Ahoi!
Tervitan teid siit kevadisest Aarhusist. Isegi meie linnäärsest kantsist on viimased lumejäänused kadunud ning krookused, lumikellukesed on juba pea välja sirutanud. Kevadiste ilmade saabumisega sai nädalavahetusel võetud lausa väike matk ette, eesmärgiga külastada Deer parki (Hirveparki, mis asub Lõuna-Aarhusis) ning teiseks jäädvustada kevadisi hetki fotokaameraga. Retk oli tore, kuigi peab tunnistama, et riietus sai taani muutliku ilma jaoks küll totaalselt vale välja valitud. Päike küll sillerdas, kuid sõrmkindad ei ole 3 tunnise matka jaoks märtsikuus piisav varustus kehvaverevarustusega inimesele. Õnneks oli meil väike söögipoolis ja kuum tee kaasas, kuid täpselt siis kui me tegime oma esimese söögipausi hirvepargis, siis järsku kadus päike, tuul tõusis ning taevast hakkas suuri raheteri alla langema. Ja me ei olnud veel hirvesid kohanud. Mõtlesime juba, et jätame need hirved siis teiseks korraks ning hakkasime läbi looduspargi alla rannikupoole minema, kui hirvede punt meie teele juhtus. Igatahes nägime need valge tagumikuga hirvepoisid ja -tüdrukud ära. Lisaks hirvedele oli mul eelaimdus või nägemus, et ma kohtun mõne oravaga ning saan temast head pildid. Puht juhuslikult kui ma järjekordselt üht lindu puu otsas oravaks pidasin, tuli päevakangelane kuuse otsast alla. Olin nii elevil, et häid pilte ma suurest kärsitusest teha ei saanud. Paar pilti kaugelt ning kui lähemale jooksin ning tavaobjektiivi teleobjektiivi vastu vahetasin, oli ta juba okste taha peitu pugenud. Igatahes väljakutse on sinna loodusparki tagasi minna kui ilm veidi pehmem. Mäletan väga hästi kus ta puu on!
Selle toreda pühapäeva ettevõtmisega arvasin, et mu vabad päevad on nüüd möödas ning nädala algusest tuleb taas tööinimese ellu sukelduda. Kuid tuleb välja et mitte. Lootsin juba eile saada mingit teadet oma iraani ülemuselt, kes pidi naasma oma puhkusereisilt. Kuid loomulikult ei saabunud temalt ühtegi teadet. Kirjutasin siis täna lühidalt, et kas juba tagasi, mille peale tuli tema kohta iseäralikult pikk kiri, et "tänan pika, toreda kirja eest", kuid ta on veel Cannes', kus naudib 15-19 soojakraadi. Lisaks, et ta maksab mulle sama palka kui Taanis kui ma tulen talle Prantsusmaale pärsia toitu tegema. Ja ei ühtegi sõna millal tagasi. Vaatame, mis homme vastab, ma igatahes küsisin otse, et kas tuleb hakata mul uut töökohta otsima, sest Prantsusmaal ma süüa ei valmista. Iseenesest ma täielikult naudin oma vabagraafikut, saan siin-seal käia, lugeda raamatuid, külas käia, laupäeval sai isegi folkrocki kontserdil käidud, kuid jah..mitte kauaks. Esiteks vaja ikkagi tööl käia, et kulutusi katta ning teiseks, et end rohkem asjalikumana tunda. Kui tegevusi rohkem, siis jõuab ka rohkem.
Täna näiteks sai käidud Aarhusi Ärikoolis cv ja kaaskirja seminaril, lihtsalt huvi pärast näha juba teise kooli sisekliimat ning kuulda mis on erinevat Taanis tööle kanditeerimisel. Eestiga võrreldes on suur rõhk pandud isiksusele ning su hobidele-huvialadele millega tegeled. A la cv-s võiks olla juba välja toodud kellena ja kuidas sa ettekujutad end selles uues kollektiivis, millega sa tegeled hetkel, kuidas oma perega aega veedad, kas oled vabatahtlikku tööd teinud jne. CV-le su foto lisamine ei ole küll nõue, kuid tööandjad eelistavad juba fotodega CV-id. Midagi väga uut teada küll ei saanud, kuid kogemus oli see ikka, järgmine kord lähen sinna juba fotokaga, paar huvitavat paika jäi silma seal kampuses.
Igatahes edu teile ning nagu meil täna seal seminari lõpus öeldi Belive in Yourself! Lisan ühe video, mille kuulamine tekitab judinaid ning toob kananaha ihule:-)
Tervitan teid siit kevadisest Aarhusist. Isegi meie linnäärsest kantsist on viimased lumejäänused kadunud ning krookused, lumikellukesed on juba pea välja sirutanud. Kevadiste ilmade saabumisega sai nädalavahetusel võetud lausa väike matk ette, eesmärgiga külastada Deer parki (Hirveparki, mis asub Lõuna-Aarhusis) ning teiseks jäädvustada kevadisi hetki fotokaameraga. Retk oli tore, kuigi peab tunnistama, et riietus sai taani muutliku ilma jaoks küll totaalselt vale välja valitud. Päike küll sillerdas, kuid sõrmkindad ei ole 3 tunnise matka jaoks märtsikuus piisav varustus kehvaverevarustusega inimesele. Õnneks oli meil väike söögipoolis ja kuum tee kaasas, kuid täpselt siis kui me tegime oma esimese söögipausi hirvepargis, siis järsku kadus päike, tuul tõusis ning taevast hakkas suuri raheteri alla langema. Ja me ei olnud veel hirvesid kohanud. Mõtlesime juba, et jätame need hirved siis teiseks korraks ning hakkasime läbi looduspargi alla rannikupoole minema, kui hirvede punt meie teele juhtus. Igatahes nägime need valge tagumikuga hirvepoisid ja -tüdrukud ära. Lisaks hirvedele oli mul eelaimdus või nägemus, et ma kohtun mõne oravaga ning saan temast head pildid. Puht juhuslikult kui ma järjekordselt üht lindu puu otsas oravaks pidasin, tuli päevakangelane kuuse otsast alla. Olin nii elevil, et häid pilte ma suurest kärsitusest teha ei saanud. Paar pilti kaugelt ning kui lähemale jooksin ning tavaobjektiivi teleobjektiivi vastu vahetasin, oli ta juba okste taha peitu pugenud. Igatahes väljakutse on sinna loodusparki tagasi minna kui ilm veidi pehmem. Mäletan väga hästi kus ta puu on!
Selle toreda pühapäeva ettevõtmisega arvasin, et mu vabad päevad on nüüd möödas ning nädala algusest tuleb taas tööinimese ellu sukelduda. Kuid tuleb välja et mitte. Lootsin juba eile saada mingit teadet oma iraani ülemuselt, kes pidi naasma oma puhkusereisilt. Kuid loomulikult ei saabunud temalt ühtegi teadet. Kirjutasin siis täna lühidalt, et kas juba tagasi, mille peale tuli tema kohta iseäralikult pikk kiri, et "tänan pika, toreda kirja eest", kuid ta on veel Cannes', kus naudib 15-19 soojakraadi. Lisaks, et ta maksab mulle sama palka kui Taanis kui ma tulen talle Prantsusmaale pärsia toitu tegema. Ja ei ühtegi sõna millal tagasi. Vaatame, mis homme vastab, ma igatahes küsisin otse, et kas tuleb hakata mul uut töökohta otsima, sest Prantsusmaal ma süüa ei valmista. Iseenesest ma täielikult naudin oma vabagraafikut, saan siin-seal käia, lugeda raamatuid, külas käia, laupäeval sai isegi folkrocki kontserdil käidud, kuid jah..mitte kauaks. Esiteks vaja ikkagi tööl käia, et kulutusi katta ning teiseks, et end rohkem asjalikumana tunda. Kui tegevusi rohkem, siis jõuab ka rohkem.
Täna näiteks sai käidud Aarhusi Ärikoolis cv ja kaaskirja seminaril, lihtsalt huvi pärast näha juba teise kooli sisekliimat ning kuulda mis on erinevat Taanis tööle kanditeerimisel. Eestiga võrreldes on suur rõhk pandud isiksusele ning su hobidele-huvialadele millega tegeled. A la cv-s võiks olla juba välja toodud kellena ja kuidas sa ettekujutad end selles uues kollektiivis, millega sa tegeled hetkel, kuidas oma perega aega veedad, kas oled vabatahtlikku tööd teinud jne. CV-le su foto lisamine ei ole küll nõue, kuid tööandjad eelistavad juba fotodega CV-id. Midagi väga uut teada küll ei saanud, kuid kogemus oli see ikka, järgmine kord lähen sinna juba fotokaga, paar huvitavat paika jäi silma seal kampuses.
Igatahes edu teile ning nagu meil täna seal seminari lõpus öeldi Belive in Yourself! Lisan ühe video, mille kuulamine tekitab judinaid ning toob kananaha ihule:-)
No comments:
Post a Comment