Kauplemiskunst

Tänane päev algas ootusärevalt, nimelt olime õhinal õppetunni ees, kas lõpuks saab hakata midagi asjalikku kõrva taha panema. Njah..kus sa sellega. Kui meie koolitaja Rimi tegi suu lahti ning küsis klassi käest, mis on internet, vaatasime Kariniga küll üksteisele otsa ja imestasime. Miks on vaja nii kaugelt alustada . Ok neid termineid jätkus rohkemgi, aga kõige rohkem hakkas häirima õpetamismetoodika. Selle asemel, et öelda lause ilusti välja ning igaüks mõtleb, kas konspekteerida seda või ei, alustas Rimi hoopis lause etteütlemist nii, et samal ajal ta kirjutas sõnu tahvlile..ja sa pidid nö panema puzzle kokku, et aru saada mis ta nüüd selle lausega ütles. Nojah..ütleme nii, et esimesed 2.5 tundi sai lihtsalt surfatud, teisi jälgitud, delhi map’i pealt uusi vaatamisväärsuseid nopitud ning nende kohta info saamiseks googeldatud. Lisaks meile oli veel umbes 4-5 inimest kes samamoodi igavlesid ja ringi vahtisid. Kusjuures mõned kursusel osalejatest on kas süsteemi administraatorid või muud riigiasutuste töötajad kes võiksid selliseid asju juba teada. Aga see selleks, mõtlesin, et kui homme asi natuke ei parane, siis annan neile jooksvalt tagasisidet. Lisaks on klassis sellised nö tüüpilised tunnisegajad, mingi mongoli mees, kes arvab, et tal on hullult lööki ning teeb väga lamedaid nalju klassi ees. Samal ajal arvab, et mega lahe kuju. Teine segaja on aga mingi afgaan, kes arvab et ta on õpetajast targem ning segab koguaeg vahele, et vastupidist väita. Isegi kui sa leiad, et sa tead rohkem millestki, siis on äärmiselt ebaviisakas hakata antud grupis kahekesi õpetajaga seda arutama, samas kui kogu klass lihtsalt peab passima, sest tänu konditsioneeridele on normaalsel hääletoonil rääkivaid inimesi suht raske kuulata.


Aga nüüd siis nö turismipoolelt veel. Nimelt täna läksin üksi seiklema, sihtkohtade raadius on läinud iga päeva järjest laiemaks. Kuna zoo pargi asemel eelistasid teised täna jällegi turgu, siis ei lasknud ma sellest heidutada ning läksin üksi tänavale tuk-tukke püüdma. Ütleme nii, et adminnilt saadud hinnasoovitustele tuginedes läks mul väga hästi, sain 60 kohaliku raha eest ilgelt kaugele. Sõit oli suht pikk ja mööda magistraali, mistõttu oli tuki juhi seljatagant kohe välja paista kuidas ta end täiega kirjus, et sellise summa eest niikaugele sõitis. Tegelikult oli tuk-tukil taksomeeter või siis tukimeeter küljes ning täpselt siis kui mind maha pandi kukkus 60 raha. Ehk siis ta ei saanudki turisti nöörida, milline pettumus. Aga jõudes zoo pargi avaväravasse tegin siiski otsuse loobuda sellest ettevõtmisest. Nimelt oli seal jube pikk saba, enne pileti ostmist tuli loobuda oma kotist. Olin täna just kaasa haaranud oma seljakoti, kus lisaks fotovarustusele oli veel mu muud olulised asjad mida ma ei oleks sugugi tahtnud sinna indiameeste kätte jätta. Otsust mitte parki minna lihtsustas ka väike vaatepilt, kus ühed kohalikud õiendasid seal pakihoidjaga, kuna ta ei leidnud enam nende pagasit ülesse. No thanks..nii kergelt ma küll oma asjadest ilma ei taha jääda. Õhtult teistega arutades panime selle laupäeva plaani, siis saab kohe hommikul vara loomi kaema minna.


Õnneks oli zoo pargi kõrval järgmine vaatamisväärsus- Purana Qila ehk Old fort. Antud koht on olnud mitme antiikse linna asukohaks. Väga võimas linnamüür punasest liivakivist, mis piirneb 3 kaitse väravaga. Kuna selle koha ajalugu on veel siiani lahtine, siis käivad samaaegselt ka veel arheoloogilised kaevamised seal. Igatahes päris mõnus koht pere või sõpradega pikniku pidamiseks, mitte aga üksi jalutamiseks. Algus on täitsa ok, aga kui ma lasin ühel seltskonnal neil endaga koos pilti teha, siis läks asi käest ära. Mingi aja pärast hakkas noori nolke igast ilmakaarest tulema, telefonid näpus. Ühe pildi lasin veel viisakusest teha, aga siis oli küll kopp ees. Need nolgid kas ei saanud sellest aru või ei tahnudki aru saada, sest nad nö „saatsid“ või tegelikult jälitasid kogu selle aja. Kuna see ala oli tõesti päris suur lahmakas, siis mõned kohad jäid seetõttu avastamata, kuna nad tundusid liiga kõrvalejäetununa muust pargist. Sellise pideva turvakontrolli eest tuli välismaaslasel käia välja 100 kohalikku raha ja kohalikul see-eest kõigest 5! Summad kroonides saab siis kui arvud umbes 4-ga jagada.


Teel koju otsustasin veel läbi sõita Lajpat Nagar’i turult, mis ei asunud zoo’st väga kaugel ning kuhu osad hotellitsikad olid ka päeva veetma läinud. Sinna kauplemine oli ka paras vägi tegu. Hakkasin loomaaiast jala minema, kuna valisin tee, mis ei läinud pikki magistraalteed, siis seetõttu oli hääletamiseks tuk-tuk’ke suhteliselt vähe. Olin endale pähe võtnud numbri 30, et üle selle ei ole nõus. 2 tuki juhti saatsid mind kohe pikalt, siis tuli 3, kes ütles sellise ulmelise summa nagu 115! Ma hakkasin kohe naerma ning küsisin üle, et „Are u making a joke?“, mille peale ta ütles, et öelge siis oma number, ütlesin 30, mille peale tema vastas „now you’re making a joke“:-) ja nii ta minema sõitis. Aga siis tuli see kauaoodatud 4-s, kes mõne aja pärast andis järele ja noppis mind peale.

Turg oli tiba teistsugune kui eila, hästi palju väikeseid tänavaid, kus põhiliselt kaubeldi lauanõude, pidžaamasid meenutavate panjabidega (kirjapilt võib olla vale) ning rahvuslike rõivaste tekstiilidega. Neid tekstiile on tõesti väga palju ning hästi kenad. Olen isegi mõelnud endale soetada, kuid ei ole neid õigeid värvitoone leidnud. See-eest leidsin lõpuks endale bääri voodikatte riide. Tegemist on tegelikult küll kardinatega, mis ma endale soetasid, kuid väikesed lõike ja õmblused ning kate ongi valmis. Selle kauplemine oli ka oma ette saaga, mis jõudis kulminatsioonini siis, kui katteriie oli juba kilekotis ja raha makstud, kui hakati mulle sobivaid padjapüüre sinna juurde soovitama. Öeldi, ok sinu jaoks 75 raha, mille peale ei teinud ma suurt kuulmagi, ütlesin et tegin oma ostu ja kõik (silmanurgas silmitsesin seda ideaalset padjapüüri kangast), siis toimus järgmine langetamine, teeme 50, siis järgmine, et ok 25, mille peale võtsin oma rahakoti välja. Aga see eest, et ruupiaid otsima hakata, võtsin ma hoopis oma rahakoti senditasku lahti ning hakkasin neile Eesti münte näitama. Ai mehed olid kõik mu ümber ja kuulasid ja vaatasid põnevusega, kogu aeg küsisid, millal usa münt tuleb, kordasin et ma olen eestist ja usa münte pole ega tule. Ütlesin kursi ka, mille peale punt mehi eraldus, võtsid paberi ja hakkasid rehkendama. Igatahes lõplik lahendus oli see, et mulle anti peenraha tagasi, 10-50 sendilised ning 2-st ühekroonilisest mündist võeti see 90ndaks aastapäevaks välja lastud münd. Säras teine nagu kuldmünt. igatahes viisakalt anti mulle teine tagasi..kuna see tundus nii naljakana, siis tegin hullult lugupidava žesti ning andsin selle teise 1-kroonise mündi ühele abilisele, kes ka müügiprotsessis kaalu omas. Igatahes kogu selle mündiloo peale tabas mind tagasisõites hirm, krt mina siin arvan, et tõmbasin neid alt, kuid samas ma ei teagi kas mulle pandi kotti 2 ühesuurust kangatükki või hoopis osavalt suudeti sinna ainult 1 panna. Tagasiteel tuk-tukis juba enam ei viitsinud tingida, kauplesin ainult 10 alla ja sõitsin 70ga koju, samas kui teised tadziki naised, said 3 peale 40-ga. Neil ikka on seda nahhaalsust. Müts maha.

Kodus tegin kohe koti suu lahti ning leidsin, et jumal tänatud et 2 sama suurt tükki, kuid just siis kui olin avastanud, et mind ei ole petetud leidsin ühel kangale musta juti, mis ei ole vist väga hull, loodetavasti tuleb pesus maha. Igatahes oli jällegi põnev päev. Täna tunnen esimest korda, et mul on väike väsimus tekkinud, muidu iga päev lähen magama selle pärast, et kell tundub hiline. Endalegi üllatuseks päike ei väsitagi, vaid annab hullult enerksi. Suur osakaal on kindlasti ka sellel, et siia tulles oli mul kuuajalisest puhkusest juba mingi energiavaru olemas, nüüd tuleb aina juurde ja juurde.


Jällegi on muljetamine kuidagi pikaks veninud. Täna küsisin meie koordinaatori käest, et kas see, et Delhist välja ei tohi minna, on väga range reegel, mille peale ta muutus tõsiseks ja jaatas. Njah..nüüd on mul üks tagavara plaan, mida ma veel ei avalikusta, kõigepealt tuleb leida inimene, kes on veel nõus seda reeglit rikkuma ning siis saab teatud kontakte kasutades vbl asjast ka asja. Aga seda peab veel vaatama.

Siljale soovin lõpetamise puhul õnne ning piltide teema jätkuks nii palju, et luban, et homme avaldan mõned picasas.

Ahjaa nädala pärast saabub mussoon! Põnev!

Kalli-kalli

Tervitused ka vanematele, loodetavasti saate blogi lugemisega hakkama:-)Helistama ma ei hakka , sest 35 kr/minuti eest vist ei luba väga pikalt vestelda.