Mussooni eel

Nagu eelmise sissekande alguses alustan ka nüüd ilma teemaga. Vihma oleme me 4 nädala jooksul näinud kõigest 3 korral, need olid sellised õhtused sopsud, kuid see-eest kaunis tugevad. Alates eelmisest nädalast on püsivalt selline 36-40 kraadi sooja, mis tegelikult ei tohiks nii hull olla, kuid see niiskus muudab olemise talumatuks. Kõik ootavad pikisilmi mussooni saabumist. Isegi oma igapäevased tuuritamised oleme ära jätnud, kuna sellise ilmaga lihtsalt ei jaksa kaua väljas olla. Tuleb tunnistada, et peamistest Delhi vaatamisväärsustest on ka päris suur hulk juba ära nähtud, nüüd on suund otsida pigem põnevat kultuuriprogrammi.

Eelmisel nädalavahetusel toimus ühine ekskursioon 57 kursuslase osavõtul, sihtkohtadeks Lotus tempel (mida olin juba enne näinud), Qutub Minar (maailma kõrgeim minarett 12.sajandist), Humayun’s Tomb ja Raj Ghat (Mahmatma Gandhi memoriaal, PS mälumänguritele tema pildi leiate ka 100 ruupialise rahatähelt). Vist ei tule üllatusena, et sellist gruppi on suhteliselt keeruline hallata, seda enam kui grupis on ühtekokku 16 afganistaani ahvi. Vabandust väljenduse eest, kuid kogu nende käitumine ja olek sarnaneb pigem nendele teistele olenditele (yliaktiivsus, rapsimine, turnimine puude otsas jne). Nad lausa paistavad tulevat teiselt planeedilt. Aga see selleks, igatahes nad hoolitsesid bussi „sisekliima“ eest, meelelahutusena pakuti jalgpalli veeretamist kui ka karaoke laulmist. Ekskurss ise jättis sellise keskkooli väljasõidu mulje, tegelikult isegi hullem, nt üks giid pidevalt käis külastamisaja möödudes inimestele kõrva karjumas „Bussi nüüd!“ või siis et kõik vajalikud pildid saaksid õigeaegselt tehtud, haaras mul üks giid aeg-ajalt mu fotoka ja ütles seisa siin, teen pildi ära. Sain päris pahaseks. See, et osadel inimestel meeldib iga uue objektiga end pildistada lasta, ei tähenda et kõik sellised edevad olevused oleks. Pildistamist oli sel päeval tõesti palju, enda fotod, grupifotod ning kuna me olime ekskursil Kariniga ainsad valged tuli meil päris mitut väikest grupipilti ka kaunistada, rääkimata kohalikest, kes aeg-ajalt viisakalt palusid koos pilti teha. Igatahes laupäevane ekskursioon suutis sellise mõnusa väsimuse tekitada, et öösel magasin esimene kord nii hästi, ainult 1 kord tõusin ülesse, et kella vaadata:-) Kõrvatroppidest olen ka juba loobunud, paistab et võtab tervelt 3 nädalat aega, et kondika müraga harjuda.

Pühapäeva sisustasime kino ja shoppamisega. Kuna kinos kuhu tahtsime algselt jõuda olid kõik seansid väljamüüdud, siis puht juhuslikult sattusime me suure kaubanduskeskuse võrku. Päris muljetavaldav, selline euroopalik ning päris palju valgeid inimesi. Panime tähele väga kummalist käitumist enda poolt. Nimelt olles ühed vähesed valged inimesed meie elamupiirkonnas, hakkasime seal keskuses valgeid jõllitama nagu hindud meid tavaliselt vaatavad. Pole nii ammu nii palju valgeid ühes kohas näinud. Olime harjunud juba oma uniiksusega. Aga jah selline kergem tunne oli küll seal, kohalikud ei jõllitanud nii nagu tavaliselt tänaval tehakse. Lisaks ei ole vaja õiglase hinna eest kaubelda. Kasutasime ka võimalust ning käisime einestamas Subways. Sõime jällegi küll saia, aga igatahes avanes võimalus valida komponente oma saia vahele- juust, sink, kurk, hapukurk, oliivid, tomatid..mmh..milline nauding. Sellist pakendatud juustu nagu meil poes müüakse siin naljalt meie piirkonna turul ei leia. Paaris kohas olen isegi näinud, kuid need on vist importtooted ning ühe väikese juustutüki hind kõigub 70-100 krooni vahel. Kohalikud ise söövad palju paneeri, mida meil pakutakse tavaliselt õhtusöögil kastme sees.

Igatahes sinna suurte kaubanduskeskusesse minek oli asjaette, sest leidsime ka selles ühe suure kinokeskuse, kus nägime ammusoovitud Ice Age 3e. Lugesin tänastest lehtedest, et Eestis olevat see film kohe publikurekordi teinud. Igatahes väga mõnus ja lõbus film oli, kes pole näinud sel soovitan kindlasti filmi kaema minna. Lõbus meelelahutus garanteeritud. Pärast filmi, kui me hakkasime otsima exit’id kaubanduskeskusest jõudsime aga kummalist teed pidi hoopis suuremasse keskusesse. Jällegi kummaline tunne, nagu väikesed tibupojad vaatasime alumiselt korruse aatriumist suurt 5 korrulist euroopalikku megakeskust. Igatahes aimates suurt eksimisvõimalust selles megakeskuses, põgenesime tuldud teed tagasi eelmisesse levelisse ning sealt hakkasime mälujärgi otsima stardi kohta ehk siis ust, mille kaudu olime keskusesse sisenenud. Kuna meil oli vaja jõuda tänavale kus tuk-tuk’ke leida, siis ei rahuldunud me väljapääsudega mis näitasid teed parklatesse, kaub.keskuste sisehoovidesse jne.

Kogu selle kommertstaustaga info kõrval peab mainima, et India on tegelikult ikkagi uskumatu maa. Üllatusi tuleb igalt poolt. Nt armunud paarid peavad end avalikes kohtades end reserveerituna hoidma, sest suudlemine tänaval või nt mõni julgem samm võivad tuua karistuse. Sestap ongi vist Delhis nii palju parke, kus saab puude ja roheluse taha end teiste pilkude eest peita. Samas ei ole aga mingit reeglit nt kusemise ja kakamise kohta avalikes kohtades. Suitsetamisse avalikus kohas suhtutakse sama tõsidusega kui suudlemisse. Suitsetamine on küll legaalne, kuid avalikes kohtades siiski lubamatu ja selle eest võidakse karistada 200 ruupiase trahviga. See on valitsuse ennetav poliitika noorte tervise huvides.

Jalakäijate teemat olen ma vist varem juba puudutanud. Saan ühe käe sõrmedel lugeda kordi kus mulle on ülekäigurajal teed antud. Tõesti uskumatu, kuidas jalakäijatele avaldatakse survet, kõik teede ületused toimuvad kas kiirkõnnis või joostes. Üks päev sattusin isegi ühe õnnetuse pealtnägijaks, kus rikšajuht ei viitsinud pöördel oodata kuna jalakäija tee ületab ning lihtsalt sõitis talle otsa. Õnneks nõrgem pool väga viga ei saanud, kisa oli ainult suur, aga ega muud tehtudki, karjuti pisut ning siis mindi lahku. Nojah..liiklusest oleks tõesti palju rääkida, aga mõni teine kord. Teede ületamise jooks on ka ainuke sportlik tegevus mis ma siin teen:-)tohutu saia söömine ja vähene liikumine annab juba tunda.

Tervitused jahedasse Eestisse!
Nautige Eesti aiasaadusi:-)