Bollywood

Pole jõudnud viimasel ajal enda tegemistest eriti märku anda, aga kõik on endist viisi vinks-vonks ning tuju hea.

Viimaste päevade peateemaks on kujunenud ilm, sest endist viisi on temperatuur 43 ja 45 kraadi vahel. Seoses nende kuumade ilmadega on Delhi linnavalitsus lükanud edasi kooli minemise päeva. Kui muidu peaksid lapsed koolivaheajalt naasma 1.juulil, siis nüüd on lastele antud kuumade ilmade pärast pikendust lausa 8.juulini. Ilm on tõesti lämbe ja päike paistab väga intensiivselt, kuid õnneks see minu tervislikku seisundit pole mõjutanud, ptüi, ptüi, ptüi. Tean, et meil grupis siin paar inimest on lausa mitu korda arstil käinud, kes kõhuhädade, kes südamega, isegi Karinil viskas täna turul käies pildi eest. Lisaks kõrgele õhutemperatuurile on niiskustase väga kõrge. Lehest lugesin, et vanemale generatsioonile on see tappev, eriti siis kui on pidevad elektrikatkestused ning konditsioneer ei tööta. Meil on õnneks kursusel sellele mõeldud, elekter läheb küll tihti ära, kuid õnneks arvutid vist lähevad teise generaatori peale üle vm sellist, igatahes meie tööd see ei sega.

Elamusi on olnud palju, kuid ei hakka kõike läbi arutama, olgu öeldud, et sai tutvutud india ööklubieluga, bollywoodi filmielamusega ning samuti sai ka lõpuks loomaaias käidud. Ööklubi oli suhteliselt shokeeriv, esiteks juba sellepärast, et sinna mindi tohutu kambaga ja olles ainuke europiid, tundsin end selles kärarikkas seltskonnas väga halvasti. Muusikavalikusse kuulus nii ameerikalikke raadiohitte kui ka tümpsuga hindimuusikat. Päris pikka aega piidlesin sohva nurgas enne kui tuli üks tuttav lugu ning julgesin tantsima minna. Kui Eestis tundub sageli suht keeruline saada mehi tantsuplatsile, siis asiaatidel puhul seda probleemi ei ole. Mehed tantsivad kohutavalt üliaktiivselt ning ei peljata sugugi samasoolisega kummalisi tantsuliigutusi teha :-).Kuna klubi oli väga väike, siis loomulikult oli seal tohutu lämbe õhk, vahepeal keerati ka kondikas maha, et inimesed hakkaksid rohkem jooke ostma. Aga jah, suht kallis tundus seal, kui poest saad õlle 35 raha eest, siis seal klubis küsiti vist 200.

Kinoelamus oli see-eest väga vahva. Enne kino käis loomulikult jälle see tsirkus, et seljakottidega ei tohi kinno tulla. Mul oli küll väike õlakott ja fotokakott, kuid jah..kõigepealt puistati mu kotis kommid ja vesi välja, siis saadeti mind kuhugi piletimüüjate tagatubadesse, kuhu sain siis oma fotoka hoiule jätta. Täitsa kreisi,ok turvatsekk on juba tavaline, seda tehakse pea igal pool. Film mida me vaatasime oli NewYork, hindi keelne mõningate inglise keelsete väljenditega. Teemaks terrorism ja väike love story. Ütleme nii, et me küll ei saanud täpselt kõigest filmi sisust aru, kuid siiski hindi filmid on oma teatraalsusega väga arusaadavaks tehtud. Kohalikud naerisid siis kui meie ei naernud ja kui oli mingi nö „kurb“ või „romantiline“ koht, siis me teise eestlasega jälle irvitasime. Selline tüüpiline film ilusast filmist, kuidas rohi on roheline, inimesed naeravad ja on õnnelikud, vestluste taustapildiks on valitud romantilised kohad jne. Kui üks peategelastest saadeti terrorismi süüdistusega vangi, siis tuli selline melanhoolne mahe muusika, aa-aa-aa...ja mees poetas pisara, lausa mitu ja üleüldse oli see teeseldud pisarate teema selles filmis ülepakutud. Aga jah..seda pilti mida ma kirjeldasin nägime meie Kariniga kahekesi, Nepaali poisid kes olid ka kinos, nautisid seda filmi palju rohkem kui meie. Aga jah, jätkuva hea tuju andis see elamus siiski.

Pean tunnistama, et see oli mu esimene india filmitööstuse poolt toodetud film. Kuidas on lood aga Sinuga?

India telefoninumber

Käisin täna kohalikku sim kaarti tegemas. Varasemalt oli kuulnud, et sellega läheb päris jupp aega, kuid ei kujutanud tõesti ette, et selleks kulub lausa tund. Lisaks passikoopiale, fotole, soovisid teha nad koopiaid ka mu india viisast ja ka USA viisa kuulus kopeerimisele.

Pärast seda kui neil oli hunnik pabereid käes, tuli mul font 8 kirjas täita ankeet, mis suurem osa sisaldas andmeid, mis olid kätte saadavad passist. Aga samuti ema/isa/mehe nimi ja aadress, kohaliku kontakti nimi ja aadress ning ühtekokku tuli Sim kaardi saamiseks anda 5 allkirja.

Kel huvi mulle toredaid sõnumeid saata, siis number on +91 9717756018

Turvalisuse huvides on siin tõesti igal pool (vaatamisväärtuste juures ja nt metroos) turvakontrollid ning koti läbivaatused. Eelmisel nädalal kui me käisime maailma suurimas templite keskuses Akshardham'is musical-fountain show'l, tuli meil kõigepealt ca pool tundi seista järjekorras, et kott ära anda (kaasa võis võtta ainult veepudeli ja rahakoti) ning teine pool tundi läks turvakontrolli järtsis seismiseks. Kuid kõik see oli seda väärt sest templite kompleks oli tõesti võimas, kuna fotokat ei saanud kaasa võtta, siis kahjuks endal mul ühtegi fotot sellest pakkuda ei ole. Üks näide Akshardhami kodukalt.

Chilli, chilli, chilli

Kena võidupüha teile ja ka mõnusat jaanituld! Lugedes online’st uudiseid ja samuti saades emalt esimese e-maili (:-)väga vahva), kus oli juttu šaslõkist ja lihast jne, sattusin ma liha joovastusse. Võtsin pähe idee, et täna lausa peab LIHA saama. Läksime koos ühe tadziki tüdrukuga restorani otsima, kus kuulu järgi pakutavat liha. Aga kahjuks peale Pizza Hut’i ja McDonaldsi me küll midagi muud ei leidnud. Tulime siis jõuetult hotelli tagasi, teine tüdruk loobus ideest ning läks üles oma tuppa, kuid ma ei jätnud jonni ning läksin retseptsionist küsima. Alati ehmatakse küsimuse peale „where we can eat MEAT!“. Ega vastuvõtulauast mulle häid soovitusi jagada ei osatud. Kõik sellised nö multiköögid asuvad meie piirkonnast kaugemal. Igatahes üks tüüp, kellega ma siin suht palju olen suhelnud, ning kes eile avaldatud info kohaselt osutus hotelli mänedžeriks, võttis ohjad enda kätte ning pakkus välja, et võib mulle liha tellida. Kuna sealihast võib siin ainult unistada, telliti vist lambaliha wrap. Poole tunnipärast kui jooksupoiss kohale jõudis selgus, et ta oli pool tellimusest unustanud, 4 vintsket liha rulli, proovisin ühest otsast...jube chilli. Siis toimus mingi äge vestlus ning poiss saadeti tagasi koos kaubaga. Ühesõnaga unustati ära, et tahtsin liha wrapi sees, teiseks oli tellimusele edastatud nõue, et vürtsikust oleks minimaalselt. Ok mingi aja pärast tõi mändedzer isiklikult mulle tuppa kotikese kus oli kokku 4 wrappi, ma tahtsin ühte. Võtsin siis esimese ette ning huuuuu...see poiss oli vist need samad vorstikesed wrapi sisse toppinud, lisaks oli veel praetud sibulad wrapi sees. Ja see salat mida lubati oli väikestes kilekottides olevad sibulapoisid, mida võisid siis ise hakkida ning peale panna. Lisaks veel masala kaste, mis on nii spicy.

Pool wrapi kugistasin alla nii, et ninast jooksis täiega vett, lõpuks loobusin vorstikestest ning pistsin selle saiatoote nahka. Pean vist ülejäänud hotellis laiali jagama.

Aga teine plaan on mul veel. Nimelt ükski jaanipäev ei möödu ju ilma õlleta. Selleks on mul juba organiseeritud leading team (juhtimistiim), kes viivad mind kohta, kus saab alkohoolseid jooke osta. Tänavalt naljalt sellised poode silmaga ei kohta, pead valdama infot, kust urkast seda otsida. Loodame, et vähemalt õllega läheb õnneks!

Toidust veel nii palju, et hommikuks oleme siiamaani saanud koguaeg ühte ja sama toitu- röstsai, moos, muna, või, mingi india saia toode (nt chapati) ning kohv või tee. Tegime ettepaneku, et hommikumenüüd võiks muuta, sest 2 kuud iga päev muna süüa ei tundu eriti ahvatlevana.

Lõunasöögi peab igaüks ise muretsema. Ma tavaliselt toitun puuviljadest- mangod, papaiad, litšid, melonid jm tunduvad väga maitsvad ja ahvatlevad. Eriti mangod, mida leidub mitmeid sorte. Nüüd ma saan aru miks Edgar ja Silja Mehhikos mangosid jumaldasid.

Õhtusöök on õnneks varieeruv-kartulad, riis, vahest mingi kaste kus on kanatükid sees, liha väga kokku sealt ei kraabi, siis veel erinevad kastmed, saiad. Õhtusöögiga võib täitsa rahule jääda.

Proosit!

Delhi news

Lappasin üks päev Delhi ajalehti- Hindustan Times, Delhi Times ning leidsin mõned huvitavad artiklid, mida kommenteeriks veidi.

Mõlemad ajalehed pöörasid tähelepanu Delhi kasvavale liiklusele, seda just äsja valminud ja avaldatud uuringu tulemustele tuginedes.

• Esiteks liiklusõnnetustes on vigastatute ja surmasaanud inimeste arv eelmise aasta juuni I poole arvudega võrreldes vähenenud. 2008.a oli see 91 ning tänavu on olnud 59.

Tundub uskumatu. Arvatavasti surma saanute hulk on suhteliselt madalal tasemel tänu tihedale liiklusele kuna kiirused on suhteliselt väikesed. Vean kihla, et enamus hukkunutest on kas siis jalgratturid või 2-rattaliste mootorsõidukite juhid, kes on liikluses kõige kaitsetumad ning samas kohati oma manöövritega hulljulged. Surmade arv oli küll artiklis välja toodud, kuid huvitav oleks teada ka vigastatute arvu. Ei tahaks üldistada, kuid Delhi linnas võib küll öelda, et jalakäija on liikluses ikka paras narr. Mitte keegi ei anna talle teed, isegi kui asfaldile on märgitud sebra. Jalakäija peab nahaalselt teed ületama autode vahelt signaalitamise muusika taustal.

• Tänu viimastel aastatel toimunud sissetulekute kasvule on inimesed ühe rohkem ka endale liiklusvahendeid soetanud. Aastatel 2007-08 on Delhi elaniku keskmine aasta sissetulek riigi kõige kõrgem 78 690 ruupiat, samas kui kõige kiduramalt peavad Bivaris hakkama saama ca 10 000 ruupiase aastase sissetulekuga (2007-08 täpseid nr ei õnnestunud leida).
• Igatahes 10-aastaga on Delhis kasvanud autode, mootorrataste arv lausa 92%, kõikide motoriseeritud sõidukite arv (bussid, autorikšad, taksod) on kasvanud 85%.
• Aruande kohaselt on mootorsõidukeid Delhis 2007-08 aastal 5 627 384 ning vaatamata sõidukite arvu suurenemisele pole teede võrgustik sellega suurenenud. 1000 elaniku kohta on 332 autot, samas kui kui kogu riigis on see vastav näitaja 8. Ülekaalus on 2-rattalised 63%, millele järgnevad autod 30,7%. Eurostati andmete järgi oli Eestis 2004.aastal 1000 elaniku kohta 350 autot, mis on võrreldav Delhiga.
• Seoses liikluse kasvuga on loomulikult Delhi linna keskkond üha saastatum. Saaste vähendamiseks on neil esiteks plaanina kirjas Delhi metroo ehituse II etapi arendamine ning teiseks vähendada ka bussiparki ja vanad bussid asendada uuematega.
• Faktina võib välja tuua ka kirjaoskuse, mis on Delhis riigi kõrgeim 82%, samas kui riigi keskmine on 65%.

Lisaks eelpool toodud uudistele pakkus huvi ka nö uudiste must nurk ehk siis uudised eelmisel nädalal Delhi pahupoolelt.

• Kõige shokeerivam uudis oli vahest see, kuidas rase naine koos oma 3-aastase tütrega visati rongi konstaablite poolt liikuvast rongist välja. Rongi kiirus ei olnud küll väga suur, sest alles oli alustatud jaamast sõitu, kuid see oli fataalne raseda naise jaoks. Laps kukkus sülest kaugemale ning maabus mitte rongi liipritel nagu ta ema, vaid kaugemal pehmemal pinnal, mis ainult vigastas teda. Põhjuks miks politseinikud nii käitusid seisnes piletita reisimises. Nimelt naine keeldus maksma 100 ruupiast trahvi piletita reisimise eest ja karistus oli siis eelpool kirjeldatu. Igatahes antud politseinikud on arreteeritud, miks nad sellisel viisil käitusid, pole teada. Ma arvan, et siin riigis ei ole erakordsed juhtumid kuidas korrakaitsjad oma võimu ära kasutavad, kuid antud juhul on tegemist küll väga räige teoga.
• Kaks uudist, mis silma hakkasid puudutasid ka vägivallatsemist naiste kallal. Esiteks vägistati üks briti 18.a vabatahtlik kahe taksojuhi poolt kui ta oli teel oma hotelli ning teine juhtum kus alles 3 päeva tööl olnud kodumajapidajanna vägistati oma tööandja poolt. Täitsa kreisi.
• Lisaks on siin Delhis seagripp diagnoositud 18 isikul.
  

Seniks kõik, uute põrutavate uudisteni.

Reede

Täna teen tõesti lühidalt. Päev oli pikk, algas peaaegu juba 5.15 kui ma hotelli katusele päiksetõusu püüdma läksin. Kuid tuli välja, et olin circa 30 minutit liiga vara kohal, sestap kerisin tagasi magama.

Hommikul oli mõnus üllatus, kui telkust tuli parajasti saade "Targem kui 5b", mingi usa värk. ei mäleta mis rahasumma oli kuulsus juba võitnud, kuid siis tuli maailma geograafia küsimus, ning küsimus oli järgmine "Mis kontinendil asub riik nimega Estonia! Väga lahe, see kuulsus, mingi uisutaja vist, oli täitsa segaduses, et liiga raske küsimus jne. Ühesõnaga ma ei tea täpselt selle saate reegleid ja formaati, aga see tüüp loobus vastamast. Siis küsiti ühe klassi õpilase käest, kes kirjutas vastuseks "Aafrika" ning siis näidati kuulsuse pinginaabri vastust, mis oli "Euroopa". Ühesõnaga tänu pinginaabrile võitis tüüp 117 000 doltsi heategevuseks. Kindlasti ei teadnud see väike poiss seda õiget vastust, lihtsalt pakkus huupi arvan ma. Aga mõnus hommikune äratus oli see sellegi poolest.

Kursus oli täna pisut asjalikum, jõudsime photoshopini. Pealelõunane tuur viis meid täna Red fort'i vaatama Old Dehlis (Lal Qila), kahjuks sealsamas läheduses olev mošee ja maitseaineturg jäid aja puudusel nägemata, kuid küll jõuab ka neid näha. Aga jah..Old Delhi näeb ikka täitsa skeeri välja, lisaks sellele, et kõikjal on rämps maas ja hais üleval, oli tänavatel päris palju invaliide ning kerjuseid, keda senise india praktika jooksul pole veel niipalju kohanud. Külastatud sai 1.korda ka india Mc'i, burks maitses täitsa hästi, jäätise kättesaamiseks sain pealetist tseki, mille pidin viima donaldsi ette putkasse, kus sain oma jäätise kätte ning pildistamine oli selles Mc Donaldsis rangelt keelatud..sain 2 korda noomida kui ma oma fotoka seadistusi niisama näppisin. Ju on terrori oht seal kandis päris suur. Päeval olevat seal samas mošee kõrval rahutused olnud. Kahjuks pean tõdema, et kuigi olen oma nikoniga väga rahul, see siiski india tingimustesse väga ei kõlba. Esiteks on seda kohmakas koguaeg kotis välja võtta ning seadistama hakata, samal ajal kui kõik vahivad su poole nagu sul oleks kullatükk käes, lisaks on ikkagi kartus ka näppamise eest. Kompaktkaameraga oleks mõnusam sellistes kitsastes rahvarohketes kohtades pilte teha. Neid viimaseid on ka kõigil näha, lisaks ülimoodsate mobiiltelefonide, kuid peegelkaamerat pole ma veel kellegil käes näinud.

Kindlus oli muidu täitsa vinge. taas langesime pildistamise ohvriteks, aga õnneks seekord olime 3-kesi nii, et väga pinda nad ei käinud. Väikest luure tegevust tehti ikka, kuid õnneks oli seal nii palju rahvast, et närve oleks hakanud sööma.

Kokkuvõttes on kõik väga kenasti sujunud, kõik on ülilahked meie vastu, seltskond kirev ja omamoodi huvitav ning põnevust ja energiat mul jagub.

Panin osad pildid ülesse järgmisele saidile:
http://picasaweb.google.com/viinamari/IncredibleIndia

Juttu juurde ei ole jõudnud veel lisada.

parimat teile

piLts

Kauplemiskunst

Tänane päev algas ootusärevalt, nimelt olime õhinal õppetunni ees, kas lõpuks saab hakata midagi asjalikku kõrva taha panema. Njah..kus sa sellega. Kui meie koolitaja Rimi tegi suu lahti ning küsis klassi käest, mis on internet, vaatasime Kariniga küll üksteisele otsa ja imestasime. Miks on vaja nii kaugelt alustada . Ok neid termineid jätkus rohkemgi, aga kõige rohkem hakkas häirima õpetamismetoodika. Selle asemel, et öelda lause ilusti välja ning igaüks mõtleb, kas konspekteerida seda või ei, alustas Rimi hoopis lause etteütlemist nii, et samal ajal ta kirjutas sõnu tahvlile..ja sa pidid nö panema puzzle kokku, et aru saada mis ta nüüd selle lausega ütles. Nojah..ütleme nii, et esimesed 2.5 tundi sai lihtsalt surfatud, teisi jälgitud, delhi map’i pealt uusi vaatamisväärsuseid nopitud ning nende kohta info saamiseks googeldatud. Lisaks meile oli veel umbes 4-5 inimest kes samamoodi igavlesid ja ringi vahtisid. Kusjuures mõned kursusel osalejatest on kas süsteemi administraatorid või muud riigiasutuste töötajad kes võiksid selliseid asju juba teada. Aga see selleks, mõtlesin, et kui homme asi natuke ei parane, siis annan neile jooksvalt tagasisidet. Lisaks on klassis sellised nö tüüpilised tunnisegajad, mingi mongoli mees, kes arvab, et tal on hullult lööki ning teeb väga lamedaid nalju klassi ees. Samal ajal arvab, et mega lahe kuju. Teine segaja on aga mingi afgaan, kes arvab et ta on õpetajast targem ning segab koguaeg vahele, et vastupidist väita. Isegi kui sa leiad, et sa tead rohkem millestki, siis on äärmiselt ebaviisakas hakata antud grupis kahekesi õpetajaga seda arutama, samas kui kogu klass lihtsalt peab passima, sest tänu konditsioneeridele on normaalsel hääletoonil rääkivaid inimesi suht raske kuulata.


Aga nüüd siis nö turismipoolelt veel. Nimelt täna läksin üksi seiklema, sihtkohtade raadius on läinud iga päeva järjest laiemaks. Kuna zoo pargi asemel eelistasid teised täna jällegi turgu, siis ei lasknud ma sellest heidutada ning läksin üksi tänavale tuk-tukke püüdma. Ütleme nii, et adminnilt saadud hinnasoovitustele tuginedes läks mul väga hästi, sain 60 kohaliku raha eest ilgelt kaugele. Sõit oli suht pikk ja mööda magistraali, mistõttu oli tuki juhi seljatagant kohe välja paista kuidas ta end täiega kirjus, et sellise summa eest niikaugele sõitis. Tegelikult oli tuk-tukil taksomeeter või siis tukimeeter küljes ning täpselt siis kui mind maha pandi kukkus 60 raha. Ehk siis ta ei saanudki turisti nöörida, milline pettumus. Aga jõudes zoo pargi avaväravasse tegin siiski otsuse loobuda sellest ettevõtmisest. Nimelt oli seal jube pikk saba, enne pileti ostmist tuli loobuda oma kotist. Olin täna just kaasa haaranud oma seljakoti, kus lisaks fotovarustusele oli veel mu muud olulised asjad mida ma ei oleks sugugi tahtnud sinna indiameeste kätte jätta. Otsust mitte parki minna lihtsustas ka väike vaatepilt, kus ühed kohalikud õiendasid seal pakihoidjaga, kuna ta ei leidnud enam nende pagasit ülesse. No thanks..nii kergelt ma küll oma asjadest ilma ei taha jääda. Õhtult teistega arutades panime selle laupäeva plaani, siis saab kohe hommikul vara loomi kaema minna.


Õnneks oli zoo pargi kõrval järgmine vaatamisväärsus- Purana Qila ehk Old fort. Antud koht on olnud mitme antiikse linna asukohaks. Väga võimas linnamüür punasest liivakivist, mis piirneb 3 kaitse väravaga. Kuna selle koha ajalugu on veel siiani lahtine, siis käivad samaaegselt ka veel arheoloogilised kaevamised seal. Igatahes päris mõnus koht pere või sõpradega pikniku pidamiseks, mitte aga üksi jalutamiseks. Algus on täitsa ok, aga kui ma lasin ühel seltskonnal neil endaga koos pilti teha, siis läks asi käest ära. Mingi aja pärast hakkas noori nolke igast ilmakaarest tulema, telefonid näpus. Ühe pildi lasin veel viisakusest teha, aga siis oli küll kopp ees. Need nolgid kas ei saanud sellest aru või ei tahnudki aru saada, sest nad nö „saatsid“ või tegelikult jälitasid kogu selle aja. Kuna see ala oli tõesti päris suur lahmakas, siis mõned kohad jäid seetõttu avastamata, kuna nad tundusid liiga kõrvalejäetununa muust pargist. Sellise pideva turvakontrolli eest tuli välismaaslasel käia välja 100 kohalikku raha ja kohalikul see-eest kõigest 5! Summad kroonides saab siis kui arvud umbes 4-ga jagada.


Teel koju otsustasin veel läbi sõita Lajpat Nagar’i turult, mis ei asunud zoo’st väga kaugel ning kuhu osad hotellitsikad olid ka päeva veetma läinud. Sinna kauplemine oli ka paras vägi tegu. Hakkasin loomaaiast jala minema, kuna valisin tee, mis ei läinud pikki magistraalteed, siis seetõttu oli hääletamiseks tuk-tuk’ke suhteliselt vähe. Olin endale pähe võtnud numbri 30, et üle selle ei ole nõus. 2 tuki juhti saatsid mind kohe pikalt, siis tuli 3, kes ütles sellise ulmelise summa nagu 115! Ma hakkasin kohe naerma ning küsisin üle, et „Are u making a joke?“, mille peale ta ütles, et öelge siis oma number, ütlesin 30, mille peale tema vastas „now you’re making a joke“:-) ja nii ta minema sõitis. Aga siis tuli see kauaoodatud 4-s, kes mõne aja pärast andis järele ja noppis mind peale.

Turg oli tiba teistsugune kui eila, hästi palju väikeseid tänavaid, kus põhiliselt kaubeldi lauanõude, pidžaamasid meenutavate panjabidega (kirjapilt võib olla vale) ning rahvuslike rõivaste tekstiilidega. Neid tekstiile on tõesti väga palju ning hästi kenad. Olen isegi mõelnud endale soetada, kuid ei ole neid õigeid värvitoone leidnud. See-eest leidsin lõpuks endale bääri voodikatte riide. Tegemist on tegelikult küll kardinatega, mis ma endale soetasid, kuid väikesed lõike ja õmblused ning kate ongi valmis. Selle kauplemine oli ka oma ette saaga, mis jõudis kulminatsioonini siis, kui katteriie oli juba kilekotis ja raha makstud, kui hakati mulle sobivaid padjapüüre sinna juurde soovitama. Öeldi, ok sinu jaoks 75 raha, mille peale ei teinud ma suurt kuulmagi, ütlesin et tegin oma ostu ja kõik (silmanurgas silmitsesin seda ideaalset padjapüüri kangast), siis toimus järgmine langetamine, teeme 50, siis järgmine, et ok 25, mille peale võtsin oma rahakoti välja. Aga see eest, et ruupiaid otsima hakata, võtsin ma hoopis oma rahakoti senditasku lahti ning hakkasin neile Eesti münte näitama. Ai mehed olid kõik mu ümber ja kuulasid ja vaatasid põnevusega, kogu aeg küsisid, millal usa münt tuleb, kordasin et ma olen eestist ja usa münte pole ega tule. Ütlesin kursi ka, mille peale punt mehi eraldus, võtsid paberi ja hakkasid rehkendama. Igatahes lõplik lahendus oli see, et mulle anti peenraha tagasi, 10-50 sendilised ning 2-st ühekroonilisest mündist võeti see 90ndaks aastapäevaks välja lastud münd. Säras teine nagu kuldmünt. igatahes viisakalt anti mulle teine tagasi..kuna see tundus nii naljakana, siis tegin hullult lugupidava žesti ning andsin selle teise 1-kroonise mündi ühele abilisele, kes ka müügiprotsessis kaalu omas. Igatahes kogu selle mündiloo peale tabas mind tagasisõites hirm, krt mina siin arvan, et tõmbasin neid alt, kuid samas ma ei teagi kas mulle pandi kotti 2 ühesuurust kangatükki või hoopis osavalt suudeti sinna ainult 1 panna. Tagasiteel tuk-tukis juba enam ei viitsinud tingida, kauplesin ainult 10 alla ja sõitsin 70ga koju, samas kui teised tadziki naised, said 3 peale 40-ga. Neil ikka on seda nahhaalsust. Müts maha.

Kodus tegin kohe koti suu lahti ning leidsin, et jumal tänatud et 2 sama suurt tükki, kuid just siis kui olin avastanud, et mind ei ole petetud leidsin ühel kangale musta juti, mis ei ole vist väga hull, loodetavasti tuleb pesus maha. Igatahes oli jällegi põnev päev. Täna tunnen esimest korda, et mul on väike väsimus tekkinud, muidu iga päev lähen magama selle pärast, et kell tundub hiline. Endalegi üllatuseks päike ei väsitagi, vaid annab hullult enerksi. Suur osakaal on kindlasti ka sellel, et siia tulles oli mul kuuajalisest puhkusest juba mingi energiavaru olemas, nüüd tuleb aina juurde ja juurde.


Jällegi on muljetamine kuidagi pikaks veninud. Täna küsisin meie koordinaatori käest, et kas see, et Delhist välja ei tohi minna, on väga range reegel, mille peale ta muutus tõsiseks ja jaatas. Njah..nüüd on mul üks tagavara plaan, mida ma veel ei avalikusta, kõigepealt tuleb leida inimene, kes on veel nõus seda reeglit rikkuma ning siis saab teatud kontakte kasutades vbl asjast ka asja. Aga seda peab veel vaatama.

Siljale soovin lõpetamise puhul õnne ning piltide teema jätkuks nii palju, et luban, et homme avaldan mõned picasas.

Ahjaa nädala pärast saabub mussoon! Põnev!

Kalli-kalli

Tervitused ka vanematele, loodetavasti saate blogi lugemisega hakkama:-)Helistama ma ei hakka , sest 35 kr/minuti eest vist ei luba väga pikalt vestelda.

Tuk-Tuk

Kui eile oli pigem selline chillimise ja jõukogumise päev, siis täna see eest oli mul kange tahtmine siit hotelli piirkonnast välja pääseda ning mida uut kogema minna. Kuna teine eestlane ei olnud veel ka täna selleks valmis, siis otsustasin võtta aktiivsed usbeki või tadžiki naised ette. Ja kui nendega ei oleks edukalt läinud, siis oleksin kasvõi üksi kuhugi kaugemale sõitnud. See on küll siin nö mittesoovitav, ausalt öeldes ei taheta üldse et me väga omapäi ringi siin liiguks. Täna esimeses tunnis kätte saadud nö leping ja juhend „do“ listiga ja „not do“ listiga viitas selgesti punktile, et Delhi piirkonnast ei tohi lahkuda. Ma ei tea mis teised kursusel olijad sellest punktist arvavad, aga minu vabadust see küll piirab. Ettekujutus 2 kuud linnas olemist on piisavalt õudne, et see väike reeglite rikkumine ettevõtta.

Eile pealelõunal võtsin fotoka kaenlasse ning läksin niisama jalutama, teadsin, et kui me autoga hotelli saabusime, siis ühte tänava äärt ääristas kõrge aed, mille taga paistis park olevat. Läksingi kinnitust saama ning endale üllatuseks leidsin sellise toreda pargi nagu Deer park. Tegemist oli äärmiselt mõnusa puhkealaga, kus oli nii jalutusrajad, jooksurajad, pingid, veesilmad ning väga mõnus loodus. Aiaga olid piiritletud hirved ning paabulinnud, jutu järgi olevat seal ka merisead ja jänesed. Neid viimaseid kahjuks oma silmaga näha ei õnnestunud. Mõnusad linnuhääled tõmbasid pilgud puudevõradesse, leidsin ühed väga toredad värvilised linnud (pisut papagoi moodi), uurisin kohalikelt ka nende nime, kuid kahjuks ei suutnud seda nii täpselt fikseerida, et google oleks mulle selle peale mõne linnuartikli andnud. Ühesõnaga ei hakka siin rohkem huupi pakkuma kellega tegu võiks olla, kui pildid sisse tõmban, siis võibolla pildi järgi suudab ornitoloog hr Marja õige linnuliigi tuvastada. Aga kogu selle loo peale, et ma käisin niimoodi üksi pargis jalutamas luges hotelli retseptsioon küll sõnad peale, kuigi tegelikult on neil hea meel, et nende toredaid kohti avastatakse.

Kui keegi kuhugi minna tahab siis üldjuhul tuleb retseptsiooni teatada kuhu ja kellega. Nad jagavad olulisi nõuandeid mida piirkonnas veel vaadata ja kui palju oleks nt maksimum hind mida tuk-tuki juht tohiks sõidu eest küsida. See on hea teadmine, sest esmapilgul on väga raske end kauplemisliinile saada. Näiteks täna kui me tahtsime tadžiki naistega Sarojini turule minna, siis öeldi meile, et 40 ruupiat on selle eest max. Hakkasimegi tuk-tuk’ke hääletama ning 3 sõiduk vist võttis meid selle raha eest peale. Meid oli tegelikult ka 4, aga sõidukis ettenähtud kohti 3. Mina olin nõus isegi 50 raha eest peale hyppama, sest tegelikult oli meid rohkem kui võis, aga tadžiki naised, kel oli indias juba 3 või 4 päev, olid selle kauplemisega juba sina peale saanud. Ülbelt teatasid, et 40 või sõida minema!

Lõpuks saime oma soovitud tahtmise ning 15 minutilise sõidu eest turule pidime me Eesti rahas välja käima 2,5 krooni. Mõlemal korral nii sinna sõites kui ka tagasi sõites leidsid sõidukijuhid põhjuse mitte meie raha vastu võtta. Nimelt oli rahatähel väike lõige sees. Esimesel ei läinud rahatäht läbi, aga teisel sõidul lihtsalt andsime raha korraga kätte ning hakkasime astuma. Tuki juht tegi haput nägu ja jäi kurvalt nõutud näol mind vaatama ning ma hakkasin seletama, mille peale tadžiki naised tõmbasid mind vestlusest eemale ning sõnasid „its India, get used to it!“. Ok seda va ülbuse või ninakas olemise asja tuleb mul veel õppida. Ega ma ei olekski tahtnud talle uut rahatähte anda vaid lihtsalt seletada..:-)communication you know..

Aga turu muljeid niipalju, et kaubeldi kõigega, riidepulstid mis meenutasid pisut nö hiina kaupa, siis viisakad riided ning kõige enam meeldisid mulle tekstiiliputkad. Arvan, et siit Indiast leiaksin ma kindlasti voodikatted või kardinad oma bääri elamisse. Midagi isegi leidsin, kuid tahan hinnavõrdlust teha ja ka teisi marketeid külastada. Ostudeks on aega küllalt. Ja nagu meile õppetussõnu jagades öeldi, et ärge kunagi ostke esimest kohast, sest suure tõenäosusega saate petta.

Tagasiteel hüppas meile valgusfoori juures tuk-tuki juurde üks kerjus, kes oma ühesõrmelise käega hakkas minult almust küsima, ehmatasin kohutavalt, et katsin fotoka ja käekoti oma ülakehaga. Õnneks seekord oli tuki juht meie poolt ja üritas pilkudega seda kerjajat minema ajada. Siin usbekki tüdrukutel oli vastupidi, kerjus ja tuki juht olid ühes paadis. Tuki juht peatus kerjuse juures ning ootas kuna turistid raha annavad. Pärast 2 minuti möödumist käivitas uuesti sõiduki ning jätkas reisi.

Tagasi hotelli jõudes sai kerge uinak tehtud ning taas mõnus üllatav õhtusöök. Söögist teen kokkuvõtteid kunagi hiljem, aga üldjuhul tahetakse meile ikkagi pakkuda indiapärast toitu, kuid chillikogused on miinimumi viidud.

Elame-näeme!

Fight with air conditioner

17.juuni

hommik!

juba eelnevalt vabandan kui kirjateksti lipsab v2ga palju trykivigu. Saabusime oma "IT" keskusesse. Suht crazy, silme ees oli selline suur klaasist hoone, aga jah..tglt oleme yhe kitsa t2nava maja 4ndal korrusel ning arvutiklass meenutab 90ndaid kui sai esimest korda Tartu 6ppekeskuses ehk siis tol ajal tartu 6ppetööstuskombinaadis esimesi programmeerimisylesandeid Yamahadel tehtud. Klaviatuur ei ole kyll m6eldud kymne s6rme trykki tegema. Aga see selleks..vaatame mida meile siis 6petama hakatakse.

T2na tundub p2ev tglt sellise sinise kolmap2evana, pole veel 6hukonditsioneerida s6prust teinud. Magasin nii, et pult oli kohe kylje k6rval, kuna see oli lihtsalt nii l2rmakas, etpidin mingiks hetkeks v2ljalylitama ning kui palavus liiga hakkas tegema, siis lylitasin j2lle sisse. Ytleme nii, et see taktika ei olnud just k6igeparem, pean t2na 88seks midagi uut proovima. Aga kui 88sel pole saanud korralikult magada tundub palavus tappev. Hommikus88gi ajal, nii umbes kella pool 8 oli v2ljas 38 kraadi, ei mingit tuult.

Grupist nii palju, et see on v2ga kirju. Tutvust oleme teinud usbekistani ja tyrkmenistani naistega, kes on valdavalt k6ik 6petajad ning yliyliaktiivsed. Just lisandusid klassi ka m6ned uued n2od, kes paistavad tulevat mustalt mandrilt. P6nev, eks kuuleb ja n2eb.

olgu l6petan siinkohal, sest siin kahtlaselt kaob vahpeal ekraanilt pilt eest..
kallid ja tervisi

Incredible India

Voila! Ja siin ma siis olengi- Incredible India!

Eelmise ja ka esimese blogi sissekande jätkuks olgu öeldud, et Mehhiko reisipäevik on siiani olemas ja ei lähe enam palju aega kui ta on täiesti elektroonsel kujul. Seniks aga saan pakkuda mõningaid emotsioone ja seiku India reisist.

15-16. juuni

Sõit Helsinkist Delhisse kulges mõnusalt, lennuk jättis sellise mulje nagu see oleks esmalennul, mõnusalt puhas ja värske ning seljatoes olev meelahutuskeskus jooksis mitu korda kokku. Söök oli söödav ja juua sai ka päris hästi ning loomulikult kena Finnairi lennupere.

Delhisse jõudes lootsime salamisi, et turvakontrolliväravatest läbituna leiame me eest sildid Ms Rossi või Aptech Limited või midagi säänset, aga ei, silte oli, aga me ei pakkunud kellegile huvi. Käisime saabumissaalis veidi ringi, kuid lubatud vastuvõtu kontakte me küll ei näinud. Võtsin kõne ise koordinaatorile ning lubas kohe mehe järgi saata. Mees oli kohal, kuid siis oli vaja autoga meest, selleks läks veel poolteisttundi ning peale 6 kui saabus kuldsete prilliraamidega indiamees, kes samal ajal kotte autosse tõstes askeldas ka intensiivselt oma püksiluku ja nööbiga, saime alles lennujaamast liikuma.

See kolmveerandtunnine autotripp lennujaamast siia hotelli oli juba mõnus tutvumine ja kurssi viimine india eluga. Olles nõrganärviline liikluses, imestasin kuidas autojuht parajasti kõrvalistmel istuvale tüübile midagi aktiivselt kätega seletades, suutis radu vahetada nii, et ta ühelegile vahelepressivale mopeedile ja jalgratturile otsa ei sõitnud. Alles 3 või 4 valgusvoori juures leidis ka kinnitust, et punane valgusfoor siiski ei tähenda Indias luba liikumiseks. Paar esimest korda olime ignoreerinud seda.

Mõni sõna ka hotellist. Paistab, et oleme päris heas linnaosas, vähemalt esmapilgul tundusid tänaval olevad majad suhteliselt jõukast klassist. Hotell nimega Sara on selline kitsas, 4 korruseline, kus nö toitumissaal asub maja kõige ülemisel terrassil. Positsioneerida Delhi linnapildis end veel ei ole jõudnud. Üks seik, mis mind hommikul kummastas oli see, et pärast hotelli juurde jõudmist, küsis meilt autojuht kuhugi paberile allkirju. Kõigepealt pani mu reisikaaslane allkirja paberile kus nägin nii enda kui ka tema nime, arvasin, et ju see on kinnitus, et nad on meid lennujaamast siia transportinud. Kuid siis anti pastakas minu kätte ning paluti panna mul allkiri lehele, mis oli nö meie enda lehe alla ära peidetud. Loomulikult ma kergitasin selle indiamehe näppude vahelt alumist lehte ning nägin, et seal oli nimeks keegi Isabel, ütlesin, et „it’s not me“, mille peale hakkasid mõlemad mehed kohmetult midagi pobisema ja kättega vehkima, et ma nüüd allakirjutaks. Kuna ei hakanud seal kohe alguses tüli ja skandaali tegema kirjutasin nö Isabeli eest alla, aga jah..siit sain esimese tõuke olla kõiges ja kõigega ettevaatlik. Seda ka hotelli retseptsioonis, kus meid sissekirjutanud isik nö „unustas meie passid koopiamasinasse“. Võibolla see mees tegi seda kogemata, aga ma hoidsin passidel küll teravalt silma peal. Toad, mis me saime on erinevatel korrustel, aga nö kohakuti, täpselt samasugused, ilma aknata, mingi pilu on mis tibatillukesse sisehoovi avaneb, aga kahjuks ei paku see mingit vaadet. Aga tuba iseenesest on üleootuste hea, mõnus lai voodi, dušh ja wc eraldi, telku ja 3 konditsioneeri! Räägiti, et see on naiste hotell. Personal koosneb see eest valdavalt meestest.

Pärast hommikusööki olin valmis juba minema ümbrusega tutvuma, kuid kuna Karin pidas targemaks veidi puhata, siis ei läinud ma ka üksi oma esimest tutvust Delhi eluga tegema. Nagu öeldakse- tark ei torma J Homme hakkab kursus, siis saab ka muud vajalikku nodi, et Delhiga tutvuma hakata.

Seniks kuulmiseni!