March 31, 2010

Töörindel

Eelmises kirjatükis mainisin, et sain ühe väike tööotsa-see oli jälle see saksa telefoni intervjuude tegemine. Pühapäeval õhtul sain küsimustikku, mis oli peaaegu sama mis eelmine kord, kuid jah..vigases saksa keeles trükitud tekst, pluss muud kirjavead tegid selle suht raskesti loetavaks, eriti veel kui ma ei tunne end nii koduselt saksa keeles. Lisaks oli veel paar avatud küsimust, mis ajasid hirmu nahka, a la ma peaksin tehnilisest saksa keelest omapoolse kokkuvõtte küsimustikku tegema. Igatahes tegin otsuse, et ma ikkagi ei taha seda tööotsa teha, seda enam, et esmaspäeval helistas ei keegi mu kui mu armas iraani boss, kes teatas, et ta nüüd tagasi ning tahab et ma tööle tuleks. Olin alguses suht pahane, et ei tea kas tahangi sinna tagasi minna, sest pärast ta puhkusele minekut oli mul palga saamisega probleeme ning ta poeg maksis valesti ning pole siiamaani seda väikest summat juurde maksnud. Aga jah..häda ajab härja kaevu.

Igatahes teisipäeval läksin siis selle saksa töö asemel(selleks et tööandjale mitte tünga teha otsisin kiirelt endale asendusinimese) hoopis vaibakauplusse . Olin väga pahane kui sisseastusin ja ei mingit vabandust ning näidati kohe töö ette. Lõpuks kui küsiti, et miks mul paha tuju on, siis ladusin kõik välja. Ja siis selgus, et meie kirjavahetuse käigus ei olnud ta saanud viimast kirja, kus ma küsisin millal ta puhkuselt tagasi, et kas vaja uut tööd otsida, lisaks see palga maksmise probleem. Tegelikult ta sai küll, kuid ajas alguses süü arvuti kaela, et vahest kirjad jooksevad spämmi ning et ma pole vbl saatnud või ma ei tea..Igatahes ta ei oska oma arvutit kasutada ja vahepeal ei loe korralikult meile läbi. Ja et natuke süüd minu peale ajada, siis ta väitis, et mu telefon ei tööta :-), et ta olevat üritanud helistada mulle Prantsusmaalt ja üleüldse miks ma ise ei helistanud, Prantsusmaale! Palga küsimuse osas ei olnud tal ka üldse aimu, kuigi ma kirjutasin sellest mitmes kirjas. Siis tal hakkas pisut piinlik, et oleks ma seda teadnud...ja ühesõnaga korraldas asja nii, et nagu kaks tülitsevat paarilist said allkorrusel klientide ees kokku, mina ja ta poeg, kus ma pidin esinema ettekandega, mis on minu "probleem". Oh..poeg üritas sama taktikat kasutada mis isa, et raamatupidaja süü. Siis kui ta sai teada, et oli tõesti mulle vale summa ülekandnud, siis raamatupidaja pidi mulle juurde maksma, aga ta ei tulnud 1.nädal, teine ega ka kolmas. Njah..lõpuks kui isa andis talle vihje, siis ütles, et ok oleks pidanud mulle teatama. Igatahes päeva jooksul kui see intsident oli läbi, siis kõik käitusid minuga super hästi, vanamees tuli laulis mulle, poeg tegi nõmedaid nalju. Brr..no igatahes loodetavasti saab nüüd natuke teenida ka, kuigi täna kuulsin vanameest helistamas Prantsusmaale mingis asjus ning ta mainis, et tuleb sinna 10-12 päeva pärast.

Sain vist tüütult pikk kirjeldus, pea on nii paks kevadkülmetusest, et vabandan tagantjärgi igasuguste kirjavigade ja kehva sõnastuse pärast.

Rõõmsaid lihavõtteid! taanlastel algas tänasega ülipikk puhkus, kuni teisipäevani.

March 28, 2010

nüüd läheb ralliks

jah, just nimelt, sest reedel valmis mu ratas ühe kuldsete kätega Eesti poisi abil. Paljud on kuulnud mu ratta lugu sügisest, kus ma endale ratta hankisin ning keegi lohe, kes ei olnud viitsinud ise hunnikust ratast välja koukida, vahepeal selle ära varastas. Juhtum kulges edasi nii, et leidsin oma ratta ühika rattapargist ülesse ja nö varastasin selle ratta vargalt tagasi. Kuni kevadeni ta lihtsalt seisis ja ootas kõpitsemist. Ja lõpuks selle nädala jooksul võtsin asja kätte ning kutsusin Eesti poisi appi, kes arvas et mu roostenud ratas ei ole just kõige sobivam kui ma enda poolseid investeeringuid väga teha ei taha. Leidsime siis uue ratta kere, millele kombineerisime uue sadula ja uue tagumise ratta. Ja laupäeval testisõitu tehes tundsin piiritud vabadust. Sa saad minna sinna kuhu süda soovib, ei pea passima busside järgi jne. Super! Võtsingi fotoka ühes ning läksin kaema ühte jooksu kohta, kuhu üks tuttav soovitas jooksma minna kui mul asfalteed ei passi. Ja mis ma avastasin oli väike looduskaitseala kahe veekoguga ning hunnik häälitsevaid linde, tervisesporditegijaid, niisama jalutajaid ja ühe toreda vanamehe binokkliga.

See vanamees oli äärmiselt tore, nähes et mul on fotokaamera kaasas peatas ta mu ratta ning kutsus oma binoklisse kaema. Vaade oli suunatud kolmele hirvepoisile kaugel veekogu teisel kaldal. Paistab, et ta oli juba pikemat aega seal vaatleja ametit pidanud, sest nähes mu entusiasmi võttis ta kotis välja ühe õhukese fotoalbumi, kus olid erinevatel perioodidel piirkonna faunast tehtud fotoseeriad. Igatahes julgustas ta mind neid hirvekesi pildile püüdma, võtsin sihi kätte ning hüppasin taas ratta selga, et teisele poole kallast kihutada. Pärast pisut ragistamist puude salus jõudsin ma tarani, kus edasi enam ei saanud minna ja voila, seal nad olid! Kolm silmapaari vaatasid mulle otsa ja poseerisid. Kaunis hetk.

Hiljem kui seal rattaga edasi paarutasin leidsin vägeva linnuriigi. Nendest on ka mul seeria, kuid võtab veidi aega kui ma nad kuhugi üles riputan. Nende veekogude ümber on suvilapiirkond ning väga huvitav oli näha taanlaste suvilakultuuri. Enamik suvilaid näevad välja nagu lehtlad, sellised väikesed majakesed, boksid, mis on taanlastele iseloomulikult väga hoolekalt sisustatud. Kuna taanlased väga kardinaid ei armasta, siis on vahepeal lausa lust jalutada ringi ja kiigata sisse korterite/majade interjööridesse. Aiad on pisikesed, kuid igasuguste porgandi, tilli jm peenarde asemel on neil pearõhk lilledel, ilupõõsastel, aiamööblil jne. Kohe on näha, et suvila on mõeldud puhkamiseks, mitte töö rügamiseks.

Juttu jätkuks kauemaks, kuid kuna ma sain pisikese töö otsa järgmiseks nädalaks, siis olen sunnitud lahkuma praegu, et minna koosolekule.

Tervitused

March 15, 2010

kevadised hetked

Ahoi!

Tervitan teid siit kevadisest Aarhusist. Isegi meie linnäärsest kantsist on viimased lumejäänused kadunud ning krookused, lumikellukesed on juba pea välja sirutanud. Kevadiste ilmade saabumisega sai nädalavahetusel võetud lausa väike matk ette, eesmärgiga külastada Deer parki (Hirveparki, mis asub Lõuna-Aarhusis) ning teiseks jäädvustada kevadisi hetki fotokaameraga. Retk oli tore, kuigi peab tunnistama, et riietus sai taani muutliku ilma jaoks küll totaalselt vale välja valitud. Päike küll sillerdas, kuid sõrmkindad ei ole 3 tunnise matka jaoks märtsikuus piisav varustus kehvaverevarustusega inimesele. Õnneks oli meil väike söögipoolis ja kuum tee kaasas, kuid täpselt siis kui me tegime oma esimese söögipausi hirvepargis, siis järsku kadus päike, tuul tõusis ning taevast hakkas suuri raheteri alla langema. Ja me ei olnud veel hirvesid kohanud. Mõtlesime juba, et jätame need hirved siis teiseks korraks ning hakkasime läbi looduspargi alla rannikupoole minema, kui hirvede punt meie teele juhtus. Igatahes nägime need valge tagumikuga hirvepoisid ja -tüdrukud ära. Lisaks hirvedele oli mul eelaimdus või nägemus, et ma kohtun mõne oravaga ning saan temast head pildid. Puht juhuslikult kui ma järjekordselt üht lindu puu otsas oravaks pidasin, tuli päevakangelane kuuse otsast alla. Olin nii elevil, et häid pilte ma suurest kärsitusest teha ei saanud. Paar pilti kaugelt ning kui lähemale jooksin ning tavaobjektiivi teleobjektiivi vastu vahetasin, oli ta juba okste taha peitu pugenud. Igatahes väljakutse on sinna loodusparki tagasi minna kui ilm veidi pehmem. Mäletan väga hästi kus ta puu on!

Selle toreda pühapäeva ettevõtmisega arvasin, et mu vabad päevad on nüüd möödas ning nädala algusest tuleb taas tööinimese ellu sukelduda. Kuid tuleb välja et mitte. Lootsin juba eile saada mingit teadet oma iraani ülemuselt, kes pidi naasma oma puhkusereisilt. Kuid loomulikult ei saabunud temalt ühtegi teadet. Kirjutasin siis täna lühidalt, et kas juba tagasi, mille peale tuli tema kohta iseäralikult pikk kiri, et "tänan pika, toreda kirja eest", kuid ta on veel Cannes', kus naudib 15-19 soojakraadi. Lisaks, et ta maksab mulle sama palka kui Taanis kui ma tulen talle Prantsusmaale pärsia toitu tegema. Ja ei ühtegi sõna millal tagasi. Vaatame, mis homme vastab, ma igatahes küsisin otse, et kas tuleb hakata mul uut töökohta otsima, sest Prantsusmaal ma süüa ei valmista. Iseenesest ma täielikult naudin oma vabagraafikut, saan siin-seal käia, lugeda raamatuid, külas käia, laupäeval sai isegi folkrocki kontserdil käidud, kuid jah..mitte kauaks. Esiteks vaja ikkagi tööl käia, et kulutusi katta ning teiseks, et end rohkem asjalikumana tunda. Kui tegevusi rohkem, siis jõuab ka rohkem.

Täna näiteks sai käidud Aarhusi Ärikoolis cv ja kaaskirja seminaril, lihtsalt huvi pärast näha juba teise kooli sisekliimat ning kuulda mis on erinevat Taanis tööle kanditeerimisel. Eestiga võrreldes on suur rõhk pandud isiksusele ning su hobidele-huvialadele millega tegeled. A la cv-s võiks olla juba välja toodud kellena ja kuidas sa ettekujutad end selles uues kollektiivis, millega sa tegeled hetkel, kuidas oma perega aega veedad, kas oled vabatahtlikku tööd teinud jne. CV-le su foto lisamine ei ole küll nõue, kuid tööandjad eelistavad juba fotodega CV-id. Midagi väga uut teada küll ei saanud, kuid kogemus oli see ikka, järgmine kord lähen sinna juba fotokaga, paar huvitavat paika jäi silma seal kampuses.

Igatahes edu teile ning nagu meil täna seal seminari lõpus öeldi Belive in Yourself! Lisan ühe video, mille kuulamine tekitab judinaid ning toob kananaha ihule:-)


March 12, 2010

Til lykke!

Aitäh kõikidele toredatele õnnitlejatele! tänu igasuguste sotsiaalvõrgustike vihjetele tuli tänavu meeletult õnnesoove. Ei saa ju olla loogiline see, et kui oled Eestis eemal, siis peetakse sind rohkem meeles. Aga igatahes on kodused õnnitlused alati meeliülendavad ning hea meelega lööks veiniklaasi kokku kodustega.

Kuid mis seal ikka, ennist tegin Tarte Tatini koogi, esmakordselt, vaatab kuidas see maitseb ning kas on põhjust seda ka teinekord kellegile pakkuda.

Kallid-mallid!

ja ps täna ei olnud mu juubel

March 8, 2010

naistepäev Taanis

Ausalt öeldes ei tulnud mul projekti tuhinas üldsegi meelde, et täna on naistepäev ja võimalus meesterahvastelt mõne õnnitluse saada vms. Aga suur oli me üllatus kui täna vahetult enne projektide presentatsiooni kursapoisid kõik roosinupu ja Toblerone shokolaadiga iga naissoost isiku poole suundusid. Ida-Euroopas on see ikkagi suur tähtpäev, kahtlustangi, et aktsiooni korraldajateks olid üks läti ja eestivene poiss. Igatahes mõnus, esimene roos siin Taani riigis :-)

Kuid kui rääkida Taanist ja naistepäeva suhetest, siis kipub see päev olema pigem poliitilist laadi. Nt a la naised korraldavad konverentse, lähevad tänavale midagi nõudma vms et näidata et nad on ikkagi ühiskonnas võrdsed liikmed. Lilletraditsioonist on nad kuulnud, mõned isegi peavad sellest lugu, kuid suuremale osale rahvastikust on see ikkagi lihtsalt 8.märts ja see on kõik. Mu fääri saarte sõbranna ütles pärast kooli, et läheb selle roosinupuga nüüd koju ja paneb selle noormehe nina ette, et näidata, et talle kingivad teised mehed lilli samal ajal kui oma mees isegi eelmisel reedel sünnipäevaks ei taibanud lilli kinkida:-)

hej-hej




March 2, 2010

kevad piilub tuppa

...olen nii ümar ja laisk, et ei jaksa isegi tooli pealt üles tõusta, et voodisse magama minna. Kuigi praegu just mõtlesin, et tegelikult võiksin end ikkagi toolilt alla veeretada ja pisut kõhulihaseid teha.
Kõlab võibolla kummaliselt, kuid pärast maratoni on mul söömine pisut kontrolli alt väljas. Selge on see, et maratonil kaotatud energia tuleb tasa teha, ja et pärast maratoni on kõik nö lubatud. Eks ma siis alustasin hapukurgi ja shoksi samaaegse manustamisega, lisaks päevas tuli Taani 2 v 3 söögikorra asemel vahest 5 söögikorda. Mis sa teha saad kui Nõos taastudes kandsid jalad pidevalt mind kööki midagi hamba alla võtma. Kuid Taani tulles ei arvanud, et ma kohe oma kaasavõetud magusa kallale nii brutaalsel moel lähen. Pool magusa kogusest juba lännu, isegi võõrutusraviks ostetud 2 kilo porgandist ei ole aidanud. Kes teab ravi selle vastu andke märku.

Aga eks seda söömisharjumust hõlbustab ka nüüd suht kodune olek. Nüüd Taani tulles selgus tõsiasi, et mul ei olegi tööd, vähemalt 2 nädalat. Iraani boss oli otsustanud sõita Prantsusmaale puhkusele, väitis küll, et 2 nädalaks, aga kui ma ta asju Bentlysse aitasin tassida oli neid küll kummaliselt palju. Uurisin mitu korda, et kas kolidki ära või miks selline tavaar tuleb 2 nädalaks kaasa võtta. Kuid selgus, et harva läheb ta autoga, nii et nüüd saab kõik asjad korraga Prantsusmaa koju toimetada.

See oli siis esimene üllatus. Teine üllatus oli omakorda teiselt bossilt, kes kirjutas taani keeles nii kummalise emaili, et mu sõbranna kes seda tõlkida aitas jäi mulle kurvalt otsa vaatama ning teatas, et tema minu asemel küll selle tüübiga mingit tegemist ei teeks. Kuna ma ei saanud ikkagi sotti, kas mu tööpõlv on seal lõppenud, siis kirjutasin naiivse kirja, et uurida, mis ta mõtles selle all, et märtsis tema juurde koristama ei ole vaja minna, sest keegi aitab teda. Selgus, et see uus inimene on ainult märtsis ja et teistes kohtades saan tööd teha nii kaua kui ma taani jään. Njah..igatahes kummaline käitumine.

Aga kui nüüd aus olla, siis on väga tore elada töövaba elu, saab rahulikult ringi jalutada, poodelda ja mis eriti mõnus, saab pühendada aega lugemisele. Kuna mul nüüd tööd ei ole, siis otsustasin ikka jätkata taani keele tundides käimisega, kuigi õps ei suuda kohe üldse motiveerida mind. Tuleb seda kuskilt mujalt otsida. Üks seik oli mul ühika korruse rahvaga. Olen vist rääkinud, et nad on valdavalt taanlased, kes armastavad köögis istuda 24 h, pilk telekas ning samal ajal pesulapp käes nühivad kööki läikima. Ja kui on vaja kedagi taga rääkida, siis nad on väga hakkajad. Paar tüdrukut on üritanud mind sellega pisut integreerida, olen küll nö jutud ära kuulanud, kuid arvamus neist on pikem rohkem langenud kui tõusnud. Aga igatahes pühapa õhtul tegin sellise triki, et kui nad seal köögis jälle toitu vaaritasid ja telku ees istusid, läksin võtsin puldi ja otsisin eurospordi kanali välja. Andrus Veerpalu ju sõitis ning viimane aeg olümpiat jälgima hakata. Ning tänu Andrusele hakkas meil väga aktiivne integratsioon köögis, esiteks arutasid nad üldse suusatamise üle, sest nende jaoks see ikka väga võõras teema, teiseks kes neid olümpial esindab ning kolmandaks tulin ma välja taanikeelsete Eesti broshüüridega, mis ma ükskord Otepääl külma trotsides infopunktist olin kaasa võtnud. Lõpusirgel olid juba kõik nii energiat täis ja elasid kaasa, et sakslane jumala eest ei võidaks ning venelased ei meeldinud ja kasahhid ka väga ei sümpatiseerinud. Ja see, et eestlane 6nda koha sai, seda nad ka enam ei pannud tähele. Rõõmustasid, et norrakas sakslasele tuule alla tegi.

Igatahes omamoodi põnev elamus oli. Tuli välja, et Taanis kuulub suusatamine väga ebapopulaarsete spordialade hulka, mistõttu vähegi aktiivsel huvilisel ei ole võimalik sponsorrahasid saada, et nt Rootsis suusalaagrites käia. Spordialad mida põhiliselt toetatakse on jalgpall ja käsipall, neist viimane on siin riigis äärmiselt populaarne.

Aga vaatan, et juttu on juba pikaks läinud. Siin muide juba vaikselt kevad piilub tuppa, linnas pole lume raasugi enam, kuid kodukandis on veel maa valge. Aga linnud siristavad ning päike hellitab õrnalt põske!Mõnus!

päikest teilegi!