Tuleb tunnistada tõsiasja, et olen viimasel ajal tõesti laisaks muutunud. Täna üritasin pisut uut vürtsi ellu tuua ning läksime ekspromt Makedoonia tüdrukuga uut söögikohta otsima. Toidukohti on igasuguseid, mõned sellised, kus toite valmistatakse tänaval (neid kohti me üldiselt väldime, kuna tellitava toiduga võib suht puusse panna ja hügieen on samuti nii ja naa) ning need, mis on küll laiema sortimendivalikuga, kuid mida nii lihtsalt leida pole võimalik. Meie kandis on paar sellist kohta, kus hoone üldpildi järgi on raske ettekujutada, et kuskil ülakorrusel võiks restoran asuda. No igatahes täna leidsime juhuslikult ühe sellise koha, mis sisse astudes nägi üpriski preztiisne välja. Menüüs oli valdavalt india toit ning leidus ka inglise keelne tõlge, et teada mida tellima hakkad. Hind tuli küll kallim kui nt Eestis väljas lõunat süües, aga olime mõlemad väga õnnelikud, et meil õnnestus hotellisöögile vaheldust leida. Hotell saab küll kaudselt India valitsuselt kopsaka summa meie ülalpidamiseks, aga igal pool annab tunda, kuidas meie arvelt hoitakse kokku, et endale raha kõrvale panna. Seda ka söögi puhul- riis, kartul, kana ja erinevad kastmed hakkavad ära tüütama, oleme sellist õhtusööki söönud juba kuu aega. Eile pisut vingusin, et kuna me salatit või juurvilju saame. Vaatan kui täna midagi uut pole, siis hakkan õhtusööke vältima nagu paar Iraagi meest juba teevad. Või siis annan koordinaatoritele märku ehk siis lähen kitule (mida mulle väga ei meeldi teha, kuid see mis nad teevad pole ka normaalne). Hommikusöögiga oli algselt sama lugu, 3 nädalat saime ühte sama toitu, kui lõpuks Türkmenistani naine ütles ausalt, et see jama hakkab ära tüütama. Nüüd on nad valikut laiendanud, kuid aeg-ajalt ikkagi lähevad nad kõige odavamat rada pidi.
Teiseks, otsustasin ma oma pärastlõuna veeta hoopis netikohvikus. Neti eest tuleb küll siin mingi eraldi kaart osta, kuid mul ei ole seda vaja. Kirjutan postituse valma ning pärast hotellis saab edasi asjatada. Tegelikult tulin siia kohvikusse eelkõige sellepärast, et mu kitsuke tuba tekitab juba pisut frustratsiooni, kuna mu ainukest tuba kroonib suur voodi, siis kogu mu elu toimubki sellel samal objektil- voodis söön, loen, surfan netis, loomulikult magan, isegi kui ma tahan vannituppa minna, siis ma kasutan liikumisrajana pigem voodit, kuna seina ja voodi vahe on suhteliselt väike, siis suure tõenäosusega kas löön jalad vastu voodi serva või siis kopsan õlaga vastu telekat. Ükskord kukub see kindlasti maha!
Igatahes tahtsin siin netikohvikus lõpuks tunda kogemust istuda laua taga ja trükkida normaalses asendis. Ja tegelikult kuna täna klassis oli mul suht must päev, Adobe Flash jooksis mitu korda kokku, mistõttu mul jäid mõned harjutused tegemata, siis ei saanud ennem rahu kui need harjutused kõik oma läpaka peal ära proovin. Igatahes sain oma ülesanded tehtud, kuigi ka minu läpakas punnis teatud kohtades vastu, kuid vähemalt hing on nüüd rahul.
Tegelikult oli mul varasemalt hoopis teine plaan mida kirjutada. See puudutab ühte uudist, millest oleme teadlikud ainult meie- eestlased, organisatsiooni juht ning asjaosaline ise. Aga ennem räägin vestlusest õega, kus ma vihjasin või niisama kuulutasin, et kuna mul on nüüd üks uus, armas kleit, mis ma siin soetanud olen, siis ma ootaksin nüüd mõnda pulmakutset, kuhu sellega uhkeldama minna. Pulmakutset Eestist pole tulnud, kuid see sündmus, millesse meid pühendati, oligi pulm. Nimelt meie hea sõber üks makedoonlanna abiellub ametlikult varsti. Miks ma toonitan ametlikult, kuna spirituaalselt on ta juba ühe india mehega siin Indias ühes templis paari heitnud. Nüüd on vaja ametlikult registreerida. Eile külastasime temaga Makedoonia saatkonda, kus ta sai ametliku kirja, et ta on vallaline. Eestis on selleks eraldi abiellumist takistavate asjaolude tõend.
Nii et varsti toimub küll ametlik osa, kuid kuna see nö pidulikum asi on juba möödas, siis kardan, et mul pole siiski võimalus seda kleiti esimest korda selleks otstarbeks kasutada. Vaatab.
Kuna olen postitusega hilja peale jäänud, siis võin ettekanda, et minu vingumisest oli tolku, täna saime õhtusöögiks ühepajatoitu, lisaks riisile ja muule. Tegime nalja, et peaks pannkooke neilt tellima, kindlasti oleks need soolased või/ja vürtsikad.
Uudiseid niipalju, et laupäeval stardime Delhist välja, et teha 2 päevane ekskursioon Jaipuris ja Agras ehk India kuldses kolmnurgas. Oleme kõik elevil.
PS vihma ikka pole..niiskusetase 65-79% vahel! Temperatuur on langenud 30-35 kraadini.
Olgu, olge tublid ja särtsakad!
Täna on ühel afgaanil sünnipäev, ma küll ei tea isegi ta nime, kuid lähme siiski ta väikesele üritusele, et saada vähemalt sellest hotellist toauberikust välja.
2 comments:
:-) See on hea, et sind hotelli m²pealt välja lastakse ja saad harjutada end mööbliga jne, sest ühel ajal pead ju tsivilisatsiooni naasma.
Kas Indias tõesti herneid ei leidau? Siin on neid igaljuhul lademetes :).
tegelikult herneid leidub küll, aga nad ei ole nii prisked kui Eestis ja arvatavasti ka mitte nii maitsvad. Ükspäev ostsin turult porksi(porgandit), et natuke teritada oma hambaid, aga pettumus oli suur kui hampsates ei tulnud sellist mõnusat krõksu ega ka porgandimahla. Ehk siis tulles tagasi ilma teema juurde, põllumajandussaadused on vähese vihma tõttu hukas. Aga jah..see eest mangode vastu ei saa küll midagi ette heida. One mango per day, keeps sickness and bad mood away :-)
Post a Comment