suurt 5 korrulist euroopalikku megakeskust. Igatahes aimates suurt eksimisvõimalust selles megakeskuses, põgenesime tuldud teed tagasi eelmisesse levelisse ning sealt hakkasime mälujärgi otsima stardi kohta ehk siis ust, mille kaudu olime keskusesse sisenenud. Kuna meil oli vaja jõuda tänavale kus tuk-tuk’ke leida, siis ei rahuldunud me väljapääsudega mis näitasid teed parklatesse, kaub.keskuste sisehoovidesse jne.

Kogu selle kommertstaustaga info kõrval peab mainima, et India on tegelikult ikkagi uskumatu maa. Üllatusi tuleb igalt poolt. Nt armunud paarid peavad end avalikes kohtades end reserveerituna hoidma, sest suudlemine tänaval või nt mõni julgem samm võivad tuua karistuse. Sestap ongi vist Delhis nii palju parke, kus saab puude ja roheluse taha end teiste pilkude eest peita. Samas ei ole aga mingit reeglit nt kusemise ja kakamise kohta avalikes kohtades. Suitsetamisse avalikus kohas suhtutakse sama tõsidusega kui suudlemisse. Suitsetamine on küll legaalne, kuid avalikes kohtades siiski lubamatu ja selle eest võidakse karistada 200 ruupiase trahviga. See on valitsuse ennetav poliitika noorte tervise huvides.

Jalakäijate teemat olen ma vist varem juba puudutanud. Saan ühe käe sõrmedel lugeda kordi kus mulle on ülekäigurajal teed antud. Tõesti uskumatu, kuidas jalakäijatele avaldatakse survet, kõik teede ületused toimuvad kas kiirkõnnis või joostes. Üks päev sattusin isegi ühe õnnetuse pealtnägijaks, kus rikšajuht ei viitsinud pöördel oodata kuna jalakäija tee ületab ning lihtsalt sõitis talle otsa. Õnneks nõrgem pool väga viga ei saanud, kisa oli ainult suur, aga ega muud tehtudki, karjuti pisut ning siis mindi lahku. Nojah..liiklusest oleks tõesti palju rääkida, aga mõni teine kord. Teede ületamise jooks on ka ainuke sportlik tegevus mis ma siin teen:-)tohutu saia söömine ja vähene liikumine annab juba tunda.

Tervitused jahedasse Eestisse!
Nautige Eesti aiasaadusi:-)