nüüd läheb ralliks

jah, just nimelt, sest reedel valmis mu ratas ühe kuldsete kätega Eesti poisi abil. Paljud on kuulnud mu ratta lugu sügisest, kus ma endale ratta hankisin ning keegi lohe, kes ei olnud viitsinud ise hunnikust ratast välja koukida, vahepeal selle ära varastas. Juhtum kulges edasi nii, et leidsin oma ratta ühika rattapargist ülesse ja nö varastasin selle ratta vargalt tagasi. Kuni kevadeni ta lihtsalt seisis ja ootas kõpitsemist. Ja lõpuks selle nädala jooksul võtsin asja kätte ning kutsusin Eesti poisi appi, kes arvas et mu roostenud ratas ei ole just kõige sobivam kui ma enda poolseid investeeringuid väga teha ei taha. Leidsime siis uue ratta kere, millele kombineerisime uue sadula ja uue tagumise ratta. Ja laupäeval testisõitu tehes tundsin piiritud vabadust. Sa saad minna sinna kuhu süda soovib, ei pea passima busside järgi jne. Super! Võtsingi fotoka ühes ning läksin kaema ühte jooksu kohta, kuhu üks tuttav soovitas jooksma minna kui mul asfalteed ei passi. Ja mis ma avastasin oli väike looduskaitseala kahe veekoguga ning hunnik häälitsevaid linde, tervisesporditegijaid, niisama jalutajaid ja ühe toreda vanamehe binokkliga.

See vanamees oli äärmiselt tore, nähes et mul on fotokaamera kaasas peatas ta mu ratta ning kutsus oma binoklisse kaema. Vaade oli suunatud kolmele hirvepoisile kaugel veekogu teisel kaldal. Paistab, et ta oli juba pikemat aega seal vaatleja ametit pidanud, sest nähes mu entusiasmi võttis ta kotis välja ühe õhukese fotoalbumi, kus olid erinevatel perioodidel piirkonna faunast tehtud fotoseeriad. Igatahes julgustas ta mind neid hirvekesi pildile püüdma, võtsin sihi kätte ning hüppasin taas ratta selga, et teisele poole kallast kihutada. Pärast pisut ragistamist puude salus jõudsin ma tarani, kus edasi enam ei saanud minna ja voila, seal nad olid! Kolm silmapaari vaatasid mulle otsa ja poseerisid. Kaunis hetk.

Hiljem kui seal rattaga edasi paarutasin leidsin vägeva linnuriigi. Nendest on ka mul seeria, kuid võtab veidi aega kui ma nad kuhugi üles riputan. Nende veekogude ümber on suvilapiirkond ning väga huvitav oli näha taanlaste suvilakultuuri. Enamik suvilaid näevad välja nagu lehtlad, sellised väikesed majakesed, boksid, mis on taanlastele iseloomulikult väga hoolekalt sisustatud. Kuna taanlased väga kardinaid ei armasta, siis on vahepeal lausa lust jalutada ringi ja kiigata sisse korterite/majade interjööridesse. Aiad on pisikesed, kuid igasuguste porgandi, tilli jm peenarde asemel on neil pearõhk lilledel, ilupõõsastel, aiamööblil jne. Kohe on näha, et suvila on mõeldud puhkamiseks, mitte töö rügamiseks.

Juttu jätkuks kauemaks, kuid kuna ma sain pisikese töö otsa järgmiseks nädalaks, siis olen sunnitud lahkuma praegu, et minna koosolekule.

Tervitused