Incredible India

Voila! Ja siin ma siis olengi- Incredible India!

Eelmise ja ka esimese blogi sissekande jätkuks olgu öeldud, et Mehhiko reisipäevik on siiani olemas ja ei lähe enam palju aega kui ta on täiesti elektroonsel kujul. Seniks aga saan pakkuda mõningaid emotsioone ja seiku India reisist.

15-16. juuni

Sõit Helsinkist Delhisse kulges mõnusalt, lennuk jättis sellise mulje nagu see oleks esmalennul, mõnusalt puhas ja värske ning seljatoes olev meelahutuskeskus jooksis mitu korda kokku. Söök oli söödav ja juua sai ka päris hästi ning loomulikult kena Finnairi lennupere.

Delhisse jõudes lootsime salamisi, et turvakontrolliväravatest läbituna leiame me eest sildid Ms Rossi või Aptech Limited või midagi säänset, aga ei, silte oli, aga me ei pakkunud kellegile huvi. Käisime saabumissaalis veidi ringi, kuid lubatud vastuvõtu kontakte me küll ei näinud. Võtsin kõne ise koordinaatorile ning lubas kohe mehe järgi saata. Mees oli kohal, kuid siis oli vaja autoga meest, selleks läks veel poolteisttundi ning peale 6 kui saabus kuldsete prilliraamidega indiamees, kes samal ajal kotte autosse tõstes askeldas ka intensiivselt oma püksiluku ja nööbiga, saime alles lennujaamast liikuma.

See kolmveerandtunnine autotripp lennujaamast siia hotelli oli juba mõnus tutvumine ja kurssi viimine india eluga. Olles nõrganärviline liikluses, imestasin kuidas autojuht parajasti kõrvalistmel istuvale tüübile midagi aktiivselt kätega seletades, suutis radu vahetada nii, et ta ühelegile vahelepressivale mopeedile ja jalgratturile otsa ei sõitnud. Alles 3 või 4 valgusvoori juures leidis ka kinnitust, et punane valgusfoor siiski ei tähenda Indias luba liikumiseks. Paar esimest korda olime ignoreerinud seda.

Mõni sõna ka hotellist. Paistab, et oleme päris heas linnaosas, vähemalt esmapilgul tundusid tänaval olevad majad suhteliselt jõukast klassist. Hotell nimega Sara on selline kitsas, 4 korruseline, kus nö toitumissaal asub maja kõige ülemisel terrassil. Positsioneerida Delhi linnapildis end veel ei ole jõudnud. Üks seik, mis mind hommikul kummastas oli see, et pärast hotelli juurde jõudmist, küsis meilt autojuht kuhugi paberile allkirju. Kõigepealt pani mu reisikaaslane allkirja paberile kus nägin nii enda kui ka tema nime, arvasin, et ju see on kinnitus, et nad on meid lennujaamast siia transportinud. Kuid siis anti pastakas minu kätte ning paluti panna mul allkiri lehele, mis oli nö meie enda lehe alla ära peidetud. Loomulikult ma kergitasin selle indiamehe näppude vahelt alumist lehte ning nägin, et seal oli nimeks keegi Isabel, ütlesin, et „it’s not me“, mille peale hakkasid mõlemad mehed kohmetult midagi pobisema ja kättega vehkima, et ma nüüd allakirjutaks. Kuna ei hakanud seal kohe alguses tüli ja skandaali tegema kirjutasin nö Isabeli eest alla, aga jah..siit sain esimese tõuke olla kõiges ja kõigega ettevaatlik. Seda ka hotelli retseptsioonis, kus meid sissekirjutanud isik nö „unustas meie passid koopiamasinasse“. Võibolla see mees tegi seda kogemata, aga ma hoidsin passidel küll teravalt silma peal. Toad, mis me saime on erinevatel korrustel, aga nö kohakuti, täpselt samasugused, ilma aknata, mingi pilu on mis tibatillukesse sisehoovi avaneb, aga kahjuks ei paku see mingit vaadet. Aga tuba iseenesest on üleootuste hea, mõnus lai voodi, dušh ja wc eraldi, telku ja 3 konditsioneeri! Räägiti, et see on naiste hotell. Personal koosneb see eest valdavalt meestest.

Pärast hommikusööki olin valmis juba minema ümbrusega tutvuma, kuid kuna Karin pidas targemaks veidi puhata, siis ei läinud ma ka üksi oma esimest tutvust Delhi eluga tegema. Nagu öeldakse- tark ei torma J Homme hakkab kursus, siis saab ka muud vajalikku nodi, et Delhiga tutvuma hakata.

Seniks kuulmiseni!