Tänase sissekandega tahaksin ma pajatada jällegi Taani iseärasustest seda kaubandus-turundus-teeninduse vallast. Olen pikemat aega jälginud poodides olevaid hinnapakkumisi ning jõudnud järeldusele (tegelikult juba ammu), et üksi elava inimese majapidamise ja toidukulud Taani riigis on suhteliselt kõrged. Kogu Taani kaubandusvõrk on ülesehitatud superpakkumistele. Nt nad ei müü hambapastat ühe kaupa, vaid pakend on tehtud 2 jaoks. Kui tahad osta veini, siis ostes 3 või 6 veini saad hea hinna, tahad osta lakritsa pulka, võta 8, siis saad tükihinnaks 2.50 3.50-ne asemel. Kui elaks suuremas kohas ja rohkem inimesi, siis võibolla tõesti oleksid need superlahendused, aga mul, kes ma elan veel ikkagi riidehunnikuotsas, pole kuhugi seda tagavaratoitu pista. Ühesõna üksikule tarbijale on elu väga keeruliseks tehtud. Täna plaanisin kartuliroa sisse osta mingit lihakraami-mission impossible, pakendid on nii suured, et pool sellest hakklihast tuleb mul ära visata või see lihtsalt läheb hallitama. Osta 2 pakki kanafileed, siis tuleb pakihind soodsam, aga mida ma teen 2 paki fileega, mis seisab maksimum paar päeva. Lõpuks lahendasin olukorra ning ostsin peekoniviile.. märkasin kollast silti- Tilbud (tähendab allahindlust), ahjaa..sain lausa 2 pakki:-)Vahest võib ju lubada.
Teiseks mis mind kummastas on Taani raamatukogude nahaalsus või siis äriiva. Nimelt puhtjuhuslikult kui ma läksin järjekordset filmi Aarhuse linnaraamatukogust võtma näitas iselaenutusekraan, et olen raamatukogule 20dkk võlgu. Alguses ei saanud ma tuhkagi aru, et mis see on nr 20 tähendab, kuid jah..hiljem mõikasin, olin laenutanud 2 teavikut ning jäin vist ühe päeva hiljaks tagastamiga ning selle päeva eest kukkus kohe 20raha. Pärast kui tutvusin raamatukogu maksude sedeliga tänasin end, et raamatud ühel päeval võtsin..muidu oleks mõlema teaviku eest 20 raha küsitud. Njah..sellega tuli loomulikult meelde Eesti raamatukogude maksud, Tartu linnaraamatukogus on/oli see vist 1kr. Hiljem rääkisin ühe taanlasest multimeedia tudengiga, kes väitis et lausa üks raamatukogu saal olevat ehitatud rahade eest, mis saadi võlgnike käest. Vot niimoodi distsiplineeritakse ja pressitakse tudengitelt raha välja.
Kolmas lugu oleks panganduse teenindusvallast. Kolisin oma paberitega lõpuks teise panka ning lasin seal konto avada, mis läks koos pangakaardi ja paroolide saamisega 2 nädalat. Nordea pangas, mille klient ma nüüd olen, käib väga kummaline teenindus. Suures saalis istuvad töötajad kirjutuslaudade taga ning esireas on 2 teeninduslauda, millest 1 töötab. Võtan lipiku, et minna teenindaja jutule. Ootan, sest seal on järjekord. Saan letti ning teatan näitsikule, et soovin kontot avada. Näitsik vastab, oi siis te peate mu kolleegiga rääkima, minge sinna laua taha, näitab käega tühja baariletitaolise laua poole. Lähen sinna, passin..lõpuks suvatseb üks kaugel istuv naisterahvas telefonikõne lõpetada ning minu poole astuda. Kõik see stsenaarium kordub kui ma lähen oma dokumentidele järgi (ps kui mind nädala pärast tagasi kutsuti, siis loomikult ei saanud ma ei pangakaarti ega pin koode). Nii hämmastav, et kas pangakliente ja potentsiaalseid pangakliente käib seal nii vähe, et ei ole mõeldud eraldi luua nupp a la muud pangateenused vms, et ma ei peaks passima nagu loll seal tühja laua tagasi. Aga jah..mis seal ikka..that’s how it goes in Denmark. Sellised iseärasused teevad juba nalja. Järgmises Taani iseärasuste numbris võin pajatada miks on õige ja täpne elukoha aadress Taanis nii vajalik. Seniks kuulmiseni!
No comments:
Post a Comment