At last out of Delhi

Just nõnda, inglise keele mitte oskajatele tõlkituna saime viimaks Delhist välja. Laupäeva hommikul kell 4.50 helises äratuskell ning kell 5 pidime olema platsis, et võtta retseptsioonist hommikusöögi pakikene ning sõita kogunemispaika. Ehk siis startisime Delhist 3 päevasele ekskursioonile India kuldsesse kolmnurka Jaipuri ja Agrasse. Sõit algas üsna meeleolukalt kuni me jäime kiirteel oma teise bussi taha seisma. Algselt öeldi meile, et seisame sellepärast, et bussijuht läks teemaksu maksma, kuid kui see ootamine juba liiga pikaks venis, selgus tõsiasi, et meie rännuku takistuseks osutus hoopis liiklusõnnetus teise bussijuhi ja mootorratturi vahel. Nimelt bussijuht läks eelpool nimetatud maksu maksma ning tagasiteel, kui ta pidi ületama mitu teelõiku jäi ta õnnetult mootorratta ette. Seega toimus crash ning kui meie lõpuks õnnetusest kuulsime olid mõlemad kannatanud juba haiglasse toimetatud. Aga igatahes lugu eriti lootustandvalt ei kõlanud ning pidime seal samal teelõigul passima 2 tundi, et oodata uut bussijuhti Delhist. Hiljem selgus, et meie bussijuhil nii kehvasti ei läinud, ta naases tagasi bussi juurde, õlg oli vist lahases ja kuklal ka mingi haav, mootorratturil läks tiba kehvemini.

Igatahes reis ei olnud just kõige paremini alanud. Esimeseks turismi sihtkohaks kujunes Jaipuris olev Ameri kindlus. Võimas kindlus, kus asus omal ajal Amberi linn, seda ümbritses üle mäenõlvade kulgev kaitsemüür, mis on ühtekokku 14 km pikk. Vaateväli jättis erakordse mulje kuna see oli nii võimas, loodusmaastik, mida ma olen nii kaua oodanud ja igatsenud näha. Minge heitke pilk pildiveebi, sealt näete isegi milline vaatepilt see oli. Pärast Ameri kindlust sõitsime Jaipuri linna (kutsutakse India roosaks linnaks- Pink City), enne veel väike peatus ühe järve ääres, kus asus Lake Palace. Marmorist paleesse, mis asub järve keskel kahjuks ise uudistama sõita ei olnud võimalik, see on võimalik ainult erandjuhtudeks, nt kui keegi üürib selle koha mõneks ürituseks vm taolist. Meie ei olnud nii VIP-id, et meid selleks sinna sõidutada. Peale lõunasööki jätkus ekskurss Jaipuri ühte mõttetusse marketisse, seda ka 15-ks minutiks kuna olime oma graafikust väga maas. Meie turismisihtkohtadesse olid palgatud eraldi giidid ning loomulikult oli giidide huvi ja ettepanek kuhu meid oma linnas ostlema viia ehk siis kus sõbrad ees ning kus ta saab teatud protsendi ostetud kaupade pealt võibolla. Igatahes mina ohvriks ei langenud, antud kraami oleks võimalik palju soodsamalt kuskilt tänavalt saada. Edasi viidi meid elevandiga sõitma. Koht ei olnud kohe üldsegi kena, elevandiga sai sõita kuskil linnapiiril, sõiduteel, kus taustal samaaegselt kimasid autod, riksad ja muud loomad. Aga samas võin öelda, et esimene elevandisõit on tehtud ja ütleks, et elevantide vahel pilte tehes tundsin end palju jubedamalt kui elevandi seljas. Juhtus nii, et soovides teha ühte pilti elevandi kõrval, sattusin puht juhuslikult kuidagi 3 elevandi vahele ja see oli üks hirmuäratavaimaid hetki, üritades väljapääsu leida nagu nurka aetud loom leidsin ma lõpuks ühe värava, mille vastu ma siis suur hooga põrutasin. Kuid vähemalt olin elevantide trajektooridest väljas. Sellist elamust ei tahaks küll enam korrata. Aga need, kes pole veel elevandiga sõitnud :-), siis tunne on nagu paadiga sõites, kus lained panevad paadi pisut õõtsuma.


Pärast elevandisõitu oli kell juba nii palju, et hotelli jõudes ei olnud enam aega Jaipuri linnaga tutvuma minna ning kuna meil läks kogu programm graafikust välja, siis pidime loobuma ka linnapalee külastusest. Nii palju kui ma õhtul pimedas ja hommikul valges linnast lahkudes bussiaknast jõudsin linnaga tutvust teha, paistis Jaipur väga armsa ja huvitava linnana. Seda just arhitektuuri poolest, hoonete välisilmest ning ka paigutusest paistis harmooniat, mida India puhul võib vist harva näha. Üldiselt arhitektuuriliselt on majad kuidagi pilla palla, maja ei saa kunagi valma, nt teise korruse seinad võivad olla juba valmis, kuid nt katus, aknad jm on puudu ehk see on selline life-long project sõltudes rahalistest võimalustest. (njah...pada sõimab katelt...vanematel Nõos tegelikult sama lugu, kuigi välisilme ei reeda seda kuidagi).

Teine highlight ehk kõrgpunkt või sii parim elamus oli minu jaoks ujumine. Teadsin, et meie mõlemas hotellis on basseinid ning loomulikult olin ma selleks ette valmistanud. Kuna meie koordinaatorid ei pidanud seda piisavalt oluliseks infoks mida levitada kõigile, siis lõpuks pea pool grupist kasutas ikkagi seda võimalust ning ujuti kas trusserites või siis shortsides, üks afgaani tüüp oli isegi oma teksadega vees. Nojah..igatahes rõõmu kui palju. Agras olevas hotellis sai minust ja Karinist ujumistreenerid, sest tuleb välja, et Aasis ja mujal maailmas on ujumisoskus väga haruldane. Üritasime Kariniga, siis afgaani poistele ujumise ABC-d õpetada, kohati tundus see nii naljakas hoida täiskasvanut inimest kõhualt kinni, et ta põhja ei vaju ja samal ajal anda talle suuniseid käte ja jalgade tööks. Kuna see samm tundus liiga advanced, siis tuli alustada hoopis ujuvuse õpetamisest, see oli päris raske, kuid pärast mitmeid harjutusi said minu 3 õpilast sellega juba päris hästi hakkama. Igatahes väga põnev oli vaadata nende nägusid ja huvi ja tahet õppida ujuma. Kõik oli väga tore, kuid üks suutis ikkagi ühe nö noorte väljendit kasutades, pirni maha panna. Nimelt pärast pühapäevast ujumistrenni olid kõik nii elevil ja ootasid juba esmaspäeva hommikut et uusi kogemusi basseinis saada, kui üks võttis kogu julguse enda peale ning ütles „Thank You Ma’am!“. Jessas küll, juba tundides käib natuke närvidele, et väga palju kasutakse Ma’am väljendit, ning lõpuks juba öeldakse seda mulle.

Teine päev algas sarnaselt esimesele, kella 8 asemel startisime jällegi hiljem, läks poolteisttundi aega, et lõpuks kõik bussi saada. See näitab koordinaatorite suutmatust gruppi juhtida. Sarnane stsenaarium käib ka õnnetuse kohta, nimelt suutis üks mongoolia tüdruk hotellis esisel tänaval juhuslikult hotelli mändedžeri auto ette astuda nii, et ta sai kerge löögi. Õnneks midagi hullu ei olnud, kukkus küll pikali ja vigastas pisut oma küünarnukki, kuid pärast väike shokki oli kõik jälle korras. Teisel päeval külastasime Fatehpur Sikri’t (ühte hüljatud linna), mis oli ka paras suur kompleks- templid, erinevat paleed jne. Kuna valitsejal oli 3 naist- üks hindu, teine moslem ja kolmas kristlane (portugaallane), siis ta lasi nende jaoks ehitada eraldi 3 paleed. Kompleks oli niivõrd suur, et arvatavasti ei jõudnud me igale poole. Lisaks sellele, et meie enda seltsilised soovisid iga nurgal pilti teha, mis segas giidil oma tavapärast juttu ning tuuri edasi viimast, tüütasid meid aka üliaktiivsed ja kohati agressiivsed müügimehed. Ei möödunud hetkegi kui su kõrval ei oleks müügimeest, kes sulle oma kurvast saatusest räägiks või imeodavatest hindadest. See oli lihtsalt kohutav. Ma saan aru, et see on nende töö ning nende igapäevane sissetulek ja pere heaolu sõltub sellest, kuid see viis kuidas nad end peale suruvad pigem peletab meiesuguseid lääneturiste eemale. Peab tunnistama, et see päev oli mul esimene nõrkuse päev, kus ostsin ühe poisi käest kaelaehte eelkõige just sellepärast, et ta suutis mulle vähemalt 20 minutit oma kaupa müüa ja kaelakeehind langes selle aja jooksul 300-lt 40 ruupiale. Ütlesin pullipärast bussiaknast, et 20 ruupiat, siis ostan, loomulikult ei tundnud see algus vastuvõetav, kuid hiljem siis kui bussile juba hääled sisse pandi ilmus ta tagasi ja ütles võta ning pistis aknast sisse, nojah..loomulikult kuna ma olin selle veksli välja känud, siis andsin talle lubatud 20 raha ning sain ehte kuulub vahest mõne stiilipeo aksessuaaride hulka.

Eelmisest sihtkohast Agrasse oli mingi tunnike peale, kuid ikka me suutsime kogu selle hommikuse hilinemisega programmist nii maha jääda, et meil jäi isegi lõuna vahele, jõudsime kell 6 hotelli, et siis oodata juba hotellis pakutavat õhtusööki.

Kolmas päev algas samuti hilinemisega, samal ajal kui teised ootasid hotelli eesruumis, kümblesid afgaanid ikka veel basseinis. Käsitlematu. Ma lootsin, et kui ujumisõpetaja lahkub bassenist, siis järsku kaob ka neil huvi ning tulevad õigel ajal basseinist välja, kuid kus sa sellega. Sama stoori, ka esmaspäeval jäi meil üks vaatamisväärsus programmist nägemata. See-eest päeva tipp ja üks maailma seitsmest maailma imest - Taj Mahal, sai nähtud. Samad sõnad nagu eelnevalt külastatud objektide puhul, võimas ja massiivne. Varasemalt ei teadnud ma et Taj piirneb tegelikult nelja nii võima värava ehitisega. Taj’i ümbrus kubises fotograafidest, kes pakkusid teenust end selle imega pildistada ning külastuse lõpus kohe pildid kätte saada. Ma klõpsisin niigi palju ja olen oma kollektsiooniga ka rahul. Emotsioonid mis meelel tiirlesid küll selle ümber, et miks küll selline lahmakas ehitis on tehtud. Hiljem sain infona teada, et dünastia, kella ajal see ehitati (ehitus kestis kokku 12 aastat) olid riigi peaaegu pankroti äärele viinud. Kui ehitis valmis sai, siis selle autoril tekkis plaan ja tahtmine ka Jamuna jõe teisele kaldale sarnane ehitis teha, kuid tema poeg ei lasknud sellel sündida lukustades oma isa Agra kindluses ruumi, kus avanes vaade olemasolevale Taj’le.


Kuna hoone on marmorist, siis valgus annab sellele erinevatel kellaaegadel erinevaid varjundeid. Kindlasti oleks väga põnev pildistada seda päikesetõusu või –loojangu ajal, kuid jah..mõni teine kord siis. Peale Taj’i pidime jälle vist tunnikese ootama, et grupp kokku saaks ning siis Mc Donalds ning Agra kindlus, mis nagu ikka oli võimas, kuid jah..kuna see oli kolmas kindlus selle reisi jooksul, siis erutust see väga ei tekitanud, kõndisme lihtsalt ülesse tegime pildi Taj Mahalile ja räpasele Jamuna jõele ning seejärel bussi tagasi, kus meid piiras jällegi tohutu kaubandusvõrk. Heategevust seekord ei teinud. Ahjaa...kolmas päev ei möödunud ka ilma vahejuhtumiteta, nimelt suutis meie bussijuht sõita otsa lehmale. Järsk pidurdus nihutas kõiki paigast, kuid üks türkmeeni tüdruk ja afgaani poiss kes vahekäigus kurameerisid tegid pikema lennu ning mõned sinikad ja marrastused. Ütleme nii, et me juba harjume, et pidevalt midagi toimub, või nagu öeldakse- get used to it, it’s India! Nepaalid ütlesid küll, et meie bussijuhi sõiduoskused jätavad soovida, kuid mina isiklikult ei oska küll hinnata, kas sellises hullumeelses India liikluses, kus keegi suunda ei näita, tuleb arvestama nii sõidukite kui ka loomadega, oli meie bussijuht tasemel või mitte. Bussisõit meenutas küll pisut Mehhiko kogemust, kus pidevalt gaas põhja ja seejärel pidurdus, kuid sellist vingerdamist ja tuututamist näeb ja kogeb ainult Indias.

Paistab, et see kirjatükk on jube pikaks veninud, aga emotsioone ka väga palju. Võtan siis lühidalt kokku, et linnast välja saamine andis väga palju energiat juurde, kuigi bussisõit oli suhteliselt tülikas, 200 kilomeetrine ots ca 5 tundi. Saladuskatte all selgus, et tegelikult see Delhist ära käimine ei olegi nii lootusetu, tuleb lihtsalt vaka all hoida ja salaja ära käia. Ehk siis tuleb plaani pidada 3-ks nädalavahetuseks mis meil siin veel veeta on.


Kuulsin et kuumalaine on läbi ning taas vihmased ilmad. Nautige siis taas vihma!
Kalli-kalli! ja palju õnne kui sa jõudsid kogu mu pika postituse läbi lugeda:-)