Bollywood

Pole jõudnud viimasel ajal enda tegemistest eriti märku anda, aga kõik on endist viisi vinks-vonks ning tuju hea.

Viimaste päevade peateemaks on kujunenud ilm, sest endist viisi on temperatuur 43 ja 45 kraadi vahel. Seoses nende kuumade ilmadega on Delhi linnavalitsus lükanud edasi kooli minemise päeva. Kui muidu peaksid lapsed koolivaheajalt naasma 1.juulil, siis nüüd on lastele antud kuumade ilmade pärast pikendust lausa 8.juulini. Ilm on tõesti lämbe ja päike paistab väga intensiivselt, kuid õnneks see minu tervislikku seisundit pole mõjutanud, ptüi, ptüi, ptüi. Tean, et meil grupis siin paar inimest on lausa mitu korda arstil käinud, kes kõhuhädade, kes südamega, isegi Karinil viskas täna turul käies pildi eest. Lisaks kõrgele õhutemperatuurile on niiskustase väga kõrge. Lehest lugesin, et vanemale generatsioonile on see tappev, eriti siis kui on pidevad elektrikatkestused ning konditsioneer ei tööta. Meil on õnneks kursusel sellele mõeldud, elekter läheb küll tihti ära, kuid õnneks arvutid vist lähevad teise generaatori peale üle vm sellist, igatahes meie tööd see ei sega.

Elamusi on olnud palju, kuid ei hakka kõike läbi arutama, olgu öeldud, et sai tutvutud india ööklubieluga, bollywoodi filmielamusega ning samuti sai ka lõpuks loomaaias käidud. Ööklubi oli suhteliselt shokeeriv, esiteks juba sellepärast, et sinna mindi tohutu kambaga ja olles ainuke europiid, tundsin end selles kärarikkas seltskonnas väga halvasti. Muusikavalikusse kuulus nii ameerikalikke raadiohitte kui ka tümpsuga hindimuusikat. Päris pikka aega piidlesin sohva nurgas enne kui tuli üks tuttav lugu ning julgesin tantsima minna. Kui Eestis tundub sageli suht keeruline saada mehi tantsuplatsile, siis asiaatidel puhul seda probleemi ei ole. Mehed tantsivad kohutavalt üliaktiivselt ning ei peljata sugugi samasoolisega kummalisi tantsuliigutusi teha :-).Kuna klubi oli väga väike, siis loomulikult oli seal tohutu lämbe õhk, vahepeal keerati ka kondikas maha, et inimesed hakkaksid rohkem jooke ostma. Aga jah, suht kallis tundus seal, kui poest saad õlle 35 raha eest, siis seal klubis küsiti vist 200.

Kinoelamus oli see-eest väga vahva. Enne kino käis loomulikult jälle see tsirkus, et seljakottidega ei tohi kinno tulla. Mul oli küll väike õlakott ja fotokakott, kuid jah..kõigepealt puistati mu kotis kommid ja vesi välja, siis saadeti mind kuhugi piletimüüjate tagatubadesse, kuhu sain siis oma fotoka hoiule jätta. Täitsa kreisi,ok turvatsekk on juba tavaline, seda tehakse pea igal pool. Film mida me vaatasime oli NewYork, hindi keelne mõningate inglise keelsete väljenditega. Teemaks terrorism ja väike love story. Ütleme nii, et me küll ei saanud täpselt kõigest filmi sisust aru, kuid siiski hindi filmid on oma teatraalsusega väga arusaadavaks tehtud. Kohalikud naerisid siis kui meie ei naernud ja kui oli mingi nö „kurb“ või „romantiline“ koht, siis me teise eestlasega jälle irvitasime. Selline tüüpiline film ilusast filmist, kuidas rohi on roheline, inimesed naeravad ja on õnnelikud, vestluste taustapildiks on valitud romantilised kohad jne. Kui üks peategelastest saadeti terrorismi süüdistusega vangi, siis tuli selline melanhoolne mahe muusika, aa-aa-aa...ja mees poetas pisara, lausa mitu ja üleüldse oli see teeseldud pisarate teema selles filmis ülepakutud. Aga jah..seda pilti mida ma kirjeldasin nägime meie Kariniga kahekesi, Nepaali poisid kes olid ka kinos, nautisid seda filmi palju rohkem kui meie. Aga jah, jätkuva hea tuju andis see elamus siiski.

Pean tunnistama, et see oli mu esimene india filmitööstuse poolt toodetud film. Kuidas on lood aga Sinuga?