Tuk-Tuk

Kui eile oli pigem selline chillimise ja jõukogumise päev, siis täna see eest oli mul kange tahtmine siit hotelli piirkonnast välja pääseda ning mida uut kogema minna. Kuna teine eestlane ei olnud veel ka täna selleks valmis, siis otsustasin võtta aktiivsed usbeki või tadžiki naised ette. Ja kui nendega ei oleks edukalt läinud, siis oleksin kasvõi üksi kuhugi kaugemale sõitnud. See on küll siin nö mittesoovitav, ausalt öeldes ei taheta üldse et me väga omapäi ringi siin liiguks. Täna esimeses tunnis kätte saadud nö leping ja juhend „do“ listiga ja „not do“ listiga viitas selgesti punktile, et Delhi piirkonnast ei tohi lahkuda. Ma ei tea mis teised kursusel olijad sellest punktist arvavad, aga minu vabadust see küll piirab. Ettekujutus 2 kuud linnas olemist on piisavalt õudne, et see väike reeglite rikkumine ettevõtta.

Eile pealelõunal võtsin fotoka kaenlasse ning läksin niisama jalutama, teadsin, et kui me autoga hotelli saabusime, siis ühte tänava äärt ääristas kõrge aed, mille taga paistis park olevat. Läksingi kinnitust saama ning endale üllatuseks leidsin sellise toreda pargi nagu Deer park. Tegemist oli äärmiselt mõnusa puhkealaga, kus oli nii jalutusrajad, jooksurajad, pingid, veesilmad ning väga mõnus loodus. Aiaga olid piiritletud hirved ning paabulinnud, jutu järgi olevat seal ka merisead ja jänesed. Neid viimaseid kahjuks oma silmaga näha ei õnnestunud. Mõnusad linnuhääled tõmbasid pilgud puudevõradesse, leidsin ühed väga toredad värvilised linnud (pisut papagoi moodi), uurisin kohalikelt ka nende nime, kuid kahjuks ei suutnud seda nii täpselt fikseerida, et google oleks mulle selle peale mõne linnuartikli andnud. Ühesõnaga ei hakka siin rohkem huupi pakkuma kellega tegu võiks olla, kui pildid sisse tõmban, siis võibolla pildi järgi suudab ornitoloog hr Marja õige linnuliigi tuvastada. Aga kogu selle loo peale, et ma käisin niimoodi üksi pargis jalutamas luges hotelli retseptsioon küll sõnad peale, kuigi tegelikult on neil hea meel, et nende toredaid kohti avastatakse.

Kui keegi kuhugi minna tahab siis üldjuhul tuleb retseptsiooni teatada kuhu ja kellega. Nad jagavad olulisi nõuandeid mida piirkonnas veel vaadata ja kui palju oleks nt maksimum hind mida tuk-tuki juht tohiks sõidu eest küsida. See on hea teadmine, sest esmapilgul on väga raske end kauplemisliinile saada. Näiteks täna kui me tahtsime tadžiki naistega Sarojini turule minna, siis öeldi meile, et 40 ruupiat on selle eest max. Hakkasimegi tuk-tuk’ke hääletama ning 3 sõiduk vist võttis meid selle raha eest peale. Meid oli tegelikult ka 4, aga sõidukis ettenähtud kohti 3. Mina olin nõus isegi 50 raha eest peale hyppama, sest tegelikult oli meid rohkem kui võis, aga tadžiki naised, kel oli indias juba 3 või 4 päev, olid selle kauplemisega juba sina peale saanud. Ülbelt teatasid, et 40 või sõida minema!

Lõpuks saime oma soovitud tahtmise ning 15 minutilise sõidu eest turule pidime me Eesti rahas välja käima 2,5 krooni. Mõlemal korral nii sinna sõites kui ka tagasi sõites leidsid sõidukijuhid põhjuse mitte meie raha vastu võtta. Nimelt oli rahatähel väike lõige sees. Esimesel ei läinud rahatäht läbi, aga teisel sõidul lihtsalt andsime raha korraga kätte ning hakkasime astuma. Tuki juht tegi haput nägu ja jäi kurvalt nõutud näol mind vaatama ning ma hakkasin seletama, mille peale tadžiki naised tõmbasid mind vestlusest eemale ning sõnasid „its India, get used to it!“. Ok seda va ülbuse või ninakas olemise asja tuleb mul veel õppida. Ega ma ei olekski tahtnud talle uut rahatähte anda vaid lihtsalt seletada..:-)communication you know..

Aga turu muljeid niipalju, et kaubeldi kõigega, riidepulstid mis meenutasid pisut nö hiina kaupa, siis viisakad riided ning kõige enam meeldisid mulle tekstiiliputkad. Arvan, et siit Indiast leiaksin ma kindlasti voodikatted või kardinad oma bääri elamisse. Midagi isegi leidsin, kuid tahan hinnavõrdlust teha ja ka teisi marketeid külastada. Ostudeks on aega küllalt. Ja nagu meile õppetussõnu jagades öeldi, et ärge kunagi ostke esimest kohast, sest suure tõenäosusega saate petta.

Tagasiteel hüppas meile valgusfoori juures tuk-tuki juurde üks kerjus, kes oma ühesõrmelise käega hakkas minult almust küsima, ehmatasin kohutavalt, et katsin fotoka ja käekoti oma ülakehaga. Õnneks seekord oli tuki juht meie poolt ja üritas pilkudega seda kerjajat minema ajada. Siin usbekki tüdrukutel oli vastupidi, kerjus ja tuki juht olid ühes paadis. Tuki juht peatus kerjuse juures ning ootas kuna turistid raha annavad. Pärast 2 minuti möödumist käivitas uuesti sõiduki ning jätkas reisi.

Tagasi hotelli jõudes sai kerge uinak tehtud ning taas mõnus üllatav õhtusöök. Söögist teen kokkuvõtteid kunagi hiljem, aga üldjuhul tahetakse meile ikkagi pakkuda indiapärast toitu, kuid chillikogused on miinimumi viidud.

Elame-näeme!