Last days in Delhi

Ahoi

Viimased päevad Indias veeta. Kursuslased on muutunud juba rahutuks. Kes ei ootaks kodumaale naasmist. Kõige raskem on vahest neil, kel lapsed kodus ootamas ning saavad pidevalt taga gatsevaid telefonikõnesid. Ka mul on koduigatsus, 2 kuud Indias on olnud piisav, ei tahaks ette kujutada, et peaksin siia veel kauemaks jääma. Kui 1 kuu olid ilmad väga kuumad, iga päev üle 40 kraadi, siis siiski inimesed olid enerksi täis ja aktiivsed. Nüüd, kus temperatuur on küll langenud, kuid õhuniiskus veel kõrge vaatavad sulle vastu väsinud, loidunud näod.Vahest mõned üksikud viitsivad veel linnatuure teha, kuid peamiselt käiakse kodustele jaoks midagi shoppamas ja siis passitakse niisama hotellis või magatakse päevasel ajal. Ka mina, kes ma esimesel kuul kurtsin kui raske on siin Indias müraga magama jääda, jään nüüd nagu väike laps magama olenemata mis ajal ma voodile pikali heidan. Ükspäev juhtus see isegi prillid peas:-). Alati ärkan ehmatusega üles, kartes, et järsku olen liiga kauaks magama jäänud, kuid kerge tunnine või pooleteisttunnine uinak siin väsitavas päikselises kliimas on väga mõnus ja kosutav. Ja mitte ainult päike ei väsita, vaid koguaeg selline tähelepanu-valmisolla-start olek ehk siis tuleb olla liikluses kogu aeg valvas, pidevalt tuleb kaubelda, sest 80% juhtudest tahetakse sind alati petta ning loomulikult see tohutu müra, mis ümbritseb sind igal pool. Isegi kui ma tahan ostan putkast mahla, mille hinda ma tean ning lisaks on suurelt ka pudelile kirjutatud 20.-, siis tehakse selline just in case manööver ning küsitakse kas 25 või 30 raha. Võibolla mõnikord läheb neil õnneks, kuid see 2 kuud Indias olemine on õpetanud meile, et tuleb kogu aeg valvas olla ja jälgida mängu.

Mida põnevat on siin viimasel ajal juhtunud? Võibolla kõige pealt reedesest peost, kuna türkmenistani naised lahkusid eile, siis toimus selline üldine lahkumispeolaadne üritus samal tänaval asuva hotelli terassil. See olevat Grand Plaza hotelli mänedzeri isiklik ettepanek ning igasugused peo ettevalmistused olid ka nende kulul. Käisin ka kohal, kuid sellist tantsupidu nagu meie hotelli terassil aset leidis, käima ei läinud. Ju ei olnud õiged inimesed puldis J Meie türkmenistani aktivist pakkus ka seekord mingeid keskkooliaegseid mänge rahvale. Rahvas oli küll puine, aga neelati sööt alla. Mul kahjuks väga tuju ei olnud, mõtlesin ainult magamisest ning kell 12 olingi kodus teki all. Nii mõnus on magada. Tõesti!

Aga laupäevane programm viis meid Old Delhisse, esiteks et väisata mõnda uut marketit ning teiseks jäi meil esimesest vana Delhi piirkonna külastusest nägemata maitseainete turg, mida ma tahtsin lõppude lõpuks külastada. Old Delhist veel nii palju, et see on selline Delhi piirkond, kus üksi valge inimesena ringi liikuda ei ole just kõige turvalisem ja vaimselt nauditav. Isegi kolmekesi tihedas inimmassis ringi liikudes sain ma tunda kuidas mööduvate meeste käed nügimisel hoopis mu tagumikule liikusid. Ai selline käperdamine ajab mul meeled mustaks, aga mis sa teed, karjud talle järgi milline jobu sa oled?! Igatahes kui need vahejuhtumid arvestamata jätta, meeldib mulle Old Delhi linnaosas vägagi, eelkõige just selle atmosfääri pärast. Ajaloolised majad on küll tihedalt üksteise vastu surutud, kuid nad moodustavad sageli selliseid idüllilisi komplekse nt rõdud karniisidega, majad fassaadi mustritega, sisehoovidega, võlvidega jne. Kuigi Indias on väga soovitatav oma nina hoida pigem maapinna suunas (sest mine tea millele võid sa peale astuda), siis Old Delhis olin ma sunnitud oma pilke pigem kõrgustesse suunama. See arhitektuur seal on lummav. Selleks, et peatänavalt Chandni Chowkist maitseaine turule Chwari Bazari jõuda, kasutasime Indias oleku ajal lõpuks esimest korda jalgratta rikšat. Kolmekesi oli seal kahesel istmel küll väga keeruline istuda, kuid siiski umbes 1.5 km sõit oli seda kogemust väärt, lisaks sai aeglases tempos tähele panna mis poekesed või turutänavad peatänavalt eenduvad. Kunagi kui netis Delhi turgude kohta infot otsisin, siis see oli nö must see place. Maitseainete turg oli võimas. Ma küll kujutasid seda pisut teistmoodi ette, et selline pikk ja kitsas tänav kus mõlemal pool on kauplejad, kuid ju siis need pildid mida näinud olen ei pruugi olla tehtud Delhist. Igatahes sealne turg kujutas endast sellised väikeseid poekesi, mille letid olid erinevaid maitseaineid täis- chilli, karri, masala, piprakaunad, muud maitsetaimete viljad, mida isegi ei osanud pakkuda ning loomulikult ka imemaitsvad rosinad, pähklid erinevatest kvaliteeti sortidest. Mõnus. Mõned poekesed asusid nö sisehoovides, võlvide all, seal võis kohata hulgimüüki, suured pambud igal pool. Kusjuures liikumine oli seal väga raskendatud, sest neid suuri pampe tassiti kas seljas või peakohal, nii et kogu aeg tuli vaadata, et sind mõne pambuga teelt minema ei pühita. Lisaks veel nii palju, et vürtside lõhn on muidugi mõnus, kuid mingi aja pärast tunned, kuidas kõik on kurku kogunenud ja hakkab keegi hakkab seal kratsimistöödega pihta. Loomulikult siis kui meil oli vaja kiirkorras midagi joodavat, siis me seda ei leidnud, ainult vürtsid, vürtsid ja vürtsid. Arvan, et kokandushuviliste jaoks on see tõeline paradiis. Ise jäin ostlemisega tagasihoidlikuks, pigem rõhusin emotsioonide saamisele niisama tegevuse jälgimisega.

Lõppsõnad- kõik läheb kenasti, homme vist viimane koolipäev ja teisipäeval saame oma kursuse sertifikaadid ning ühe mõttetu klaasist meene.

Olge ikka tublid edasi!

Pille

(mõtleb pannkookidest toormoosiga)