Hei
See, et ma viimasel ajal pole kirjutanud ei tähenda et ma laisk olen vaid pigem see, et mu silmad ei kannata enam arvutiekraani taga passimist. Alates sellest nädalast on silmad taas rakkes, eriti Javascripti loengutes, kus ma tunnen et täielikult pimedana. Kuna õppejõud kirjutab koodi oma arvutis, mida me peame uduselt ja halva kvaliteediga grafoprojektori tõttu ekraanilt vaatama, siis minult nõuab see ülimalt suurt pingutust jälgimaks õppejõu liigutusi programmeerimiskoodi kirjutamisel. Kuna klassis on lauad U-kujuliselt asetatud, siis pean seda jälgima ka veel nurga alt. Eks ma vahepeal kisan ka, et kas saaks suuremaks ning vahete-vahel isegi jalutan ekraani ette, et aru saada, kas kuskil on mul tähelepanemata jäänud mõni koolon. Muidu tore ja põnev loeng, kuid kui hakkavad tulema rumalad trükivead sisse või siis nägemisprobleemide vead, siis kisub hapuks. Kuna õppejõud armastab ühe harjutusega minna edasi ja edasi, siis see tähendab, et sama hästi oled rongist maha jäänud. Aga kooli teemadest rääkides, siis tegelikult mind hämmastab see, et praegu tundub kõik väga normaalne. Üleeile kui saime oma visualiseerimise loengutest pisut ülevaadet, olin lausa pettunud, et selline info alles nüüd tuleb, sest ma olen samal ajal planeerinud ju Eestisse tulla. Ja sellega seos olen väheke segaduses, sest oma kooli jätkamise otsuse tegin ma tegelikult juba aasta alguses, põhinedes 1 semestri kogemusele. Nüüd kus asjalood on pisut muutunud, on raske hakata otsust muutma. Aga jah..see on juba pigem teema.
Töörindel läheb ka põnevalt. Loomulikult tegin ma oma ülemustele otsuse teatavaks ning huvitav oli jälgida reageerinut. Alguses arvasin, et muusiku Peteriga läheb raskelt, kuid vastupidi, Iraani ülemusega läks keeruliselt. Kui nüüd aus olla, siis alates uuest aastast oli miskit muutunud ning kogu nende pere hakkas mind järsku aktsepteerima, tulid komplimendid ja ei ühtegi vingumist. Siis tuli ülemuse tütar mulle kõrva sosistama, et ta isa on minuga ikka väga rahul jne. Üllatav, tõesti! Aga vanamees ise nii avameelseks ei olnud muutunud kuni üleeilseni, kui ta vabandas oma teatud alatooni naljade üle, teatades, et ma olen talle nagu tütar!!! Kuna ta tuli just eelneval päeval puhkuselt, siis kindlasti oli tal nii palju positiivseid emotsioone, et otsustas palju huvitavaid lauseid vestlusse põimida. Kuid jah..päeva lõpus kui ma läksin oma uudisega, siis kogu see puhkuse energia tundus kui kaduvat ning ta näkku ilmus kohe paar aastat juurde. Tema koerast ei hakka ma rääkimagi, aga jah..ükspäev kui ta haiglast tuli, siis esimene inimene keda ta tervitas oli oma peremees ning seejärel tormas ülesse korrusele kus mina olin ja hüppas ligi. Nii meeliülendav :
Igatahes juba ülejärgmine teisipäev olen Eestimaa pinnal, et siis teha paar trenni ka suuskadel ning seejärel 21ndal juba stardin maratonil. Vaatame, mis tulemuse annab 1 või max 2 korda nädalas jooksmine, vahete-vahel vaipade tõstmine, treppidest ülesse-alla käimine jne.
Kohtumiseni,
See, et ma viimasel ajal pole kirjutanud ei tähenda et ma laisk olen vaid pigem see, et mu silmad ei kannata enam arvutiekraani taga passimist. Alates sellest nädalast on silmad taas rakkes, eriti Javascripti loengutes, kus ma tunnen et täielikult pimedana. Kuna õppejõud kirjutab koodi oma arvutis, mida me peame uduselt ja halva kvaliteediga grafoprojektori tõttu ekraanilt vaatama, siis minult nõuab see ülimalt suurt pingutust jälgimaks õppejõu liigutusi programmeerimiskoodi kirjutamisel. Kuna klassis on lauad U-kujuliselt asetatud, siis pean seda jälgima ka veel nurga alt. Eks ma vahepeal kisan ka, et kas saaks suuremaks ning vahete-vahel isegi jalutan ekraani ette, et aru saada, kas kuskil on mul tähelepanemata jäänud mõni koolon. Muidu tore ja põnev loeng, kuid kui hakkavad tulema rumalad trükivead sisse või siis nägemisprobleemide vead, siis kisub hapuks. Kuna õppejõud armastab ühe harjutusega minna edasi ja edasi, siis see tähendab, et sama hästi oled rongist maha jäänud. Aga kooli teemadest rääkides, siis tegelikult mind hämmastab see, et praegu tundub kõik väga normaalne. Üleeile kui saime oma visualiseerimise loengutest pisut ülevaadet, olin lausa pettunud, et selline info alles nüüd tuleb, sest ma olen samal ajal planeerinud ju Eestisse tulla. Ja sellega seos olen väheke segaduses, sest oma kooli jätkamise otsuse tegin ma tegelikult juba aasta alguses, põhinedes 1 semestri kogemusele. Nüüd kus asjalood on pisut muutunud, on raske hakata otsust muutma. Aga jah..see on juba pigem teema.
Töörindel läheb ka põnevalt. Loomulikult tegin ma oma ülemustele otsuse teatavaks ning huvitav oli jälgida reageerinut. Alguses arvasin, et muusiku Peteriga läheb raskelt, kuid vastupidi, Iraani ülemusega läks keeruliselt. Kui nüüd aus olla, siis alates uuest aastast oli miskit muutunud ning kogu nende pere hakkas mind järsku aktsepteerima, tulid komplimendid ja ei ühtegi vingumist. Siis tuli ülemuse tütar mulle kõrva sosistama, et ta isa on minuga ikka väga rahul jne. Üllatav, tõesti! Aga vanamees ise nii avameelseks ei olnud muutunud kuni üleeilseni, kui ta vabandas oma teatud alatooni naljade üle, teatades, et ma olen talle nagu tütar!!! Kuna ta tuli just eelneval päeval puhkuselt, siis kindlasti oli tal nii palju positiivseid emotsioone, et otsustas palju huvitavaid lauseid vestlusse põimida. Kuid jah..päeva lõpus kui ma läksin oma uudisega, siis kogu see puhkuse energia tundus kui kaduvat ning ta näkku ilmus kohe paar aastat juurde. Tema koerast ei hakka ma rääkimagi, aga jah..ükspäev kui ta haiglast tuli, siis esimene inimene keda ta tervitas oli oma peremees ning seejärel tormas ülesse korrusele kus mina olin ja hüppas ligi. Nii meeliülendav :
Igatahes juba ülejärgmine teisipäev olen Eestimaa pinnal, et siis teha paar trenni ka suuskadel ning seejärel 21ndal juba stardin maratonil. Vaatame, mis tulemuse annab 1 või max 2 korda nädalas jooksmine, vahete-vahel vaipade tõstmine, treppidest ülesse-alla käimine jne.
Kohtumiseni,
No comments:
Post a Comment